HÕFFi säästupost

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.