The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!

Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.

"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10