Django Unchained (2012)

SPOILER: arvustuses esineb spoilerihoiatus, nii et kes seda veel lugenud ei ole, on parem enne lugemist mitte lugeda.

Need teist, kel on õnne mind isiklikult tunda, on ehk kuulnud mind korduvalt ja valjusti ütlemas, et Tarantino on kõige halvem asi, mis Lääne filmitööstusega eales juhtunud. See, et teda kiidetakse vägivallakinosse mingi väidetava loovuse ja intelligentsuse toomise eest, on mind alati kummastanud. Või siis on mul "loovusele ja intelligentsusele" mingi muu definitsioon kui "paneme idiootseid rolle mängivad näitlejad pikki jaburaid dialooge pidama ja hakime vahepeal kedagi spontaanselt samuraimõõgaga". Jah, "Pulp Fiction" on üks kõige mõttetumaid filme maailmas. Ainus tõeliselt hea asi, mida Tarantino maailmale andnud on, on osatäitmine "From Dusk Till Dawn"'is.

Neil põhjustel hoiangi ma üldiselt tema filmidest suure kaarega eemale, aga "Django Unchained"'i kaesin ma üle, kuna lootsin, et äkki on seal mingeid viiteid algsele "Django"'le, mis ei kuulu küll minu nähtud vesternide paremikku, ent milles on siiski omad vahvad momendid. Eip, ei mingit seost. Franco Nero olevat kuskil cameo teinud, aga mina teda ära küll ei tundnud. Noh, vähemalt mängib algse "Django" fantastiline tunnusmuusika ka käesoleva teose alguses, mis pani mind piisavalt heldima, et ma selle siiski ära vaatasin.

Tegelikult ega ma väga kahetsegi, et vaatasin. "Django Unchained" on kõiki asjaolusid arvestades üsna hea film. Niipalju peab Tarantino kasuks ütlema, et käsitledes isegi säärast tänaseni tundlikku teemat nagu orjandus, ei allu ta poliitkorrektsusele, vaid kupatab selle sinnasamusesse n-sõnadest koosneva tiraadi saatel. Skinheadide suvepäevadel ei kuule ka nii palju kordi "nigger"'it kui siin filmis. Ja see on tegelikult täitsa värskendav. Mitte neegrite nimetamine neegriteks, vaid poliitkorrektsusele näkku sülitamine. Võibolla tahan ma kunagi isegi "Inglourious Basterds"'i ära vaadata. Mitte veel niipea, aga kunagi.

Tulles tagasi "Django Unchained"'i juurde, siis selle süžee toimub, nagu kõik ilmselt teavad, Kodusõja-eelses Ameerikas, ja päevakorral on orjanduse vastu võitlemine. Peategelane, keegi sakslasest pearahakütt (ilmselt tahetakse näidata, et kõik sakslased polegi rassistid – pff, yeah right, keda te enda arust petate?) otsib üles orja nimega Django, et see aitaks tal ühte sihtmärki leida. Vastutasuks laseb ta Django vabaks, teeb ta enda abiliseks ja nad kütivad mõnda aega pearahasid. Filmi teises pooles lähevad nad Django naist orjusest vabaks ostma. Lõpp on õnnelik; neegritar saabki vabaks ning sakslane sureb maha.

See viimane asi on muide suurepärane. Mainitud sakslane (Christoph Waltz) kehastab kõike seda, mida ma Tarantino filmides vihkan, ehk siis jaburaid dialooge ja arutut vägivalda. Mul oli väga hea meel, kui ta maha lasti. Django (Jamie Foxx) osatäitmine on palju nauditavam. Eluaegse orja kohta oskab ta kahtlaselt hästi ratsutada ja püssi lasta, aga muidu mängib ta värskelt vabaks saanud tõmmut kättemaksuinglit päris hästi välja. Kauboiriided ja revolvrid sobivad talle nagu valatult, ning lisaks on ta enamasti vait ja altkulmu jõllitav, mis on jällegi väga hea.

Minnes kangelaste juurest tegude juurde, siis üldiselt pole "Django Unchained" nii verine film, kui eeldada võiks. Kui verd lendab, siis lendab seda muidugi palju ja graafiliselt, aga vägivallastseene on iseenesest mõõdukalt. Rõhutud on ilmselgelt kvaliteedile üle kvantiteedi. Muuhulgas võib filmis näha paari päris mõnusat vana kooli shootout'i. Enamus vägivallast on aga lühike, brutaalne ja tolle va sakslase initsieeritud. Ausalt öeldes ei teki erilist võimalust suurele emantsipaatorile kaasa elada, kuna orjade vabastamise ülla töö kõrvalt on tegu ilmselge psühhootilise mõrtsukaga. Metsik Lääs oli julm paik küll, aga vaevalt tähendas bounty hunteri amet isegi seal vankritäite moondunud laipade tekitamist ja kokkuvedamist. Ja ega filmis neid orje ausalt öeldes eriti ei vabastata ka – isegi Django jääb oma suguvendade kannatustele üsna külmaks, hoolides pigem suvaliste valgete tapmisest ja oma naise ülesleidmisest.

Naine leitakse muide üles üsna lihtsalt. Tema kättesaamine on aga raskem. Õigupoolest võinuks see üsna kerge olla, kui hull sakslane poleks välja mõelnud mõttetult segast plaani. Selle asemel, et minna orja omaniku (Leonardo DiCaprio) ukse taha lihtsalt küsima, haub ta välja hullumeelse skeemi, mis sisaldab Django kehastumist mustanahaliseks orjapidajaks ning teesklemist, et tahab DiCaprio'lt võitlusorja osta. Kauplemise käigus peavad nad "juhuslikult" Django naist märkama ja tema kui harulduse vastu huvi tundma, kuna orjatar oskab saksa keelt rääkida. Mis võiks küll nii suurepärase plaani juures viltu minna?

Spoiler: päris palju asju võib viltu minna. Antud juhul osutub komistuskiviks DiCaprio majaneegrite ülem, keda mängib eakas Samuel L. Jackson ja kes teeb ilmselt filmi parima osatäitmise. Isandale lojaalne Glover märkab, kuidas Django ja üks orjatar pilke vahetavad, ja teeb omad järeldused. Siis shit hits the fan, sakslane tapetakse ning filmi lõpp venib veel üle poole tunni, enne kui õiglus lõpuks võidutseb ja kaks vaba neegrit päikeseloojangusse ratsutavad.

Kokkuvõttes polnudki asi nõnda hull – vähemalt Tarantino teose kohta. Film on üle kahe ja poole tunni pikk, ja ikkagi on ta silmanähtavalt mitmes kohas kiirustatud. Materjali oleks ilmselt palju enamaks jätkunud. Mina olekski parema meelega vaadanud orjade vabastamist kui toda sõgedat naisepäästmisquesti. Aga sellisena, nagu ta oli, peab "Django Unchained"'i siiski vaadatavaks filmiks lugema – kohmakaks ja Tarantino stiilist rüvetatuks, aga omal moel meeltlahutavaks. Leian, et minu suust on see päris suur kiitus.

6/10

5 jõhkraimat surmastseeni 80ndate märulitest

Üks asi, mis mulle 80ndate stiilis märulite juures meeldib, on naturalistlik vägivald. Ehkki tänapäeval on filmitegijatel vägivalla kujutamiseks käes palju rohkem meetodeid kui vanasti, jääb nende potentsiaal tihti kasutamata – madalama PG-reitingu nimel (ilmselt) toonitakse veri nii tumedaks, et seda õieti nähagi pole, ning jõhkramad stseenid libisevad nii kiirelt mööda, et ei jõua kedagi šokeerida. Brutaalsed filmid on muidugi olemas ja ilmselt julmemad kui kunagi varem, aga mitte action-žanris, mis on keskendunud võimalikult paljude CGI-plahvatuste näitamisele ja sellele, kuidas Statham autokatuseid mööda hüppab. Mõningate eranditega, loomulikult. 25 aastat tagasi aga käisid asjad teisiti. Reastan viis stseeni tolleaegsetest filmidest, mis mulle oma erilise jõhkrusega meelde on jäänud. Kasutan "80ndate märulite" kitsast definitsiooni, ehk jätan välja kõik linateosed, mis on märulid vaid pooleldi (The Thing), või mõeldud esmajärjekorras mõnda muud žanri esindama (Indiana Jones and the Temple of Doom), või tehtud peale 1994ndat aastat, või mida polnud YouTube'i üles laetud.

5. Road House


Varalahkunud Patrick Swayze on üks 80ndate märulistaaridest, kes on Stallone ja Schwarzenegger'i taoliste suurnimedega võrreldes liiga maalähedane ja inimlik ja keda seega ka vähem esiplaanile tõstetakse, hoolimata mõnedest ikoonilistest teostest (parempoolsete märg unenägu "Red Dawn"; post-action-šedööver "Point Break"). "Road House" on aga kahtlemata Swayze'i parim film ja tõendab, et ka see muidu nii nunnu poiss on võimeline julmaks tapatööks. Karate-heitluses õela rikkuri ihukaitsjaga murrab ta kõigepealt puu vastas tolle jala, klohmib ta siis korralikult läbi, ning rebib lõpuks küljest oma vaenlase kõri. See pole muidugi ainus kõrirebimisstseen filmiajaloos, ega isegi 80ndate märulite seas, aga kaks asja tõstavad selle teiste seast esile: esiteks püsib Swayze vaevu jalul, ent suudab ometi kiire, lõdva liigutusega tugevate kaelalihastega mehe kõri eemaldada, ning teiseks peab ta vajalikuks vastane pärast veel roundhouse kick'iga järve lüüa.

4. Under Siege


Seagal on muidu selline mees, et ainuüksi tema tegudega võiks igasuguse julmuste edetabeli kinni panna – on ju kogu tema filmikarjäär rajatud vihale terve, toimiva, valudeta inimkeha vastu. Ent enamik tema vägivallategudest päädivadki vaid kondimurdmistega; ohvritele jääb enamasti mingisugune ellujäämislootus. Mitte aga Tommy Lee Jones'ile, kellel ta 1) torkab pöidlaga silma puruks, 2) virutab noa lagipähe kinni ning 3) saadab ta tagatipuks hooga mingitesse elektrisüsteemidesse. Ma ei teagi, kas see, et kõik ülalkirjeldatu toimub vaid paari sekundi jooksul, vähendab teo brutaalsust või hoopis suurendab seda toimepanija ebainimlikkuse arvelt. PS: Kuna ma otsustasin oma top5-s vaid ühe Seagali-stseeniga piirduda, siis jäi kasutamata näiteks Marked For Death'i lõputaplus, kus murtakse kurja voodoo-mafiooso selg ning halvatud mees heidetakse seejärel sügavasse liftišahti ja selle põhjas ootava ora otsa. Jälle üks hirmus, ent kiire lõpp.

3. Invasion U.S.A.


Ainus sissekanne, mis ei pärine lõpuvõitlusest kangelase ja kurjami vahel. Tegelikult ongi selle toimepanijaks vahelduseks hoopis kurjam, ja sisaldab jõhkrust lausa kahe inimese aadressil. Üks narkarist naisterahvas tegeleb parasjagu oma pahe toitmisega, kui kurjam vihastab ja sooritab 23 aastat enne "Dark Knight"'i Jokkeri pliiatsitrikki, virutades naisele kuklasse ja kupatades crackitoru talle nina kaudu ajju. Siis tulistab kurjam mitu kuuli oma püstolist naise boyfriendile otse kubemesse ja heidab lõpuks kiljuva, verise neiu aknast välja tänavale. Kõige ebadžentelmenlikum käitumine, mida ma näinud olen.

2. Cobra


Stallone klohmib oma peavaenlase läbi, tõstes ta võitluse kliimaksina siis pärakutpidi konksu otsa. Vastane (legendaarselt inetu Brian Thompson) toob kuuldavale rea orgastilisi häälitsusi, sõites lõpuks, konks sügavale g-punkti surutud, oma kirehetkel otse terasesulatusahju. Jõhker! Sarnane stseen on muide ka Van Damme filmi "Cyborg" lõpus, aga ilma sulatusahjuta. Siiski tasub ka toda vaadata, kuna tegu on ühe pikima ja jaburama kaklusstseeniga, mis artikuleeritud kõne puudumise tõttu kõlab pealegi nagu gei-neandertaalide orgia.

1. Showdown in Little Tokyo


Dolph Lundgren lööb Cary-Hiroyuki Tagawa'le mõõga kõhtu, tõstab ta selle abil üles ja kinnitab mingi Hiina tulevärgiratta külge. Ratta küljes olevat raketid süttivad seepeale iseeneslikult ja kaadervärk hakkab pöörlema, keerutades teivastatud, röökivat kurikaela ringi, kuni kaamera suvatseb mujale liikuda. Olgu öeldud, et kõhuhaavad olla üks kõige piinarikkamaid viise suremiseks. Seppukut sooritava samurai sekundant pidi esimese valuilmingu peale samurai pea maha lööma. Siin filmis aga Tagawa'le sellist halastust osaks ei lange, ning eeldusel, et ükski elutähtis organ viga ei saanud, võis ta sinna veel kauaks pöörlema ja visklema jääda, kisendades sümboolselt keset tuleratast, sellal kui paraadi pidavate naiste-laste hordid toimuvat ümberringi tummalt jälgisid. Võigas surm isegi kõige hirmsama kurjami jaoks.


Niisugune oli minu valik viiest jõhkraimast surmastseenist vanades märulites. Kahtlemata unustasin ma mitu head kohta, või ei olnud neid netti üles laetud, aga mis teha. Linkige aga julgelt kommentaaridesse, kui mõni eriline 80ndate julmus meelde tuleb.

The Expendables 2 (2012)

TAGLINE:
Back for War.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
I can't can believe this macho bullshit! 

LAIBALOENDUS:
Proovisin isegi loendada, aga madina umbes kahekümnendal sekundil läks lugemine sassi. Kõik minu mäluühikud olid tolleks hetkeks lihtsalt puhta testosterooni all kinni. Pahalasi tapetakse sadade kaupa. Ütleme nii, et Expendables 2 võib vabalt olla üks vägivaldsemaid märuleid ajaloos. Samuti üks brutaalsemaid – tegu on tõsiselt jõhkra filmiga. Laipu tekib kõigis võimalikes paikades ning kõigil mõeldavatel kuni täiesti absurdsetel meetoditel.

Suurim edasiminek võrreldes esimese osaga on Statham, kes on lihvinud nii külmrelvade kasutamise oskust kui võitluskunste. Tõeline nauding on jälgida, kuidas ta teda igast küljest ründavaid vaenlasi ülehelikiirusel rapib, kasutades nii oma käsi-jalgu, tavalisi nuge kui ka ninja-viskenuge. Ja erinevalt enamikest moodsa aja märulitest on kogu tapatööd hoolimata selle ulmelisest kiirusest võimalik viimse detailini jälgida. Selles osas on E2 kinematograafia kõrgem klass. 

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Halb? E2 on ülikõva. E2 on nii mehelik, et paneb isegi naistel habemed kasvama – seda muidugi juhul, kui nad filmivaatamise üle elavad. Kas ta on aga kõik see, mida me lootsime? See on teine küsimus. Oodatud lisandus esimese filmi niigi aukartustäratavale näitlejatevalikule – Schwarzenegger, Norris, Willis ja Van Damme – on kohal, mundris ja relvastatud. Nagu arvata võiski, kujuneb probleemiks ajapuudus. Kõik mehed lihtsalt ei saa seda eetriaega, mida nad väärivad. E2 võiks vähemalt tunni jagu pikem olla. Samuti muutuvad natuke tüütavaks igasugused killud, mis viitavad kogu selle bande varasemale loomingule – näiteks mürtsuneeger kasutab oma põhifraasi "I'll be back!" nii mitu korda, et isegi Willise tegelane kommenteerib, et jäägu ometi vait. Vahel tekib mulje, et kõik need staarid on filmis mitte sadade vastaste nottimiseks, vaid comic relief'i loomiseks. Chuck Norrise tegelane tõi muideks kuuldavale isegi ühe Chuck Norrise-nalja. Nali oli hea, aga kas oli seda vaja?

Loomulikult on E2 halb, kui defineerida "halba" klassikalisel kujul, ehk siis kui puuduliku stooriga filmi. Samas kes läheks niisugust filmi vaatama stoori pärast? Muidugi mingid purkisittujad arthouse-filme arvustama harjunud kriitikud lähevad, et pärast oma veebisaitidel ja blogides niutsuda ja valvekastraatidelt klikke koguda, aga nemad ei lähe päriselt arvesse. Et kõigi vaeva säästa ja et neile jääks rohkem aega väikeste poiste trussikute nuusutamiseks, siis E2 stoori on järgmine: Van Damme juhitud satanistlik terrori/maffiarühmitus varastab kaardi, kuhu on märgitud külma sõja ajal mahaunustatud viie tonni plutooniumi asukoht, ning Stallone juhitud palgasõdurite salk läheb talle tappa andma. Muidugi tekib hulk küsimusi: paar kohver-tuumapommi ehk küll, aga kuidas saab maha unustada viis tonni plutooniumi? Kuidas saab Van Damme eraarmee kontrollida Albaanias suuri maa-alasid ja külade kaupa inimesi orjatööle viia ilma, et kohalik valitsus midagi märkaks? Aga see kõik ei ole tegelikult üldse oluline.

E2 suurim probleem on ülalmainitud Van Damme, kes on enamuse ajast lihtsalt totter. Sel mehel on kõigi klassikalise actioni austajate ees niigi tohutu karmavõlg tasuda – 90ndatel, kui enamik teisi staare taipas muid asju teha, jätkas tema mõttetute direct-to-video-säästumärulite tootmist. Seagal tegi muidugi sama, aga sel mehel oli vähemalt oidu E2-s oma nägu mitte näidata (nali; mina oleks teda väga näha tahtnud). Igatahes kehastab endine baleriin Van Damme vaimselt ebastabiilset kurjamit Vilain'i (oeh!), kannab kaelal Baphometi sümbolit, veiderdab ringi, imiteerib halvasti mingit määratlematut aktsenti ning kannab kogu aeg päikeseprille – isegi hämaras kaevandusšahtis. Kohutav. Lõpuks võtabki tema jantimine maksimumhindest ühe punkti maha. 

HOMOEROOTIKA:
See on kategooria, mida te kõik ootasite! Kahjuks on homoerootiline element on filmis võrdlemisi napp, kuigi mitte olematu, nagu minu valvas pilk tuvastas.

Statham semmib filmi esimeselt missioonilt koju jõudes igatpidi atraktiivse ja rinnaka naisterahvaga, ent afäär jääb lühikeseks, sest Statham haarab kinni esimesest võimalusest uuesti tõelisi mehetegusid tegema minna (samal õhtul!). Expendables'i noorliige Billy, kes plaanib mingi tütarlapse nimel salgast lahkuda, sureb järgmisel päeval oma vähese machosuse tõttu. Neile kahele võiks heterosuhte muidugi andestada, sest nad on alles noored mehed ja ei saagi mäletada vanu märulifilmitavasid.

Filmis on aga mitu omaaegset homo-powerhouse'i: Stallone, Schwarzenegger, Lundgren ja Van Damme. Väike kokkuvõte nende tegemistest:
* Schwarzenegger on lihtsalt liiga vana (ja liiga lühikest aega ekraanil), et oma ligimese kanni himustada.
* Lundgren püüab teha lähenemiskatseid filmi asiaadist kangelannale Maggie Cheung'ile, ent ilmselgelt on vastassooga suhtlemine tema jaoks võõras teema. Seda võib muidugi vaadelda ka kui viidet viimasele suurele 80ndate märulile "Showdown in Little Tokyo", kus Lundgren teadupoolest kunagise (samuti asiaadist) kaunitari Tia Carrere'ga mullivannis ameles, ent tuletagem siinkohal meelde, et ainus kord, kui Lundgren tolles filmis naeratas, oli siis, kui Brandon Lee tema meheliikme suurust imetles.
* Van Damme tegelane ajab filmis taga vaid raha, mitte maskuliinset lähedust. Samas ainus teine film, mis mulle hetkel meelde tuleb ja kus ta kurjamit mängib on Black Eagle, kus ta karja kiimlevate meremeeste rõõmuks sisseõlitatult spagaati teeb. See... see on kindlasti kuidagi tänase arvustusega seotud, aga ma ei tea veel, kuidas.
* Stallone avaldab nähtavaid emotsioone ainult siis, kui sureb tema love interest protegé Billy, ehkki paistis, et ta oli poisile pigem siiski isafiguuri eest. See aga istutab seemne filmi lõpumadinaks, kus machomehed 80ndate parimate traditsioonide kohaselt omavahel mõõtu võtavad ja üksteisele jõulisel, raskeid kette sisaldaval moel armastust avaldavad. Filmi kõige homoerootilisem moment ongi Stallone ja Van Damme vahel, kui nad üksteisele sügavalt silma vaatavad (Van Damme võtab isegi päikeseprillid eest!) ning algava tapluse jaoks aeglaselt lahti riietuvad, sellal kui kaamera meelalt nende vanadel, ent vormis lihastel peatub. Hunnitu! 

PARIM ONE-LINER: 
"I now pronounce you man and knife!" - Jason Statham 

TOBE POLIITILINE SISU:
Üldiselt filmis poliitikaks eriti aega ei jää. Mittetobeda poliitika vallas mainitakse korraks Afghanistanis mõttetult hukkunud mehi. Samas aga kui sisu üle veidi mõelda, siis jääb silma teatav ameerikalik šovinism: kuna endised idabloki riigid on täiesti suutmatud ohjeldama kohalikku marodööritsevat terrorirühmitust, siis peavad vaprad ameeriklased asja lahendama. Ja kas neil on luba, et lennata võõrriiki tehniliselt mittekorras vesilennukiga, mille pardal on piisavalt relvastust poole Balkani poolsaare hävitamiseks? Või luba, et vedada sealt riigist minema persetäis nõuka-aegset plutooniumi? Muidugi mitte, nemad ei vaja seda diplomaatilist mõttetust. Elagu USA! (Režissöör Stallone on muide vabariiklane, kui see kellelegi üllatuseks peaks olema). 

MEELDEJÄÄV SURM:
No kuulge! Vähemalt iga viies surm siin filmis on meeldejääv, mis laipade koguhulka arvestades tähendab väga suurt arvu. Kõige imelikum neist on võibolla see: Van Damme annab oma käsilase kätte noa, kes tõstab selle kinnivõetud Expendables'i noorliikme rinna ette, mille järel Van Damme noa karatelöögiga noormehele südamesse lööb. Mõelge natuke: Van Damme ei andnud ühtki käsklust – teine tüüp teadis täpselt, mis teha. Et tegu oli nii spetsiifilise hukkamismeetodiga, pidid nad olema seda eelnevalt harjutanud. Miks? Milleks? What the fuck? 

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Arvestades, et filmis ringles viis tonni plutooniumi, siis võibolla toimus kah, aga sel juhul ei jäänud see muu madina foonil lihtsalt silma. 

MIDA MA ÕPPISIN:
* Pole küll otseselt millegi uue õppimine, aga E2-s on meeletult varjatud ja vähem varjatud viiteid teistele vanadele märulitele: tsikliga kopteri allalaskmine (Stone Cold), sulatusahju taustal ketiga allasõitmine (Terminator 2), Chuck Norrise tegelase korduv nimetamine Üksikuks Hundiks; samuti tema tuim ringikõndimine ja vaenlaste niitmine ilma sihtimatagi (Lone Wolf McQuade), Schwarzeneggeri mahutamine järjekordsesse väikeautosse (Commando), nüüdseks juba paljudest filmidest läbi käinud rokklugu "Long Tall Sally" (algselt Predator'is), ja nii edasi.
* Schwarzenegger toob kuuldavale repliigi, et tema arvates kuuluvad nad kõik muuseumi. Ometi töötab ta ise uue filmi kallal.
* Albaania satanistid joovad külakõrtsides Starõi Melnikut.


9/10 (sama hinde andsin ka esimesele osale)

Conan the Barbarian (2011)

TAGLINE:
Enter an age undreamed of!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Conan võitleb meritähe-kultusega. Antropomorfse maisitõlviku kultus - you're next!

HOMOEROOTIKA:
Filmi peale on kokku ainult üks näide, aga see-eest paljuütlev ja kaugeleulatuvate implikatsioonidega: nimelt pääsevad Conani kodukülas aega teenima ainult need noormehed, kes suudavad, muna suus, ümber künka joosta. Ma... ma ei taha seda teemat rohkem arutada.

"Teisel pool musta vänta", peatükk I: "Conan kaotab oma süütuse"

LAIBALOENDUS:
Väidetavalt tapetakse ekraanil 107 inimest. Ise ma tõesti üle ei lugenud, sest olin filmi selleks ajaks oma arvutist hügieenilistel kaalutlustel juba eemaldanud. 107 pole tänapäevase märuli kohta küll eriline suursaavutus, aga seda võib öelda, et (odavat) vägivalda ning brutaalseid stseene on ohtralt. Tegelikult täiesti mõttetult palju - slasheri vaatamise tunne tekib ja haigutama ajab, ehkki Jason Momoa (või Boboa või misiganes ta nimi oli) vehib mõõgaga päris osavasti.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Teeme nii, et ma püüan stoorit niipalju edasi anda, kui ma sellest aru sain, ja siis te otsustate ise.

Soome TV kättesaamisega oli omal ajal tükk tööd.

Kusagil põhjamaal elab rahvas, keda kutsutakse kimmerlasteks. Nende ühiskond on pehmelt öeldes kummaline. Ehkki on näha, et nad saavad täiesti rentaabli kivist vesiveski ehitamisega hakkama, on nad nii machod, et elavad mingites okste vahele tõmmatud nahkadest hüttides, mis isegi paleoliitikumi aegsetele euronõuetele vastanud poleks. Kimmerlaste maal elab teiste seas ka poiss nimega Conan, kes sündis lahinguväljal (ma ütlen, need kimmerlased on nii machod, et võtavad isegi üheksandat kuud rasedad naised sõtta kaasa).

Ühel päeval tuleb Conani kodukülla mingit fossiilset meritähte kummardav bande. Kuna nende pühalt okasnahkselt on üks jätke puudu, siis asuvad nad kohaliku sepikoja all paleontoloogilisi väljakaevamisi teostama, sest nendega kaasas olev teismeline gootitibi ütleb, et just sealt võib seda leida. Et musta silmapliiatsit armastavad kahvatud 14-aastased neiud tavaliselt ei valeta, leitaksegi puuduv tükk üles. Väljakaevamiste käigus saab kogu külarahvas peale Conani surma, sest vanaajal polnud paleontoloogia selline pussyde hobi nagu tänapäeval.

Meie jumal sittus mulle pihku! See on märk!

Umbes siin lõpebki loo koherentne osa. Erinevalt 1982. aasta versioonist ei panda noort Conanit ratast ringi ajama, vaid ta kasvab niisamagi kaadrite vahepeal suureks. Põhimõtteliselt näeb filmi edasine kulg nii välja, et kedagi tapetakse, siis tõstab keegi mingi eseme pea kohale (mõõga/imiku/rabeleva vaenlase) ja röögib täiest kõrist, ning siis näitab kaamera pahalasi, kes omaette sehkendavad. See muster kordub ikka ja jälle kuni filmi lõpuni.

Üks vaenlastest on ka Nina Hagen

Kurjamid, muide, sõidavad maad mööda ringi sõjalaevas, mida veavad elevandid ja režissööri haige mõistus. Puhtjuhuslikult on tegu samade tüüpidega, kes omal ajal Conani küla rüüstasid, ja meie suureks kasvanud barbar on nendega kohtudes kogu aeg pettunud, et vanad sõbrad teda ära ei tunne.

Vaenlaste pealiku tapab Conan vist puhtast halastusest - too on oma jumalikku meritähte nii kiindunud, et hõõrub seda pidevalt oma näo vastu, kuni see sinna õnnetult kinni jääb. Karta on, et varem või hiljem oleks ta ennast nagunii kogemata ära tapnud, sest võitluses kasutab ta mingil põhjusel kahte kokkuteibitud Türgi mõõka (ainus viis, kuidas kaks head relva saab olla viletsam kui üks hea relv).

Hea kombinatsioon - halb kombinatsioon

Ma ei tea, mis teie arvate, aga minu arust on uus Conani-film äärmiselt lollakas.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks pole ükski siin mängivatest näitlejatest Schwarzenegger, nii et ühtki head one-linerit ei kõla.

Ehitustehniliste ohutusnõuete eiramine on selle filmi üks väikseimaid probleeme.

TOBE POLIITILINE SISU:
Jumal tänatud, ei ole. Kõige lähedasem asi üleüldse mingisugusele poliitilisele sõnumile on täiskasvanud Conani esimene seiklus, kus ta oma neegrist sidekickiga orje vabastama läheb. Samas on siin pehmendavaks asjaoluks see, et "vabastamist" alustavad nad mäe otsast orjalaagri peale suurte kivirahnude veeretamisega.

MEELDEJÄÄV SURM:
Hehehehee, mõned ikka on. Minu lemmikuks oli vast see, kuidas Conan ühe kinnivõetud pahalase kiviheitemasinaga teiste pahalaste laagrisse tulistab. Meenutab veidi Indiana Jones'i (kuri)kuulsat külmkapistseeni.

Fremenite capoeira-etendus ei püstitanud publikurekordeid.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Tutkit. Moria kaevandused (ja mõned muud "Sõrmuste Isanda" lavakujundusest pätsatud elemendid) varisesid ainult kokku.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kõik režissöörid, kes vanadest filmidest uusversioone teevad, tuleks rattale tõmmata.

Titshot!

2/10

Centurion (2010)

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.

Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, moslem assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10

The Expendables (2010)

Rohkem kui rahvuslik ühtsustunne, rohkem kui religioon või poliitikute lohutavad näod on action-filmid need, mis juba kolmkümmend aastat rasketel ja segastel aegadel inimesi pinnal hoiavad. Olgem ausad, pärast 9/11 ei tahtnud ameeriklased mitte jätkuvat rahu ja "enamuses heade" moslemite mõistmist, vaid verist kättemaksu – ja kuna päriselt ei käi asjad niimoodi, et kangelased lihtsalt terroristide ukse koos kurjamite endiga maha löövad, siis loodi Jack Bauer, kes seda filmilinal tegi. Samamoodi sündisid Braddock ja Rambo, kes pidid Vietnami häbi pilusilmsete mehikeste vere abil maha pesema. Viimase aja moeteema on Somaalia piraadid, seega peavad vanad märulikangelased taas kord püssid vinnastama ja kuulirahe abil õigluse jalule seadma. "The Expendables" sellega algabki, ent kuna mustad korsaarid pole suure tulejõuga machomeestele, erinevalt tsiviliseeritud maailma relvajõududest, mingid vastased, siis otsivad nad üsna pea endale uut sihtmärki ja satuvad tagasi 80ndatel lõplikult koost lammutamata jäänud Ladina-Ameerika diktatuuri- ja narkoriikidesse.

...ja kui te tahate näha välja sama karmid kui mina, siis ärge unustage kedagi ähvardades kergelt vasakut põlve kõverdada.

 "The Expendables" on oma süžeelt peaaegu "Commando" ümberjutustus. Ainult tegelaste tegutsemismotiivid on erinevad – nüüd on kangelased "Palgasõdurid", nagu kõlab filmi vapustav eestikeelne pealkiri. Eriliseks üllatuseks pole ka see, et ajastu vaimuna on Velina saart valitseva kindrali selja taga tõeliseks pahalaseks hoopis endisest CIA agendist narkoärikas. Tegevuse arenedes liigub Stallone ja tema rõõmsate psühhopaatide kamba motivatsioon rahalt ja poliitikalt siiski eemale ning neile antakse võimalus kangelaslikult abistada ilusat latiinotüdrukut, kelle kindralist isa ja tema riik narkoärika küüsi langenud on. Selles mõttes olid "Commando" ajad lihtsamad – ainsaks Arnoldit liikuma panevaks jõuks oli soov päästa Bennett oma noorukese tütre küüsist, et mehel naissoo vastu mingit veidrat huvi ei tekiks. Üldse ma soovin, ja osa filmi ajast peaaegu lootsin, et "The Expendables" jätkakski "Commando" liini ja leiaks aset fiktiivses Val Verde riigis, kus pärast president Velasques'i surma Arnoldi käe läbi ning kahtkümmend viit segadusteaastat oleks lõpuks seesamune kindral võimu haaranud. Põhjust korraks loota oli ju ka, kui Arnie ise etteaste tegi, et tööst Ladina-Ameerikas Stallone rühma kasuks keelduda.

Sellist üleminekut ma usun.

Ehkki postritel on Schwarzeneggeri osalus suurelt välja hõigatud, teeb ta ise kõigest paariminutise ilmumise, ja see on kirikus! Tal on seljas pintsak! Loomulikult oli ta sinna lihtsalt filmi reklaamimiseks pandud ja tagantjärele mõeldes olen ma ka rahul et nii läks, sest pagan! mees on vanaks jäänud, tõeliselt vanaks. Ta isegi kõnnib nagu vana mees, kes pole kunagi omasooiharat seksi harrastanud ega kuulipildujat käes hoidnud. Vanad on ka teised filmis olevad kuulsad nimed nagu Stallone, Lundgren ja Jet Li, ent mitte ükski neist nii drastiliselt ja kujutatud on neid sama üliinimlike tapamasinatena nagu endistel aegadel. Stallone on "Rambo" neljanda osa ajaks tekkinud letargiast muide välja murdnud ning teeb oma märulitööd üllatavalt reipalt ja elavalt, ning näeb ka silmnähtavalt rohkem vormis välja (mitte et "Rambo" halb film olnuks, üldse mitte). Sama võib öelda Lundgreni kohta (kes pole küll vormi kaotanudki), kellele kuulub ilmselt ka teose parim näitlejatöö, kui seda väljendit temasuguste meeste kohta üldse kasutada saab. Teisi kuulsaid nägusid filmis on aastad siiski hellemalt kohelnud: Bruce Willis, kes samuti ainult korraks koos Arnoldiga üles astub, on rõõsk ja roosa nagu alati; narkobossi ihukaitsjat mängib hiiglaslik "Stone Cold" Steve Austin, kes näo poolest võiks vabalt maadlusringi tagasi astuda. Mickey Rourke on küll kortsus ja kole, aga tema on seda ju alati olnud, ja teeb üsna laheda etteaste.

Seda aga ei tahaks väga uskuda.

Kogu see Hollywoodi ülinimede bande on väärt iga ekraaniminutit ja kassamiljonit, sest "The Expendables" on üle kõigi ootuste hea film. Kuna režissööriks oli Sly ise, ja näitlejaid te juba teate, siis midagi vana kooli märuliretseptist väga mööda minevat ma ei kartnudki, ent nii kaheksakümnendatelikku tapmist-ja-tagaajamist ma loota ei julgenud. Pange tähele, "Rambo" tegi kolme aasta eest alles otsa lahti ja machomärulid on tagasiteel. "The Expendables" on isegi oma kõrgete standardite kohta pretsedenditult plahvatuslik ja vägivaldne. Mul oli siiralt kahju, et ma kinno paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud ja laibaloendust ei teinud, ehkki tõenäoliselt oleksin ma selleks pidanud terve sitapaberirulli ära kulutama.

Kassaedu, mehed! Tehke ometi rõõmsam nägu!

Kogu aeg muidugi ei lasta asju ja inimesi õhku. Näiteks teist peaosa täitvale Jason Stathamile (esimene roll, kus ta mulle meeldib) söödetakse ette armulugu, mille ta peab lahendama üks-mitme-vastu brutaalse kaklusega korvpalliplatsil (kõige klassikalisem kakluspaik märulites peale mootorratturibaare ja põlevaid maju). Dolph'i tegelasel on narkoprobleem, millest ta rabeleb välja alles siis kui – mitte ei lähe kirikusse, mitte ei räägi sõbrad talle mõistust pähe – vaid kui Sly teda .44 Magnumist tulistab. I can't believe this macho bullshit! Ja Rourke'i tegelane, endine palgasõdurite rühma liige, praegune piipu popsutav padusouthernerist tsiklimees kelle garaažis palgasõdurid kogunevad, räägib peaaegu pisarsilmil oma inimeste tapmisega täidetud minevikust, et sealsamas lüüa vihahoos puruks kitarr, mille ta oli ostnud verinoorele tibile, kellega tal paraku ei klappinud. Üldse on hea hulk tegelaste nö "vabast ajast" täidetud sellega, et nad kurdavad oma ebaõnne üle vastassooga. Me mõistame teid suurepäraselt, vennad, me mõistame – tõelised mehed don't need the girl.

Kõik taolised häirivad asjaolud vaigistab muidugi filmi viimast pooltundi täitev tapatalgu. Siin on "The Expendables" täiesti oma suurte eeskujude tasemel ning praegusaja graafiliste võimaluste kohaselt ka brutaalne. Rõhutakse nii kvali- kui kvantiteedile, mis actionfilmi kontekstis tähendab kümneid ja kümneid efektselt ribadeks lastud inimesi. Eriti meeldejääv surm sai osaks narkoärika ihukaitsjale, keda üks palgasõduritest peksis ja kes tulemöllus süttis ja keda siis üle keha põlevana ikka edasi peksti. Kui mul kellestki seal möllus kahju oli, siis saare kindralist, sest too nägi kogu aeg välja kuidagi heasüdamliku mehikesena ja meenutas Coffin Joe'd, kui stereotüüpne Mehhiko kindralivorm asendada keebi ja torukübaraga.

Ma arvan, et minu soenguga sobib see paremalt kolmas punane barett.

Noh, ja kui "The Expendables"'i nimelise verepulma juures üldse millegi üle nuriseda, siis žanrile omaste haigutavate loogikaaukude üle. Palgasõdurid, kes oma ameti tõttu ja oma niigi silmatorkavalt koguka välimuse juures ju eriti madalat profiili hoidma peaksid, alustavad suvalistes kohtades keset linna kiirteid tulevahetusi (tegelikult pole see vist probleem, sest kui vaadata enamikke filme, siis on ikka nii et kui tiheda liiklusega teel autod üksteist taga ajama hakkavad ja automaatidest tulistatakse, sõidavad teised liiklejad rahulikult edasi ja ei tee märkamagi). Palgasõdurite lennuvahendiks on vanamoodne propellerlennuk, mille kokpitist avaneb auk otse kuulipildujapessa. Ja nad maanduvad regulaarselt paranoilise turvarežiimiga riikide tsiviillennuväljadel, kehastades puukallistajaid! Ning kui nad on lasknud lennukist õhku sadamasilla, mille peal on toosamune narkoärikas ja terve pataljon sõdureid, teavad nad pärast oma ülitäpsete instinktide abiga, et tohutust tulemöllust pääseb ainult pahalane ise, kes taipas viimasel momendil vette hüpata.

Kui need ja teisedki loogikaaugud täita tinaga, nagu kombeks, siis saamegi peaaegu stiilipuhta kuldaegse märuli. "Peaaegu" – eile "The Expendables"'i vaadates sain ma lõpuks aru, miks praegusaja filmid juba tunduvad teistsugused kui kahekümne aasta eest, ja vastuseks on kaameratöö. Vanasti oli vist kaamerate lindistuskiirus väiksem või tehnika tundlikum, igatahes filmiti aeglasemalt ning kogu actionit jõudis vabalt jälgida. Tänapäeval vehib kaamera siia-sinna ning ma pean nõustuma vanemate inimestega kes ütlevad, et moodne kino polegi muud kui üks valgusesähvimine. Filmi lõpupoole hakkasid silmad ja pea valutama ning tegevusest oleks palju parema pildi saanud, kui kaameratempo oleks rahulikum olnud. Aga võibolla oleks teos siis liiga pikk tulnud ja viimastel aastatel popiks saanud mitte-üle-poolteist-tunni kinokunstinormiga konflikti sattunud.

Aitab juba, senór! Kui ma veel ühele langenule küünla süütan, saab paater Roberto väga pahaseks!

Katkestan nüüd ja vabandan ülipika spoileritega täidetud arvustuse pärast. Kohtume homme, st reede 10. septembri õhtul Cinamonis, kus Tartu filmiblogijad ja nende sõbrad (kõik on oodatud) karjakesi "Machete"'t vaatavad ja pärast nähtut õlle kõrvale kommenteerivad. Samuti jääme ootama Stallone poolt põhimõtteliselt välja kuulutatud "The Expendables"'i järge ning kaeme, kas Schwarzeneggeri muumia kärutatakse jälle Lenini kombel väljanäitusele.

NB: Special fuck off "The Expendables"'ile subtiitrid tõlkinud inimesele. Kuidas sinusugused keeleoskamatud tüübid MPDE'sse või üldse kuhugi tööle saavad?

9/10

Clash of the Titans (2010)

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.


Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.


2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Take a Hard Ride (1975)

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

The Wolfman (2010)

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.


Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.


Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.


5/10

Avatar (2009)

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla – läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.


9/10

American Ninja V (1993)

Muistseid traditsioone järgiv meditatiivne asend.

KIRJELDUS:
Ninjade maagiline vägi on valmis end ilmutama.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Mul pole sõnu...

HOMOEROOTIKA:
Filmi algul – veel enne tiitreid – näidatakse peaosatäitjat David Bradley't (tegelasena Joe) tegemas hargivahet treenivaid harjutusi, tema peaaegu alasti kehal läikimas tööstusliku paksusega õlikiht, sellal kui ta kaaslane harjutab rõnga keskel oleva pallikese näitel ümmarguses avauses õige punkti ülesleidmist ja stimuleerimist. Peale tiitreid on Joe'l dialoog väga võluva, ehkki pärishiltonliku naisosalisega, kes meest lõunale kutsub. Meie ninjamehel võtab päris kaua, et naise juuresolekust tingitud ebamugavustunnet ületada ning ettepanekust ilma demonstratiivse kung-fu abita aru saada.

Heeeei, kullake... õhtul dojo'sse lähed?

Daam röövitakse söömaaja ning magustoidu vahel ära ning Joe suureks kergenduseks me teda enamuse filmist ei kohta. Röövijaks on halbade ninjade pealik, kellel on punane keep ja punased siidkindad, mis minule seostuvad väljenditega "shemale" ning "handjob", kuid tuttavate ringis teatakse teda kui Rästikut. Ent naise kadumine annab peategelasele võimaluse pühendada oma tähelepanu järjekordsele verinoorele sidekickile Hiro'le, kes kõneleb juba esimesel kohtumisel usalduslikult oma püksis toimuma hakanud põnevatest protsessidest. Nende vastu tunnevad huvi ka vaenlased – maffia põhikaak tõstab Hiro puu oksa külge rippuma, haarates teda sealjuures kubemest, ning enne minuti möödumist tõstavad maffia teenistuses olevad ninjad Hiro sealt alla, haarates jälle poisi kubemest.

Kuidas ninjade karjääriredelil kõrgemale tõusta.

Niisugused jõledad aktid lõpetab Joe muidugi kiire vägivallaga ning ülejäänud film on täidetud klassikalise Ateena stiilis õpilase-õpetaja vahelise armastussideme kujunemisega, mida täiendab innuendost tulvil dialoog. Tegevuse arenedes üritavad veel teisedki võõrad mehed Hirot erineval moel katsuda, kuid nad kõik lõpetavad halvasti.

LAIBALOENDUS:
17 kindlat, st teravate esemete, keemiliste protsesside, kaelamurdmiste ning kõrgelt kukkumiste läbi (päris palju oli küsitava fataalsusega 50cm kõrguseid kukkumisi). Julgelt üle saja pahalase sai lihtsalt peksa ja nende saatus polnud kindel.

Kao minema, vana parm – meilt sa süüa ei saa!

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Hoomamatult, nimetamatult, kirjeldamatult halb – nii tahtsin ma öelda. Kõnekaks faktiks on kasvõi see, et IMDb's on "Ameerika Ninja V" kasutajate hinnete alusel kõigi aegade halvimate linateoste nimistus 71. kohal. Kuid tegelikkus on tõenäoliselt selline, et teos on mõeldud ninja-filme, eriti sarja eelnevaid jagusid parodeerima. Tendentse võis märgata juba alates teisest osast, kuid viies ja viimane ei saa midagi muud olla. Kõiki halbusi pole võimalik üles loetleda, selle jaoks otsige endale kusagilt käsikiri; ma katsun süžee kuidagi ühte lausesse suruda ja see kõlaks umbes niimoodi:... [viskipaus] ...kuna Venetsueela keemiafirma heaks uut putukamürki valmistav teadlane ei nõustu toodet armsa koerakutsika peal katsetama, lasevad firmat juhtivad mafioosod oma ninjadel röövida teadlase tütre, kes on sellal puhtjuhuslikult kohtamisel Ameerika ninjaga. Vot nii, mõelge kuuldu implikatsioonidele.

Rahu, vennas, ma ainult töötan siin!

PARIM ONE-LINER:
Mitte midagi. Näitlejad on nii viletsad, et minu arvates lugesid nad oma teksti mõnes kohas paberilt maha.

TOBE POLIITILINE SISU:
Ehkki sõna "sisu" on väga vale niisuguse filmi puhul kasutada, on üleüldse ainus seos poliitikaga korrumpeerunud USA suursaadik, nii et ehk polegi see väga tobe.

Vangipõlve suurimaks katsumuseks oli kuu vanune Cosmopolitan'i väljaanne.

MEELDEJÄÄV SURM:
Halbade ninjade pealik pannakse tema pihta visatud väikese hõõguva paberitüki abil hetkega põlema ja visatakse lennukist välja. Üleüldse oli teose üks läbivaid teemasid tegelaste isesüttimine.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Hermeetiliselt suletud laboriruumis lasti veidi närvigaasi laiali, kuid see ei suutnud ringi paterdavat koerakutsikatki tappa.

Palume defektse gaasimaski esimesel võimalusel meie teenindusse tuua.

MIDA MA ÕPPISIN:
Ameerika autodel on üks pedaal edasi-, teine tagurpidikäigu jaoks. Ninjadel on see teave muidugi geneetiliselt sees olemas, nagu ka lennukijuhtimisoskus ning seksikate meessõprade vaimudega suhtlemine.

hinne subjektiivselt 3/10
objektiivselt 0/10