Thursday, October 27, 2011

The 300 Spartans (1962)

Mul ei ole üldiselt südant vanaaegsete Technicolor-kostüümidraamade üle nalja teha - kogu nende grandioossest paatosest hoolimata (või just selle tõttu) on neid mõnus vaadata kui südamega tehtud ning vaatemängulisi filme. Käesoleva teose üle aga kavatsen ma ilkuda küll.

Lambda-lambda-lambda... Kreeka tähestik on ikka igav, raisk.


Usinad orjad ehitasid laagris Xerxese telgi ette kivitrepi.

Kõigepealt räägiksin ma lühidalt stoorist. Noh, ega see suurem asi pole. On mingid pärslased, kelle väidetavalt miljonimeheline armee - ehkki üle saja kordagi ekraanile ei ilmu - üritab maailma vallutada. Nende vastu seisab Sparta-nimeline riik, kelle sõjalise võimekuse peale kõik mittepärslased loodavad, kuigi ma ei näe põhjust - spartalased eelistavad sõdimise asemel miskit usufestivali pidada. Sel imelikul maal on kaks kuningat (mine võta kinni!), kellest üks, nimega Leonidas, tahab oma kangesti nonde miljsadade vastu võitlema minna, kuid kahjuks pole kuningatel selles riigis sõnaõigust. Vahepeal räägitakse ka mingitest kreeklastest, kelle osas ma üldse sotti ei saanud ning kes annavad Spartale kasutada oma laevastiku, mida Ateenaks kutsutakse ning mis jutu järgi väga tähtis olevat, kuigi filmis ei näe mitte ühtegi laeva (pärslaste kuningas Xerxes mainib vahepeal ka paati, millega ta sõjalaagris ühe telgi juurest teise tahab sõita, aga isegi seda ei näidata meile).



Adidas?
Ateena meeste katsed metsikute spartalaste "mäekurudesse" pääseda.

Igatahes Leonidas marsib ülbelt oma kolmesaja ihukaitsjaga minema, et lahing Termopüülide nimelises mäekurus vastu võtta, kuigi mäekuru on väga imelik nimetus asja kohta, mille ühel küljel on meri. No ja filmi teine pool koosnebki enamuses lahingust, ehkki suurema osa ajast näidatakse kas rivis seisvaid spartalasi või seda, kuidas Xerxes kellegi peale karjub. Ma spoilerdan lõpu ära - Leonidas saab kangelaslikult surma. Olete pettunud? Vaevalt - niisugust derivaatset ning kümnetes linateostes läbileierdatud pateetilist jura on raske üldse stooriks nimetada. Ma loodan, et stsenarist pärast seda filmi lahti lasti.

Ee... teda torgati terava esemega, majesteet?
Supi keetmine kivipraos? THIS IS SPARTA!!!

Aga jätame loo sinnapaika ning keskendume olulisele asjale, nimelt lahingule, millest "The 300 Spartans"'i suunitlust arvestades üht-teist oodata tahaks. Ilusaid värvilisi kostüüme on siin küll hulgi, kuid kahjuks on neisse pakitud niisugune imbetsillide bande, et oi-oi-oi... ma sõnastan asja sedasi ümber, et enne õpetab minu koer mu vanaema e-maile lugema, kui need jorsid odad õigetpidi kätte võtavad. Piltlikult öeldes muidugi - meestel poleks odadega nagunii midagi teha, kuna kummagi vaenupoole väepealikel on lemmingute taktikaline anne. Pmst on nii, et spartalased seisavad segaduses paigal, kuna nendele ei jätkunud käsikirja väljatrükke, ning pärslased kõnnivad neile vastu, et siis kohe tagasi joosta, sest käsikirja mõtlesid välja Ed Wood ja Uwe Boll pärast kahenädalast joomatsüklit.

Heh, kas neil terava toikaga jobukakkudel on mingi paraad täna vä?
Tõusu ja mõõna kontsept oli spartalastele võõras.

Ma ei oskagi muud teha, kui lahingut mõnede vapustavate momentide loetlemise teel kirjeldada. Alustuseks lastakse spartalastel maksimaalselt saja meetri kaugusel pärslaste laagrist faalanks püsti panna. Neil ei ole küll erilist ettekujutust, missugune üks faalanks välja peaks nägema, kuid sellest pole midagi, sest pärslastel, nagu me peagi näeme, on veel nõrgem sõjaline taust kui ülekaalulisel astmaatikust koolipoisil, kes Age Of Empires'i tutorial-missioonil läbi kukkus. Samal päeval suudavad kakskümmend spartalast täies turvises, erepunastes keepides ning suurte läikivate kilpidega hiilida läbi mere pärslaste laagri keskele Xerxese telgi juurde. Lisaks panevad nad veel kaks telki põlema. Tulemus? Pärsia miljoniline armee kaotab pea ning vajab tervet päeva, et hirmsast sabotaažiaktist toibuda.

F nagu Faalanks? F nagu FAIL!

Näide palju praktilisemast formatsioonist.

Kui lõpuks võitlus ikkagi peale hakkab, suudavad pärsia jalaväelased mäest alla orgu marssides tervet ratsaväge enda selgade taga nii hästi varjata, et selle rünnak Leonidase meestele täielikule üllatusena tuleb. Hobusemeeste vastu ei kasuta vaprad spartalased mitte oma odasid, vaid nad lihtsalt viskuvad pikali maha. Ime, et nad veel jaanalindude kombel pead liiva alla ei peitnud. Kui spartalane ei tohtinud koju ilmuda, haav seljas, siis mida võidi öelda sõdalase kohta, kes naases, seljal kabjajäljed? Pärslaste õnnetuseks see taktika töötab - ilmselt hakkas hobustel vaestest alatasustatud näitlejahakatistest lihtsalt kahju, ning nad hüppasid neist solidaarselt üle.

Antiikne liikluskorraldusvahend XVI: "Lamav Spartiaat"

Veidi aega hiljem, kui ratsavägi ning paar rida puiselt marssivaid odamehi maha on löödud, saadab Xerxes lahingusse oma eliitsõdurid Surematud. Üldjuhul vääriksid nad oma nime - nagu ütleb kõnekäänd, hoiab Jumal lolle, ning Surematud on selles filmis ilmselgelt isegi pärslaste kohta täielikud debiilikud. Tol päeval aga neil ei vea, kuna Leonidase kakskümmend vibukütti pole meie tarkusetera kuulnud ning teevad Surematutele, kes end oma kilpidega kõigest väest mitte kaitsta üritavad, tuule alla. Lahing jätkub samas vaimus. Korraks näidatakse sõjavankrite rünnakut, mis aga takerdub, kuna viis kreeklast istuvad kuskil kivi otsas ja heidavad nende suunas paar oda. Ning "The 300 Spartans" on ilmselt ainus film ajaloos, kus ma olen näinud sõjavankrit, millel on tagurpidikäik. Ma ei tee nalja.

Vahtkustuti on sõjavankris põhjusega kohustuslik.

Just siis, kui Leonidasel on võit silme ees (loe: ta avastab, et Xerxes on veel ebakompetentsem kui tema), reedetakse pärslastele kätte kitserada läbi mägede, mille kaudu nad sparta faalanksi hommikuse rivistuse taha pääsevad ning sellega lahingule kiire lõpu teevad. Ja ongi kõik - korraks mainitakse veel noidsamu laevu, mida meile kangekaelselt näitamast keeldutakse ning mis võitvat kunagi hiljem merelahingu sama olematute Pärsia laevade vastu. Selles valguses tundub, et omal ajal oli plaanitud "The 300 Spartans"'i loole ka järg kirjutada, ent tänaseni pole seda juhtunud. Vast parem ongi - kui siin teoses nähtud militaargeeniused oleks laevastikke juhtima lastud, siis... no ütleme nii, et kui ma tahan ekraanil palju laevavrakke näha, siis ma vaatan parem Cousteau Allveeodüsseiat.

Kreeklaste vibunooled olid tuntud oma lennuomaduste poolest.
Tühipalja surma pärast ei lasknud Leonidas küll nina norgu.

 Lõpetuseks ütlen ma, et tasus täitsa vaatamist. Lahingu loogika oli täpselt nõnda hiilgav, kui ma kirjeldasin, aga, nagu alguses öeldud, on niisugused teosed oma heldimapanevalt naiivse eepilisuse ning kaunites värvides kostüümide tõttu väljaspool kriitikat. Mainin seda ka, et siin filmis oli päris palju kõrvaltegelasi, kelle käekäigust ma suutsin isegi hoolima hakata. Selles osas on "The 300 Spartans" täielik vastand moodsale remake'ile "Leonidas ja 300 Lõbusat Nudisti", mille ainus õigus eksistentsile tulenebki just võitlusstseenidest. Kõrvaltegelastest veel niipalju, et kahjuks tõmmati filmi lõpus otsad nii järsult kokku, et nende saatus jäigi selgusetuks. Siiski tõstavad just nemad lõpphinde ühe pügala võrra kõrgemale kui eepilistele naerukatele muidu kohased kuus palli, ning jätavad hea maitse suhu.
Kardinal Richeliu ja Mileedi rollimängud.
 
Klassika!

7/10