Thursday, May 6, 2010

Clash of the Titans (2010)

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.


Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.


2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Take a Hard Ride (1975)

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

Tuesday, May 4, 2010

The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.


4/10

HÕFFi säästupost

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.