Saturday, January 26, 2013

Django Unchained (2012)

SPOILER: arvustuses esineb spoilerihoiatus, nii et kes seda veel lugenud ei ole, on parem enne lugemist mitte lugeda.

Need teist, kel on õnne mind isiklikult tunda, on ehk kuulnud mind korduvalt ja valjusti ütlemas, et Tarantino on kõige halvem asi, mis Lääne filmitööstusega eales juhtunud. See, et teda kiidetakse vägivallakinosse mingi väidetava loovuse ja intelligentsuse toomise eest, on mind alati kummastanud. Või siis on mul "loovusele ja intelligentsusele" mingi muu definitsioon kui "paneme idiootseid rolle mängivad näitlejad pikki jaburaid dialooge pidama ja hakime vahepeal kedagi spontaanselt samuraimõõgaga". Jah, "Pulp Fiction" on üks kõige mõttetumaid filme maailmas. Ainus tõeliselt hea asi, mida Tarantino maailmale andnud on, on osatäitmine "From Dusk Till Dawn"'is.

Neil põhjustel hoiangi ma üldiselt tema filmidest suure kaarega eemale, aga "Django Unchained"'i kaesin ma üle, kuna lootsin, et äkki on seal mingeid viiteid algsele "Django"'le, mis ei kuulu küll minu nähtud vesternide paremikku, ent milles on siiski omad vahvad momendid. Eip, ei mingit seost. Franco Nero olevat kuskil cameo teinud, aga mina teda ära küll ei tundnud. Noh, vähemalt mängib algse "Django" fantastiline tunnusmuusika ka käesoleva teose alguses, mis pani mind piisavalt heldima, et ma selle siiski ära vaatasin.

Tegelikult ega ma väga kahetsegi, et vaatasin. "Django Unchained" on kõiki asjaolusid arvestades üsna hea film. Niipalju peab Tarantino kasuks ütlema, et käsitledes isegi säärast tänaseni tundlikku teemat nagu orjandus, ei allu ta poliitkorrektsusele, vaid kupatab selle sinnasamusesse n-sõnadest koosneva tiraadi saatel. Skinheadide suvepäevadel ei kuule ka nii palju kordi "nigger"'it kui siin filmis. Ja see on tegelikult täitsa värskendav. Mitte neegrite nimetamine neegriteks, vaid poliitkorrektsusele näkku sülitamine. Võibolla tahan ma kunagi isegi "Inglourious Basterds"'i ära vaadata. Mitte veel niipea, aga kunagi.

Tulles tagasi "Django Unchained"'i juurde, siis selle süžee toimub, nagu kõik ilmselt teavad, Kodusõja-eelses Ameerikas, ja päevakorral on orjanduse vastu võitlemine. Peategelane, keegi sakslasest pearahakütt (ilmselt tahetakse näidata, et kõik sakslased polegi rassistid – pff, yeah right, keda te enda arust petate?) otsib üles orja nimega Django, et see aitaks tal ühte sihtmärki leida. Vastutasuks laseb ta Django vabaks, teeb ta enda abiliseks ja nad kütivad mõnda aega pearahasid. Filmi teises pooles lähevad nad Django naist orjusest vabaks ostma. Lõpp on õnnelik; neegritar saabki vabaks ning sakslane sureb maha.

See viimane asi on muide suurepärane. Mainitud sakslane (Christoph Waltz) kehastab kõike seda, mida ma Tarantino filmides vihkan, ehk siis jaburaid dialooge ja arutut vägivalda. Mul oli väga hea meel, kui ta maha lasti. Django (Jamie Foxx) osatäitmine on palju nauditavam. Eluaegse orja kohta oskab ta kahtlaselt hästi ratsutada ja püssi lasta, aga muidu mängib ta värskelt vabaks saanud tõmmut kättemaksuinglit päris hästi välja. Kauboiriided ja revolvrid sobivad talle nagu valatult, ning lisaks on ta enamasti vait ja altkulmu jõllitav, mis on jällegi väga hea.

Minnes kangelaste juurest tegude juurde, siis üldiselt pole "Django Unchained" nii verine film, kui eeldada võiks. Kui verd lendab, siis lendab seda muidugi palju ja graafiliselt, aga vägivallastseene on iseenesest mõõdukalt. Rõhutud on ilmselgelt kvaliteedile üle kvantiteedi. Muuhulgas võib filmis näha paari päris mõnusat vana kooli shootout'i. Enamus vägivallast on aga lühike, brutaalne ja tolle va sakslase initsieeritud. Ausalt öeldes ei teki erilist võimalust suurele emantsipaatorile kaasa elada, kuna orjade vabastamise ülla töö kõrvalt on tegu ilmselge psühhootilise mõrtsukaga. Metsik Lääs oli julm paik küll, aga vaevalt tähendas bounty hunteri amet isegi seal vankritäite moondunud laipade tekitamist ja kokkuvedamist. Ja ega filmis neid orje ausalt öeldes eriti ei vabastata ka – isegi Django jääb oma suguvendade kannatustele üsna külmaks, hoolides pigem suvaliste valgete tapmisest ja oma naise ülesleidmisest.

Naine leitakse muide üles üsna lihtsalt. Tema kättesaamine on aga raskem. Õigupoolest võinuks see üsna kerge olla, kui hull sakslane poleks välja mõelnud mõttetult segast plaani. Selle asemel, et minna orja omaniku (Leonardo DiCaprio) ukse taha lihtsalt küsima, haub ta välja hullumeelse skeemi, mis sisaldab Django kehastumist mustanahaliseks orjapidajaks ning teesklemist, et tahab DiCaprio'lt võitlusorja osta. Kauplemise käigus peavad nad "juhuslikult" Django naist märkama ja tema kui harulduse vastu huvi tundma, kuna orjatar oskab saksa keelt rääkida. Mis võiks küll nii suurepärase plaani juures viltu minna?

Spoiler: päris palju asju võib viltu minna. Antud juhul osutub komistuskiviks DiCaprio majaneegrite ülem, keda mängib eakas Samuel L. Jackson ja kes teeb ilmselt filmi parima osatäitmise. Isandale lojaalne Glover märkab, kuidas Django ja üks orjatar pilke vahetavad, ja teeb omad järeldused. Siis shit hits the fan, sakslane tapetakse ning filmi lõpp venib veel üle poole tunni, enne kui õiglus lõpuks võidutseb ja kaks vaba neegrit päikeseloojangusse ratsutavad.

Kokkuvõttes polnudki asi nõnda hull – vähemalt Tarantino teose kohta. Film on üle kahe ja poole tunni pikk, ja ikkagi on ta silmanähtavalt mitmes kohas kiirustatud. Materjali oleks ilmselt palju enamaks jätkunud. Mina olekski parema meelega vaadanud orjade vabastamist kui toda sõgedat naisepäästmisquesti. Aga sellisena, nagu ta oli, peab "Django Unchained"'i siiski vaadatavaks filmiks lugema – kohmakaks ja Tarantino stiilist rüvetatuks, aga omal moel meeltlahutavaks. Leian, et minu suust on see päris suur kiitus.

6/10

Sunday, January 20, 2013

5 jõhkraimat surmastseeni 80ndate märulitest

Üks asi, mis mulle 80ndate stiilis märulite juures meeldib, on naturalistlik vägivald. Ehkki tänapäeval on filmitegijatel vägivalla kujutamiseks käes palju rohkem meetodeid kui vanasti, jääb nende potentsiaal tihti kasutamata – madalama PG-reitingu nimel (ilmselt) toonitakse veri nii tumedaks, et seda õieti nähagi pole, ning jõhkramad stseenid libisevad nii kiirelt mööda, et ei jõua kedagi šokeerida. Brutaalsed filmid on muidugi olemas ja ilmselt julmemad kui kunagi varem, aga mitte action-žanris, mis on keskendunud võimalikult paljude CGI-plahvatuste näitamisele ja sellele, kuidas Statham autokatuseid mööda hüppab. Mõningate eranditega, loomulikult. 25 aastat tagasi aga käisid asjad teisiti. Reastan viis stseeni tolleaegsetest filmidest, mis mulle oma erilise jõhkrusega meelde on jäänud. Kasutan "80ndate märulite" kitsast definitsiooni, ehk jätan välja kõik linateosed, mis on märulid vaid pooleldi (The Thing), või mõeldud esmajärjekorras mõnda muud žanri esindama (Indiana Jones and the Temple of Doom), või tehtud peale 1994ndat aastat, või mida polnud YouTube'i üles laetud.

5. Road House


Varalahkunud Patrick Swayze on üks 80ndate märulistaaridest, kes on Stallone ja Schwarzenegger'i taoliste suurnimedega võrreldes liiga maalähedane ja inimlik ja keda seega ka vähem esiplaanile tõstetakse, hoolimata mõnedest ikoonilistest teostest (parempoolsete märg unenägu "Red Dawn"; post-action-šedööver "Point Break"). "Road House" on aga kahtlemata Swayze'i parim film ja tõendab, et ka see muidu nii nunnu poiss on võimeline julmaks tapatööks. Karate-heitluses õela rikkuri ihukaitsjaga murrab ta kõigepealt puu vastas tolle jala, klohmib ta siis korralikult läbi, ning rebib lõpuks küljest oma vaenlase kõri. See pole muidugi ainus kõrirebimisstseen filmiajaloos, ega isegi 80ndate märulite seas, aga kaks asja tõstavad selle teiste seast esile: esiteks püsib Swayze vaevu jalul, ent suudab ometi kiire, lõdva liigutusega tugevate kaelalihastega mehe kõri eemaldada, ning teiseks peab ta vajalikuks vastane pärast veel roundhouse kick'iga järve lüüa.

4. Under Siege


Seagal on muidu selline mees, et ainuüksi tema tegudega võiks igasuguse julmuste edetabeli kinni panna – on ju kogu tema filmikarjäär rajatud vihale terve, toimiva, valudeta inimkeha vastu. Ent enamik tema vägivallategudest päädivadki vaid kondimurdmistega; ohvritele jääb enamasti mingisugune ellujäämislootus. Mitte aga Tommy Lee Jones'ile, kellel ta 1) torkab pöidlaga silma puruks, 2) virutab noa lagipähe kinni ning 3) saadab ta tagatipuks hooga mingitesse elektrisüsteemidesse. Ma ei teagi, kas see, et kõik ülalkirjeldatu toimub vaid paari sekundi jooksul, vähendab teo brutaalsust või hoopis suurendab seda toimepanija ebainimlikkuse arvelt. PS: Kuna ma otsustasin oma top5-s vaid ühe Seagali-stseeniga piirduda, siis jäi kasutamata näiteks Marked For Death'i lõputaplus, kus murtakse kurja voodoo-mafiooso selg ning halvatud mees heidetakse seejärel sügavasse liftišahti ja selle põhjas ootava ora otsa. Jälle üks hirmus, ent kiire lõpp.

3. Invasion U.S.A.


Ainus sissekanne, mis ei pärine lõpuvõitlusest kangelase ja kurjami vahel. Tegelikult ongi selle toimepanijaks vahelduseks hoopis kurjam, ja sisaldab jõhkrust lausa kahe inimese aadressil. Üks narkarist naisterahvas tegeleb parasjagu oma pahe toitmisega, kui kurjam vihastab ja sooritab 23 aastat enne "Dark Knight"'i Jokkeri pliiatsitrikki, virutades naisele kuklasse ja kupatades crackitoru talle nina kaudu ajju. Siis tulistab kurjam mitu kuuli oma püstolist naise boyfriendile otse kubemesse ja heidab lõpuks kiljuva, verise neiu aknast välja tänavale. Kõige ebadžentelmenlikum käitumine, mida ma näinud olen.

2. Cobra


Stallone klohmib oma peavaenlase läbi, tõstes ta võitluse kliimaksina siis pärakutpidi konksu otsa. Vastane (legendaarselt inetu Brian Thompson) toob kuuldavale rea orgastilisi häälitsusi, sõites lõpuks, konks sügavale g-punkti surutud, oma kirehetkel otse terasesulatusahju. Jõhker! Sarnane stseen on muide ka Van Damme filmi "Cyborg" lõpus, aga ilma sulatusahjuta. Siiski tasub ka toda vaadata, kuna tegu on ühe pikima ja jaburama kaklusstseeniga, mis artikuleeritud kõne puudumise tõttu kõlab pealegi nagu gei-neandertaalide orgia.

1. Showdown in Little Tokyo


Dolph Lundgren lööb Cary-Hiroyuki Tagawa'le mõõga kõhtu, tõstab ta selle abil üles ja kinnitab mingi Hiina tulevärgiratta külge. Ratta küljes olevat raketid süttivad seepeale iseeneslikult ja kaadervärk hakkab pöörlema, keerutades teivastatud, röökivat kurikaela ringi, kuni kaamera suvatseb mujale liikuda. Olgu öeldud, et kõhuhaavad olla üks kõige piinarikkamaid viise suremiseks. Seppukut sooritava samurai sekundant pidi esimese valuilmingu peale samurai pea maha lööma. Siin filmis aga Tagawa'le sellist halastust osaks ei lange, ning eeldusel, et ükski elutähtis organ viga ei saanud, võis ta sinna veel kauaks pöörlema ja visklema jääda, kisendades sümboolselt keset tuleratast, sellal kui paraadi pidavate naiste-laste hordid toimuvat ümberringi tummalt jälgisid. Võigas surm isegi kõige hirmsama kurjami jaoks.


Niisugune oli minu valik viiest jõhkraimast surmastseenist vanades märulites. Kahtlemata unustasin ma mitu head kohta, või ei olnud neid netti üles laetud, aga mis teha. Linkige aga julgelt kommentaaridesse, kui mõni eriline 80ndate julmus meelde tuleb.