Tuesday, October 26, 2010

The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!


Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.


"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10

Monday, October 18, 2010

Agora (2009)

Ajaloofilmide teemal ka jätkame. "Agora" jutustab kuulsa Aleksandria naisfilosoofi Hypatia elust ja surmast. Või vähemalt nime poolest, sest filmi põhirõhk on tolle aja (4.-5. sajand eKr) usulistel rahutustel, mille käigus kristlased Aleksandrias, ja kogu Rooma impeeriumis üldiselt, võimu võtavad. Iseenesest ei oleks mul midagi vaatamise vastu, kuidas vaimse hälbega inimesed üksteist oma kujuteldavate sõprade nimel veriseks tombuks peksavad, aga ma lootsin veidi suuremat keskendumist peategelasele ja hellenistlikuule filosoofiale üldiselt. "Agora" aga seob need kaks teemat ja tegevusliini veidi vägivaldselt, lisades muidu üsna ajalootruusse sündmustikku Hypatia kristlaseks hakanud endise orja; samuti on Hypatia sõber ja tolleaegne rooma prefekt Orestes tehtud naise kunagiseks õpilaseks ja kosilaseks.

Nagu me teame, tähendas "filosoofia" tol ajal enam-vähem kõiki teadusi, kaasa arvatud matemaatikat ja astronoomiat. See osa filmist, mis Hypatia filosofeerimist puudutab, näitabki põhiliselt, kuidas ta taevakehade liikumise üle juurdleb. Kahjuks ei minda mõtlejate töösse ja elu-olusse kuigi süvitsi, vaid kogu teadus toimub nagu Archimedesel, Newtonil ja mängufilmide tegelastel kombeks, st geniaalsed mõtted kargavad inimestele pähe, kui kaamera on neile suunatud ja keegi ütleb või teeb kogemata midagi asjassepuutumatut. Samas võiks asi ka hullem olla, nagu me paljude kinematograafiliste äparduste näitel teame – vähemasti ei osale Hypatia teaduslike katsete vahepeal mõnes lääges armastusloos ega ole palju idealiseeritum kui ajalooallikad lubavad.

Hypatiat kehastab muide Muumia-filmidest tuttav Rachel Weisz, kelle valimine oli minu arvates küll möödapanek. Ma saan aru, et paljude noorema generatsiooni filmivaatajate ja -tegijate kujutlusis on ta mainitud rollide tõttu loodud teadlast mängima, aga tegelikult ta lihtsalt ei sobi tõsiseks ja väärikaks filosoofiks. Olgu, vähemalt ei näe ta välja nagu sekspomm ega ei käitu nagu seltskonnatibi (ehkki enne "Agora" vaatamisega alustamist ma kohati lausa kartsin, et asjad nõnda lähevad), aga lapselik vaimustus ta näos ei sobi küll kuidagi tema näideldud ametiga. Teda on lihtsalt meeldiv vaadata, aga rolli tõeliselt sobimise osas peaks tema koht olema mõnes kerges draamafilmis, või siis "Tuulest viidud" uues ekraniseeringus.

Teised olulisemad tegelased on nagu nad on – "Agora" astub samasse ämbrisse kui mitmed muud (piiratud eelarvega) ajaloolised filmid ja palkab pundi noori, ehkki võibolla lootustandvaid näitlejaid ja püüab neid sobitada kuulsate inimeste rollidesse. Liigagi tihti aga üritavad need noored oma lahedaid tänapäevaseid käitumismaneere vanasse aega üle viia, ning kui nende tegelased filmi käigus vanemaks saavad, ei oska nad enam midagi edasi teha. Ka siin vallas ei ole "Agora" läbikukkumine ega sugugi kõige hullem niisugustest näidetest, aga tõeliselt häid ja aastateks meelde jäävaid filme ei saavutata ilma sedasorti detailidele tähelepanu pööramata.

Selles mõttes ongi "Agora" keeruline film arvustada, et ta ei lähe otseselt üheski valdkonnas võssa, aga palju "vohh!"-momente ka ei teki. Ajalooline täpsus on muljetavaldav, ent oluliste teemade (nt filosoofia) pealiskaudse käsitlemise pärast oli kahju. Suures ulatuses kivist ja puust tehtud lavakujunduse kaudu tuli Rooma-aegse Aleksandria taasloomine hästi välja, aga mõnes lõigus jäi tunne, nagu oleksid temaatilised objektid (sambad, ehitised) laotud vaid ühelt küljelt jälgitava teatrilava jaoks. Samas, küsitavad tegelaskujud nagu too ristiusust vaimustunud ori ei kulutanud liiga palju ekraaniaega ning tõeks ei saanud ka minu suurim kartus, et arulageda usuvägivalla kujutamine viib mingist hetkest "mõõdukate" kristlaste ülistamiseni. Kõik kokku nauditav, ehkki vigadega film, mis seletab lahti taas ühe vähemtuntud peatükki ajaloost ja tõstatab huvitavaid küsimusi nii mineviku tõlgendamise kui kinokunsti arengute kohta.

7/10

Wednesday, October 13, 2010

Centurion (2010)

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.
Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, moslem assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10