The Wolfman (2010)

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.


Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.


Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.


5/10