Thursday, September 9, 2010

The Expendables (2010)

Rohkem kui rahvuslik ühtsustunne, rohkem kui religioon või poliitikute lohutavad näod on action-filmid need, mis juba kolmkümmend aastat rasketel ja segastel aegadel inimesi pinnal hoiavad. Olgem ausad, pärast 9/11 ei tahtnud ameeriklased mitte jätkuvat rahu ja "enamuses heade" moslemite mõistmist, vaid verist kättemaksu – ja kuna päriselt ei käi asjad niimoodi, et kangelased lihtsalt terroristide ukse koos kurjamite endiga maha löövad, siis loodi Jack Bauer, kes seda filmilinal tegi. Samamoodi sündisid Braddock ja Rambo, kes pidid Vietnami häbi pilusilmsete mehikeste vere abil maha pesema. Viimase aja moeteema on Somaalia piraadid, seega peavad vanad märulikangelased taas kord püssid vinnastama ja kuulirahe abil õigluse jalule seadma. "The Expendables" sellega algabki, ent kuna mustad korsaarid pole suure tulejõuga machomeestele, erinevalt tsiviliseeritud maailma relvajõududest, mingid vastased, siis otsivad nad üsna pea endale uut sihtmärki ja satuvad tagasi 80ndatel lõplikult koost lammutamata jäänud Ladina-Ameerika diktatuuri- ja narkoriikidesse.

...ja kui te tahate näha välja sama karmid kui mina, siis ärge unustage kedagi ähvardades kergelt vasakut põlve kõverdada.
 "The Expendables" on oma süžeelt peaaegu "Commando" ümberjutustus. Ainult tegelaste tegutsemismotiivid on erinevad – nüüd on kangelased "Palgasõdurid", nagu kõlab filmi vapustav eestikeelne pealkiri. Eriliseks üllatuseks pole ka see, et ajastu vaimuna on Velina saart valitseva kindrali selja taga tõeliseks pahalaseks hoopis endisest CIA agendist narkoärikas. Tegevuse arenedes liigub Stallone ja tema rõõmsate psühhopaatide kamba motivatsioon rahalt ja poliitikalt siiski eemale ning neile antakse võimalus kangelaslikult abistada ilusat latiinotüdrukut, kelle kindralist isa ja tema riik narkoärika küüsi langenud on. Selles mõttes olid "Commando" ajad lihtsamad – ainsaks Arnoldit liikuma panevaks jõuks oli soov päästa Bennett oma noorukese tütre küüsist, et mehel naissoo vastu mingit veidrat huvi ei tekiks. Üldse ma soovin, ja osa filmi ajast peaaegu lootsin, et "The Expendables" jätkakski "Commando" liini ja leiaks aset fiktiivses Val Verde riigis, kus pärast president Velasques'i surma Arnoldi käe läbi ning kahtkümmend viit segadusteaastat oleks lõpuks seesamune kindral võimu haaranud. Põhjust korraks loota oli ju ka, kui Arnie ise etteaste tegi, et tööst Ladina-Ameerikas Stallone rühma kasuks keelduda.

Sellist üleminekut ma usun.
Ehkki postritel on Schwarzeneggeri osalus suurelt välja hõigatud, teeb ta ise kõigest paariminutise ilmumise, ja see on kirikus! Tal on seljas pintsak! Loomulikult oli ta sinna lihtsalt filmi reklaamimiseks pandud ja tagantjärele mõeldes olen ma ka rahul et nii läks, sest pagan! mees on vanaks jäänud, tõeliselt vanaks. Ta isegi kõnnib nagu vana mees, kes pole kunagi omasooiharat seksi harrastanud ega kuulipildujat käes hoidnud. Vanad on ka teised filmis olevad kuulsad nimed nagu Stallone, Lundgren ja Jet Li, ent mitte ükski neist nii drastiliselt ja kujutatud on neid sama üliinimlike tapamasinatena nagu endistel aegadel. Stallone on "Rambo" neljanda osa ajaks tekkinud letargiast muide välja murdnud ning teeb oma märulitööd üllatavalt reipalt ja elavalt, ning näeb ka silmnähtavalt rohkem vormis välja (mitte et "Rambo" halb film olnuks, üldse mitte). Sama võib öelda Lundgreni kohta (kes pole küll vormi kaotanudki), kellele kuulub ilmselt ka teose parim näitlejatöö, kui seda väljendit temasuguste meeste kohta üldse kasutada saab. Teisi kuulsaid nägusid filmis on aastad siiski hellemalt kohelnud: Bruce Willis, kes samuti ainult korraks koos Arnoldiga üles astub, on rõõsk ja roosa nagu alati; narkobossi ihukaitsjat mängib hiiglaslik "Stone Cold" Steve Austin, kes näo poolest võiks vabalt maadlusringi tagasi astuda. Mickey Rourke on küll kortsus ja kole, aga tema on seda ju alati olnud, ja teeb üsna laheda etteaste.

Seda aga ei tahaks väga uskuda.
Kogu see Hollywoodi ülinimede bande on väärt iga ekraaniminutit ja kassamiljonit, sest "The Expendables" on üle kõigi ootuste hea film. Kuna režissööriks oli Sly ise, ja näitlejaid te juba teate, siis midagi vana kooli märuliretseptist väga mööda minevat ma ei kartnudki, ent nii kaheksakümnendatelikku tapmist-ja-tagaajamist ma loota ei julgenud. Pange tähele, "Rambo" tegi kolme aasta eest alles otsa lahti ja machomärulid on tagasiteel. "The Expendables" on isegi oma kõrgete standardite kohta pretsedenditult plahvatuslik ja vägivaldne. Mul oli siiralt kahju, et ma kinno paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud ja laibaloendust ei teinud, ehkki tõenäoliselt oleksin ma selleks pidanud terve sitapaberirulli ära kulutama.

Kassaedu, mehed! Tehke ometi rõõmsam nägu!
Kogu aeg muidugi ei lasta asju ja inimesi õhku. Näiteks teist peaosa täitvale Jason Stathamile (esimene roll, kus ta mulle meeldib) söödetakse ette armulugu, mille ta peab lahendama üks-mitme-vastu brutaalse kaklusega korvpalliplatsil (kõige klassikalisem kakluspaik märulites peale mootorratturibaare ja põlevaid maju). Dolph'i tegelasel on narkoprobleem, millest ta rabeleb välja alles siis kui – mitte ei lähe kirikusse, mitte ei räägi sõbrad talle mõistust pähe – vaid kui Sly teda .44 Magnumist tulistab. I can't believe this macho bullshit! Ja Rourke'i tegelane, endine palgasõdurite rühma liige, praegune piipu popsutav padusouthernerist tsiklimees kelle garaažis palgasõdurid kogunevad, räägib peaaegu pisarsilmil oma inimeste tapmisega täidetud minevikust, et sealsamas lüüa vihahoos puruks kitarr, mille ta oli ostnud verinoorele tibile, kellega tal paraku ei klappinud. Üldse on hea hulk tegelaste nö "vabast ajast" täidetud sellega, et nad kurdavad oma ebaõnne üle vastassooga. Me mõistame teid suurepäraselt, vennad, me mõistame – tõelised mehed don't need the girl.

Kõik taolised häirivad asjaolud vaigistab muidugi filmi viimast pooltundi täitev tapatalgu. Siin on "The Expendables" täiesti oma suurte eeskujude tasemel ning praegusaja graafiliste võimaluste kohaselt ka brutaalne. Rõhutakse nii kvali- kui kvantiteedile, mis actionfilmi kontekstis tähendab kümneid ja kümneid efektselt ribadeks lastud inimesi. Eriti meeldejääv surm sai osaks narkoärika ihukaitsjale, keda üks palgasõduritest peksis ja kes tulemöllus süttis ja keda siis üle keha põlevana ikka edasi peksti. Kui mul kellestki seal möllus kahju oli, siis saare kindralist, sest too nägi kogu aeg välja kuidagi heasüdamliku mehikesena ja meenutas Coffin Joe'd, kui stereotüüpne Mehhiko kindralivorm asendada keebi ja torukübaraga.

Ma arvan, et minu soenguga sobib see paremalt kolmas punane barett.
Noh, ja kui "The Expendables"'i nimelise verepulma juures üldse millegi üle nuriseda, siis žanrile omaste haigutavate loogikaaukude üle. Palgasõdurid, kes oma ameti tõttu ja oma niigi silmatorkavalt koguka välimuse juures ju eriti madalat profiili hoidma peaksid, alustavad suvalistes kohtades keset linna kiirteid tulevahetusi (tegelikult pole see vist probleem, sest kui vaadata enamikke filme, siis on ikka nii et kui tiheda liiklusega teel autod üksteist taga ajama hakkavad ja automaatidest tulistatakse, sõidavad teised liiklejad rahulikult edasi ja ei tee märkamagi). Palgasõdurite lennuvahendiks on vanamoodne propellerlennuk, mille kokpitist avaneb auk otse kuulipildujapessa. Ja nad maanduvad regulaarselt paranoilise turvarežiimiga riikide tsiviillennuväljadel, kehastades puukallistajaid! Ning kui nad on lasknud lennukist õhku sadamasilla, mille peal on toosamune narkoärikas ja terve pataljon sõdureid, teavad nad pärast oma ülitäpsete instinktide abiga, et tohutust tulemöllust pääseb ainult pahalane ise, kes taipas viimasel momendil vette hüpata.

Kui need ja teisedki loogikaaugud täita tinaga, nagu kombeks, siis saamegi peaaegu stiilipuhta kuldaegse märuli. "Peaaegu" – eile "The Expendables"'i vaadates sain ma lõpuks aru, miks praegusaja filmid juba tunduvad teistsugused kui kahekümne aasta eest, ja vastuseks on kaameratöö. Vanasti oli vist kaamerate lindistuskiirus väiksem või tehnika tundlikum, igatahes filmiti aeglasemalt ning kogu actionit jõudis vabalt jälgida. Tänapäeval vehib kaamera siia-sinna ning ma pean nõustuma vanemate inimestega kes ütlevad, et moodne kino polegi muud kui üks valgusesähvimine. Filmi lõpupoole hakkasid silmad ja pea valutama ning tegevusest oleks palju parema pildi saanud, kui kaameratempo oleks rahulikum olnud. Aga võibolla oleks teos siis liiga pikk tulnud ja viimastel aastatel popiks saanud mitte-üle-poolteist-tunni kinokunstinormiga konflikti sattunud.

Aitab juba, senór! Kui ma veel ühele langenule küünla süütan, saab paater Roberto väga pahaseks!
Katkestan nüüd ja vabandan ülipika spoileritega täidetud arvustuse pärast. Kohtume homme, st reede 10. septembri õhtul Cinamonis, kus Tartu filmiblogijad ja nende sõbrad (kõik on oodatud) karjakesi "Machete"'t vaatavad ja pärast nähtut õlle kõrvale kommenteerivad. Samuti jääme ootama Stallone poolt põhimõtteliselt välja kuulutatud "The Expendables"'i järge ning kaeme, kas Schwarzeneggeri muumia kärutatakse jälle Lenini kombel väljanäitusele.

NB: Special fuck off "The Expendables"'ile subtiitrid tõlkinud inimesele. Kuidas sinusugused keeleoskamatud tüübid MPDE'sse või üldse kuhugi tööle saavad?

9/10

2 comments:

  1. Homme siis mingi Machete kambakino?

    Haah, mul aga on juba nähtud.

    ReplyDelete
  2. Jep, mul tuli ka see võrdlus kommandoga pähe... ei tea küll, et miks...

    ReplyDelete