Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek