Target Earth (1954)

Kuhu ma kaks kuud tagasi oma viimase arvustusega jäingi? Ahjaa, mustvalgete ulmekate juurde. Täna vaatasin ära sellise armsa filmi nagu "Target Earth", mis on seninähtutest ilmselt parim. Tegelikult on ta sisu poolest täpselt sama kui "The Earth Dies Screaming", ehk räägib inimestest, kes üksinda üles ärkavad ja avastavad, et linn on tühjaks evakueeritud ning mingid uskumatult tobedad robotid vaaruvad ringi. Kuulu järgi olla raudmehi liikvel isegi terve armee jagu, ent filmis näeme ainult ühte või kahte. Tõenäoliselt võtaks iga lisarobot lõpphindest ühe punkti alla. Võibolla isegi kaks.

Seda moodsat tehnikat tuleb ikka uksest ja aknast sisse.

Meie kangelased paneksid muidu linnast kohe putku, aga kõik maha jäetud autod on sõidukõlbmatuks tehtud, et vaenlane neid kasutada ei saaks, nagu sakste invasiooni kartuses Inglismaal. Ameeriklased pidid tollal oma autotööstuse üle ikka väga uhked olema, kui nad kartsid, et isegi Veenuselt pärit robotid neile hammast ihuvad. Lisaks autodele on hulk aega kulutatud ka sõjaohust kõnelevate ajalehtede trükkimisele ja laialivedamisele. Keset ööd, evakuatsiooni käigus. Pole midagi öelda, 50ndate Ameerika oli vapustav.

Õli! Ostke värsket mootoriõli! Ainult parimatele robotitele!

Aga see, mis "Target Earth"'i hinde kuue palli ligiduses hoiab, on hoopis näitlejatöö nimeline imeasi. Vaadake, tavaliselt on ulmekates tegelaste vaheline suhtlemine asi, mida tehakse neil puhkudel, kui eelarves plahvatuste jaoks raha ei jätku. Kuna selle filmi eelarve läks valdavas enamuses kopsuvähi toetamise nahka (pole ühtegi stseeni, kus tegelased kas ei suitsetaks või ei paneks uut suitsu ette), siis plahvatusi ette ei tule ning kaamera on enamasti näitlejatel, kes on ootamatult tasemel. On näha, et nad justkui üritavad oma rollidesse sisse elada; mis sellest, et tegelaskujud on eranditult masendavad eluheidikud (suitsiidialdis naisterahvas, paljaks röövitud mees, joodikutest abielupaar, psühhopaat).

"Lahe" pole enam see, mis 57 aasta eest...

Eraldi väärivad äramärkimist kaks karakterit. Üks on Vicki, kes oma küünilisuse ning tõbise välimusega elus pettunud keskealist naist suurepäraselt välja mängib ja ülejäänute moraali riismetele üks-null teeb. Teine meeldejääv tegelane on Frank, omamoodi 50ndate Michael Douglas, ehkki umbes sama särava karismaga kui nood robotid. Tema leivanumbriks on teiste personaalsesse sfääri tungimine. Ausõna – iga kord, kui ta kellegagi räägib, liigub ta vestluspartnerile otse külje alla. Mul hakkas seda vaadates isegi teisel pool ekraani ebamugav. Samuti kaldub ta õrnema sooga karmilt suhtlema. Siin on näide dialoogist naispeaosalisega:
Nora: "Keep away from me!"
Frank: "Easy, I'm not going to hurt you."
Frank: *tugev kõrvakiil*
Frank: "I said I'm not going to hurt you!"

"Tead sa, mis see masin teeb?" -"Ei." "Mina ka mitte." -"Ah, persse, paneme käima."

Jutuajamiste ning naistega karmilt käitumise tähe all enamus filmist möödubki. Mõnikord viiakse kaamera ka kohalikku sõjaväebaasi, mille kõige salajasemasse laboratooriumi on veetud mugavalt teekõrvasest kraavist leitud robot, mis PAISTAB katkine. Halloo, terve mõistus? Igatahes hakkavad suitsu kimuvad teadlased raudmeest ostsilloskoopide ning püssilaskudega uurima. Olgu öeldud, et needsamad teadlased avastavadki lõpus, et robotid töötavad "radari põhimõttel" ning leiutavad mingi värgi, millega neid välja lülitada. See juhtub loomulikult just enne linna purukspommitamise tähtaega ning Franki kangelassurma, kaitstes neiu Norat tavalisest vindisema Picasso disainitud ringitaaruva külmkapi eest. Oeh, 50ndad olid ikka imeline aeg.

6/10

The Earth Dies Screaming (1964)

Mõelge kui lahe oleks, kui mõnes filmis Maa päriselt karjudes sureks – mis sellest, et kosmoses seda kuulda poleks. Siin filmis ei sure kahjuks keegi karjudes; tegelikult ei karju keegi ka niisama, isegi mitte naised. "The Earth Dies Screaming" on hoolimata oma pealkirjast ilmselt kõige vaiksema tegevusega ulmefilm üldse. Süžee on selline, et ühel päeval ärkavad osad inimesed üles ja avastavad, et kõik ülejäänud on vaikselt hinge heitnud. Ellujääjad jagavad ära, et nemad on alles seetõttu, et Karjumisevaba Massisurma intsidendi ajal olid nemad välisõhust eraldatud keskkondades. Koletu sündmuse põhjust nad muidugi ei tea.

Filmis "The Earth Dies Screaming" võttis paaniline põgenemine täiesti uue mõõtme.

Ekspressionismi tippteos "Advokaat".

Varsti ilmuvad välja skafandrites robotid, kes kõnnivad teosammul (ilmselt selleks, et mitte kära teha) ja viskavad inimestele sieg heili, mispeale nood vaikides surevad ja mõne aja pärast robotite orjadena üles ärkavad. Orjad järgivad täpselt oma masinatest isandate käitumist, mis tähendab ohvrite jälitamist kiirusel, mis laternapostid ka haigutama paneks. Ellujäänute grupp, kellele film keskendub, sulgeb end järjekindlalt erinevatesse hoonetesse, mis on niisugust sorti vastase puhul üsna omapärane taktika. Ja ega sellesse tunnipikkusesse teosesse palju muud ei mahugi. Lõpuks mõtleb peategelane välja, mismoodi roboteid seisma panna, ja siis ta läheb ja teebki seda, nautides aeglast sõitu läbi kauni Inglismaa maastiku ning tõenäoliselt peatudes aeg-ajalt, et teha suitsu ja mõnuleda täiesti lärmivabas looduses (kuna linnud-loomad said ka rünnakus hukka).

SS-Robotenführer nõuab vaikust!

Hõk! Ei jäta ma neile rhobotitele midagi! Sshhhee lahtub ära enne kui nad shiia jõuavad.

Heh, aga ega "The Earth Dies Screaming" kõige halvem vanaaegne ulmekas polegi. Kui jahmatava loogikavaeguse üle mitte liiga pingsalt mõelda, siis võib seda filmi isegi pinevaks nimetada. Hea pildikvaliteediga mustvalged vaated inimtühjadest linnakestest on päris atmosfäärikad, ning mahajäetud majja sulgumine tekitab näiteks "The Night of the Living Dead"'iga võrdlemisi sarnase tunde. Tõenäoliselt oli stuudiol ka mingisugune eelarve olemas, kuna alguses näidatakse kaadreid avariisid tegevatest rongidest, autodest ja lennukitest; samuti tõmmatakse pikali üks üsna ehtsa välimusega raadiomast. Ja ega ülejäänud osa filmist ei vajagi erilisi ressursse – natuke vaatajapoolset õiges suunas mõtlemist ja kõik on okei. Kokkuvõtvalt ütleme nii, et see on teos, mida une puudumisel vaadata öisel ajal, kui lärmakamad filmid on kodurahu huvides välistatud.

5/10

The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!

Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.

"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10

Estcon 2010

TAGLINE:
Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Saarjärve metsades paradeerisid fašistid, jagati raudriste, ee, Stalkereid.

Üritust valvas turvafirma eSS.

HOMOEROOTIKA:
Teie austatud isa Pjotr oli kohal ja hoolitses täielikult kombluse eest, takistades karvaste meeste hordidel üksteise suhtel vallatuks minemist. Konstantinoopoli patriarh jäi rahule. Etendati homoerootika-vabasid piibliteemalisi näidendeid.

Jeesuse ristimine Jordani jões: etendus kolmes vaatuses, alal 18a keelatud.

LAIBALOENDUS:
Null, mis on ebatavaliselt väike hulk, arvestades päikese suurenemist punaseks hiidtäheks. Samas on teada, et meie üritusega paralleelselt hukkus kõrvalasuvas Tšernobõli metsas kuulide ja zombide läbi nii mõnigi õnneotsija. Nende täpse arvu kohta puudub mul statistika. Lauataguses rollimängus oli samuti hulk langenuid; seal hävisid ka enamike tegelaste trummikiled kui välja ilmus minu tegelane, kes sõitis roosa täispuhutava hõljukautoga ja kes oma nimele – Surnuksmanaja – teps häbi ei teinud, kasutades relvadena tuumajõul töötavat ghettoblasterit ning falsetihäält, mille võimsust võrreldi vihale aetud helibarjääriületusega.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Lausa hea! Võibolla minu lühikese elu parim Estcon üldse. Nagu Ove juba mainis, jäi selleaastaselt ürituselt tavalisest rohkem meelde, kuna kaineid momente oli suhteliselt palju. Kõik ettekanded, mida ma kuulasin – eriti Kunnase oma – olid huvitavad ja rollimänguline püherdamine metsa vahel oli väga nauditav. Pealegi, ega iga päev ei saa natsimundrit ja gaasimaski kanda ilma, et keegi sellele viltu vaataks.

Negatiivsemateks külgedeks olid herilaste lubamine Estconi territooriumile, kusagil põõsastes peitunud Muhv, kes oma keeduspiraaliga järve kuumutas, ning traditsioonide jäme rikkumine Metsakana välja manamata jätmise näol.

PARIM ONE-LINER:
See tuli spontaanselt Trashi suust ööl vastu pühapäeva. Parafraseerides, "viin teie lapsed koolibussiga nikumaale".

TOBE POLIITILINE SISU:
Puudus – me oleme täielikult apoliitilised.

Poliitikat me ei tunnista.

MEELDEJÄÄV SURM:
Üks herilane suutis mu õllepudelisse ära uppuda, see oli – *nuuks* – nii ilus surm. Meeldejääv lõpp oli ka minu alter egol stalkerina, kui ta otsustas oma võitluskaaslaste nina alt Monoliidi ära napsata ning kui ta seejärel sõelapõhjaks tulistati. Ma ei tea küll, kas see päris Stalkeri-universumi kaanoniga ühtib, kui keegi tegelane Monoliidi kätte võtab ja seda füüsiliselt kuulidevastase kilbina kasutab.

KAS TEGELASTE SEAS OLI MÕISTMATU POLITSEIPEALIK?
See tiitel läheb inimesele kes ööl vastu laupäeva patrulli välja kutsus, kui talle selgus, et vabaõhuüritusel kostab väljast teinekord lärmi.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kuumus, eriti sauna peal magades, oli küll nagu ground zeros, aga tõenäoliselt peab siin süüdistama meteoroloogilisi fenomene nagu too ülalmainitud Päike. Kui ma kunagi kosmoseulmet kirjutama hakkan, siis seal mainitud taevakehast igatahes kivi kivi peale ei jäeta – maksan kätte raisk!

MIDA MA ÕPPISIN:
Zombide puhul on tulemuslik ainult selga tulistamine, mitte pähe, nagu filmid meile selgeks teha üritavad. Kaks suurt kanistritäit tulist kapsasuppi ei pruugigi kõrvetaval päeval kaubaks minna. Ainult kõige kangemad papid kannavad sepisrauast kahepuudaseid riste.

Aa, ja ma leidsin oma kadunud venna. Kuidas me küll nii kaua üksteisest mööda kõndinud olime?

Nagu kaks tilka kerbangot.

The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.

4/10

Star Wars Holiday Special (1978)

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest Hollywoodis, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles George Lucasele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi teha filmi Chewbacca perekonnast?" Ja George vastas maole: "Me võime teda küll siin-seal näidata, aga tema perekonnast filmi tegemise kohta on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest mõelda ega sellest omavahel rääkida, et te häbist maa alla ei vajuks!" Ja madu ütles George'ile: "Te ei häbene, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te Holiday Special'i valmis saate, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja halba filmi." Ja George nägi, et wookiee'dest oli hea stsenaariumi kirjutada, ja see tegi ta silmadele himu, ja et idee oli ihaldusväärne, sest see pidi rikkaks tegema. Siis ta võttis käsikirja ja kirjutas ning andis kaamera Steve Binderile, ja tema filmis. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endis suurt häbi, ja nad väntasid kähku uusi filme ning ei lasknud Holiday Special'it enam kunagi eetrisse.

Wheee!!! Vaata kui ilusti meie karv läigib!

Chewbacca: piiritult uhke oma perekonna üle. Han Solo rõkkab kaasa.

Pean möönma, et 70ndate diskostaarid sobivad kui valatult kaugesse-kaugesse galaktikasse.


Juba filmime? Aga mul on veel küüned lakkimata!

Star Wars'i pühade-erist on filmikunsti kontekstis üldse natuke vale rääkida. Ta sobib pigem sinna, kus temataolistele antakse pikad ja kurjakuulutavad ladinakeelsed nimed ning kus temaga kontaktis olnud inimesed nutvate lähedaste pilgu all karantiinitelki viiakse ja nende järel tuba desinfitseeritakse. Holiday Special on terviklikult eetris olnud üks, ainult üks kord 1978. aasta jõulude ajal, ning tolle aja lastele visatakse mõnes kohas siiani kõõrdpilke kui "surnud generatsioonile". Seda pole mitte kunagi ametlikult ühelgi andmekandjal välja antud – kõik internetis ringlevad salvestised on pärit aastakümnetevanustelt kodustelt videokassettidelt. Ise suutsin ma selle ära vaadata ainult tänu Ove joomamängudest tingitud mõistusthägustavale pohmellile. Nüüd peaks tegelikult kettaruumi vabastama... huvitav, miks Holiday Special'i fail ennast kustutada ei lase... hiir ei allu ka enam kontrollile... nüüd hakkas ta mingeid imelikke asju netist alla laadima, mis sisaldavad sõnu "doom" ja "worm". Veider. No igatahes ainus hea, mida selle ebapühade-eri kohta öelda saab, on et reductio ad Hitlerum tema peal ei tööta, st seda ei anna tõesti kuidagi natsidega seostada. Positiivne kriitika missugune. O discordia!


MITTE VAADATA EGA OMA LASTELE NÄIDATA

-1/10

Avatar (2009)

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla – läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.


9/10

Brian Herbert, Kevin J. Anderson - "Paul of Dune"

Veel raamatutest. See on kõige värskem Düüni-sarja teos ning ei jää kaugeltki viimaseks. Küll aga on see esimene Brian Herberti, st Franki poja poolt kirjutatutest, mis mulle kätte satub – varem suhtusin ma neisse skepsisega, nüüd aga paistab, et peab ka teised ette võtma. Arvustus on kirjutatud absoluutselt mitteseonduva "80s Action Guide"'i vulgaarses võtmes, ja ma vabandan autorite ning Frank Herberti vaimu ees. Kaaslaste surve sundis mind selleks.


KIRJELDUS:
"Düüni" otsene järg.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Vaenlased üritavad jätkuvalt Paul Atreidest tappa; vaenlased surevad.

HOMOEROOTIKA:
Puudub. Frank Herbert oli eraelus minu teada võrdlemisi usklik inimene, ning homoseksuaalsuse teemat ta väldib, või omistab selle ainult kõige kurjematele pahalastele. Ainus avalik pede Düüni universumis on parun Harkonnen, keda siin raamatus palju ei kohta ning kelle eelistusi vist ainult möödaminnes mainiti.

LAIBALOENDUS:
Palju miljardeid, kuna pool raamatu sisust toimub otse Muad'Dib'i džihaadi kõrgpunktis. Aga isegi otseselt mainitud tapmisi tuleb kokku sadade kaupa. Peaaegu igal teisel leheküljel saab keegi nuga, ning tavaliselt mitte üksinda.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Absoluutselt mitte halb. Olen sunnitud möönma, et raamat on tunduvalt parem kui lahkunud Frank Herberti enda viimased üllitised "Düüni ketserid" ning "Düün: Kapiitlisaal". Herberti poeg Kevin Andersoni kaasabil saab päris hästi hakkama nii oma isa poolelijäänud ideede realiseerimise kui ka tema kirjutamisstiili jäljendamisega. "Paul of Dune" oleks võinud kenasti mahtuda algsete Düüni-raamatute keskele, ja keegi poleks vahet teinud. Ehkki tegevuse ajaline paigutus seda nagunii nõudis, on raamat tõesti igas mõttes algse triloogia juurde kuuluv. Vana Herbert sattus kõrges eas oma viimaseid teoseid kirjutades liiga suurde vaimustusse sellest va seksiteemast – "Paul of Dune" aga käsitleb algtriloogiast armsaks saanud poliitika, sõja, religiooni ning vandenõude sasipundarde liini.

Ehkki nagu kõikvõimalike järgede ja eellugude tüüpviga ette näeb – vanade karakterite lood seletatakse liiga põhjalikult lahti ning sobitatakse sisse ülimastaapseid ajaloosündmusi, mida tegelased varem mingil müstilisel põhjusel ei maininud – ei ole see siiski fataalne. Autorid on tõesti vaeva näinud, et oma väljamõeldud konflikte olemasoleva maailmaga võimalikult realistlikult ühendada. Võibolla poleks vaja olnud Grummani vandenõusse Harkonneneid lisada, sest nad on niigi piisavalt pahad, kuid see ei häiri mind. Samas krahv Hasimir Fenrig, keda "Düünis" ainult põgusalt kohtas kuid kes väga huvitava karakterina tundus, on "Paul of Dune"'s üheks peategelaseks ja tõenäoliselt kõige õnnestunumaks üldse. Omaette ooper on ka "Düüni messiast" tuttava Arrakeeni hiidkindluse ehitamine, mida autorid siin väga tähtsaks peavad – kahjuks ei kirjutanud nad aga midagi Alia templist, mis on tegelikult palju süngema tähendusega ehitis, nagu see "Messias" hästi välja tuleb.

Neid "kui"'sid tuleb muidugi veelgi, ent "Paul of Dune" jääb äärmiselt sisutihedaks ja põnevaks raamatuks. Mulle meeldib ka kahe süžee – Pauli noorusaja ning tema esimeste imperaatoriaastate – järkjärguline vaheldumine, mis on läbi Irulani biograafiakirjutamise ennast kenasti avama pandud ning mida kinnistavad tegelaste mineviku ja oleviku vahelised seosed. Kui paljude teiste raamatusaagade eel- ja vahelood jätavad niisuguse minevikusündmuste seostamise väga pealiskaudsele tasemele ja keskenduvad tegelikult ainult uutele leiutistele, siis "Paul of Dune" suudab tõesti mõlemat teha.

PARIM ONE-LINER:
See on raamat, mitte film, okei? Sama hästi võiks hakata tolkiaanast paremaid lauseid otsima.

TOBE POLIITILINE SISU:
Keeruline. Poliitika oli Frank Herberti jaoks läbivalt oluline teema. Üldiselt ei tunnistata tulevikuühiskonnas muid valitsemisvorme peale ainuvõimu, ent kirjanik püüab fakti, et tema peategelased on enamuses türannid või nende veendunud pooldajad, pehmendada nende positiivsete külgede ning heade motiividega. Korduvalt rõhutatakse, kui korrumpeerunud ja mandunud eelmise imperaatori, Shaddam IV valitsus oli, ja kui ülevasse tulevikku kwisatz haderachi visioon inimkonna juhatab. Düüni saaga viimastes raamatutes, kümneid tuhandeid aastaid hiljem, pole sellega küll juhugi jõutud. Minu arvates võib kogu (Paul Muad'Dib'i) poliitilise sõnumi kokku võtta Asimovi robootika nullseadusega, et "sina ei pea mitte laskma oma tegutsemise või tegutsematuse tõttu inimkonnal hukka saada".

MEELDEJÄÄV SURM:
Kõige põnevamaid surmasid eriti detailirikkalt ei kirjeldata, ehkki seotud tegelased nende toimepanemisest tavaliselt üsna suures vaimustuses on. Valdav enamus tapmistest toimub vana hea noa abil. No olgu, Ecazi suurhertsogi hirmpaks mõõgameister saab saeketastega päris toredasti läbi hekseldatud. Suurem osa surmasid on päris meeldejäävad, ehkki kordavad üksteist; hea on lugeda, kuidas tähtsamad tegelased, kes on eranditult imehead võitlejad, kõikvõimalikke "eliitsõdureid" kümnete kaupa salatiks hakivad. Kuigi "Düün" pole mingil juhul action-ulme, on seal võitlemisel tavalisest veidi olulisem, otsustavam ning läbimõeldum roll.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Veidral kombel mitte. Düüni universumis on, nagu teada, Suure Konventsiooni järgi tuumarelvade kasutamine äärmiselt keelatud tegevus. Raamatu lõpus toimub küll kolme planeedi sõjaline steriliseerimine, kuid seda muude vahenditega. Et teid aga mitte väga kurvastada, siis "Düüni Paul"'ile kronoloogiliselt eelnev "Düün" kui ka järgnev "Düüni messias" lõpevad aatomiplahvatustega.

MIDA MA ÕPPISIN:
Mitte kõik raamatute mustkümnendad järjed ei pruugi halvad olla. "Düüni" maailmast on veel palju kirjutada. Vandenõud pole kunagi liiga arvukad ega liiga põhjalikud. Nüüd ma tean, kust tuleb Duncan Idaho lause "esimest korda sain oma mõega veriseks Grummanil".


Wikipedia: kirjanik / teos

Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.