Jeesuse Kristuse teine tulemine üllatas kõiki."The Viking Queen" on vabas vormis ümberjutustus brittide kuninganna Boudica vastuhakust Rooma võimule. Lugu on niisugune: kui vana kuningas, kes oma eluajal üritas vallutavate roomlastega häid suhteid luua, sureb, saab uueks valitsejaks tema tütar Salina. Neiu esimene ametlik tegu troonil on maavalitseja Justinianusesse ära armuda; see on mõistetav, kuna peale lühikest lembestseeni kaanitiigis lubab mees talle kusagil Itaalias maad ja ilma kokku ning alandab talupoegade makse. Meie kahe linnukese liit ei meeldi aga eriti kellelegi peale mainitud talunike, kelle ainus elatis peale kuninganna vastuvõtusaalis lõugamise on enda siniseks võõpamine ja röövimine-rüüstamine. Salina ja Justinianuse vastu astuvad 1) kohalikud kaubajuudid, 2) maavalitseja paduimperialistidest alluvad ning 3) roomlasi vihkavad druiidid (kelle usundi põhitahkudeks on nähtavasti kepiga taeva poole vehkimine ja massiline inimeste ohverdamine). Kaupmeeste eestkõneleja Osiris haub välja plaani, mille tulemusel Justinianus läheb koos oma leegioniga druiidide mässu likvideerima ning sel ajal võtab tema kõrgem ohvitser Octavianus võimu üle. Plaan õnnestub, kuningannale antakse piitsa, ülemdruiid Maelgan mõjutab teda roomlaste vastu mõõka tõstma ning homeerilist tsirkust saab kogu Britimaa kuhjaga.
Antiikaja moodsaim hukkamismeetod oli katapuldi külge sidumine.
Lääneriikide ettekujutus idaeurooplastest.60ndad on filmitööstuses õigustatult tuntud kui ajalooliste/fantasystseenide taustal meeliköitva naiseihu eksponeerimise ajastu (Raquel Welch, halloo?!). Ehkki meesvaatajatel pole kahtlemata midagi selle vastu, peab möönma, et Salinat mängiv näitlejanna on oma rolli jaoks natuke liiga palju Playboy modell ja liiga vähe higist leemendav koopanaine – tema kätte sobiks palju paremini pokaal daquirit kui valitsejasau või mõõk. Mis aga tingis tema ja filmi viikingitega seostamise, on omaette müsteerium – tõenäoliselt kirjutati stsenaarium alles peale näitlejannaga kaubale saamist ja seejärel otsustati mõelda mingi blondide naistega seonduv pealkiri (ja seda väidan mina, kes kaljukindlalt nimetab Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aega " viikingiromaaniks). Enamus teisi karaktereid on just sellised, nagu (pseudo)ajaloolisest melodraamast oodata. Ehk ainult peadruiid paistab teiste seast silma, kuna tema tegelaskuju on isegi käesoleva žanri kohta mitmekordselt üle mängitud: härrat oli üsna palju ekraanil näha, ent ma ei suuda meenutada ühtegi stseeni, kus ta poleks Zeusi (mitte Teutatese, Belenose ega mõne teise Asterixi koomiksite kaudu tuttava jumaluse) nimel punnis silmadega kellelegi hukatust kuulutanud.
Wet tunic contest.
Kes mõlemale nibule iminapaga pihta laseb, saab hinnast 20% alla!Hoolimata madalast eelarvest ja kummalisest näitlejate valikust on filmil siiski ka teisi külgi peale juustususe. Esiteks sobivalt eepiline helitaust. Üsna ilus on vaadata ka teiste linateoste võtteplatsidelt ilmselt ära rotitud sõjavarustust, eriti leegionäride oma (samas ei ole kusagil jälgegi Rooma fortidest vm vägevatest ehitistest). Mis mulle aga enim meeldis, oli sõjavankrite pidev näitamine ekraanil. Filmi jaoks oli ehitatud päris mitu ehtsat kaarikut, mis mööda maastiku ringi kappasid, avariisid tegid ning rataste küljes olevate kardetud žilettvahedate vikatiteradega mehi pikali tõukasid. Tegelikult ka, lust on vaadata kuidas näitlejate kaader ise küllaltki suurel kiirusel sõidukeid juhib ja lahingusse või kallimat kargama sõidab. Millal me üldse viimati vikativankreid linal nägime? Vist selles Aleksander Suure filmis, kus kaks-kolm digitaalset isendit sekunditega rohkem inimesi tükkideks hakivad kui terve pataljon Jedi-rüütleid. Häh, puit 1 : pikslid 0. (Tegelikult pruugitakse puitu "The Viking Queen"'i vältel muudeski mainimisväärsetes valdkondades; näiteks kasutavad brittidest mässajad metsas kasvavaid mände edukalt ründerelvana abitute leegionäride vastu, raiudes need vaestele roomlastele otse kaela. Aga mis seal ikka imestada, kui needsamad distsiplineeritud leegionärid kisuvad valimatult paljaks ja vägistavad Salina naissõdalasi otse keset käimas olevat lahingut.). Ühesõnaga, ehkki "The Viking Queen"'i põhiline väärtus on tema halbus, võib kriitikameelt maha keerates muudki leida. See alla 90 minuti pikk teos pole ühelgi juhul raisatud aeg.
Lugejad võivad ise pildile allkirja mõelda.7/10
No comments:
Post a Comment