Saturday, October 24, 2009

Jack Kerouac – "On the Road"

Ilmselgelt ei vaata ma piisavalt palju (halbu) filme ega jõua neist küllalt kirjutada, et seda blogi stabiilselt elusana hoida. Alates tänasest luban ma endale aeg-ajalt ka muudel kultuuriteemadel sõna võtta, ja alustan ma öösel tööl lõpetatud raamatuga.


Minu teadmised kõigest sellest kirjandusest, mis jääb väljapoole seiklust, ulmet ja ajaloo(teema)list, on paraku üsna olematud. Kerouac'i "Teel" andis kallim mulle lugemiseks karistuseks temale Lovecrafti pähemäärimise eest. Raamatut minu laual nähes tundis ka vend selle ära kui mingit masti olulise teose, kuid kahest mõjukast soovitajast hoolimata venis lugemine mitme kuu pikkuseks tänu inimlikule laiskusele, suurele läbimist ootavate raamatute kuhjale ning pikale puhkusele. Kord asja kätte võtnud, ei pidanudki ma siiski nõnda palju tahet pingutama, kui ma sellise "teistmoodi" kirjanduse puhul kartsin.

Nagu selgus, on Kerouac oluline nimi Ühendriikide möödunud sajandi kultuuris. Tema klassifikatsioon "beat generation"'i alla ei ütle mulle väga palju, kuid see on kuidagi seotud jazzmuusika ning mõnuainetega. "Teel" on autori ümberjutustatud autobiograafia tema Teise ilmasõja järgse nooruse rännuaastatest läbi Ameerika ning funktsioneerib suuresti kui road movie - olles ilmselt ka vastava filmižanri suureks mõjutajaks. Lühidalt kokku võttes reisib minategelane Sal Paradise, oma ebastabiilse sõbra Dean Moriarty andunud jünger, risti-rästi läbi Ameerika, olles pideval bensiiniraha ja muusikaliste elamuste otsingul ning peatuspaikades vältimatult toimuvatel metsikutel pidudel.


Raamat võitleb iseendaga kahe eesmärgi saavutamisel: läbitud paikade ja inimeste kirjeldamine ning Jack'i/Sal'i isikliku nägemuse ja emotsioonide kujutamine. Esimene neist on sajaprotsendiliselt edukas. Ühegi peatuskoha, ühegi teeäärse inimese mõistmiseks oluliste detailide arvelt pole ruumi kokku hoitud, kui autor neid vaid tähtsaks pidas. See on tõepoolest eriline saavutus – mõni muu kirjanik võib raisata gallonite kaupa tinti, loomaks võimalikult põhjalikku ülevaadet millest iganes, samas kui Kerouac suudab paari sõnaga välja tuua olulised, eristavad detailid, ning seeläbi lugejat palju paremini mõistma panna. Tema reisi kui unikaalsete aegruumi hetkede jada peegeldab ka see, et tihti räägib ta palju enam mõnest kummaliste asukatega külakesest kui suurlinnadest, kus ta ometi nädalaid elab. Moraal on ilmselt lihtne: suured asumid sulatavad inimeste ainulaadsuse igavaks keskmiseks maksunimistus, samas kui tõeliselt reisimist vääriv on just eraldatud ning "avastamata" paikade võlu.

Jutustaja emotsioonidest lugemisega on aga natuke teised lood. Täie mõistuse juures ei suudaks ma iialgi rääkida vastu autorile, kes kirjutab kõigest südames toimuvast absoluutselt siiralt, kuid ma kobisen, kui ta oma tundeid glorifitseerib ja üles puhub. Ehkki ma ei pea end kaugeltki tavalise hinge- ja mõttemaailmaga inimeseks meie ühiskonnas, pean ma end autori vaimu vabaduse (kaks sõna) ees sügavalt alandama. Paraku aga maksab see vabadus kätte, kuna Kerouac on äärmuseni sisse võetud oma vaimse puudega sõbrast, suurest juhist ning õpetajast Deanist, kelle igavene rahutus ning impulsiivsus tegelasi ja sündmusi edasi viivad. Umbes teose keskpaigani oli Sal'i entusiasm kamraadi süveneva hälbe suhtes talutav, kuid mingist hetkest hakkas see tõsiselt lugemist takistama ja väsitama – minu kooliaegsel kirjandusõpetajal oleks proosateose Noa-aegse struktuuri säärane rikkumine kindlasti kopsu üle maksa viinud. Pidev ekstaasiseisund muutub rutiiniks, rutiin omakorda tülpimuseks. Vahel soovisin ma Dean'i kui tegelase enneaegset surma, kuid sellisel juhul oleks autor ilmselt raamatu ülejäänud osale mõeldud emotsioonidetulva ühe ropsuga ära kirjutanud ning ma pole sugugi kindel, kas säärast plahvatust tervislik lugeda olnuks. Õnneks võib öelda, et teos ei kulmineeru tunnete laineharjal ning selles mõttes lõpp hea, kõik hea.


Populaarne on rääkida ka raamatute ja nende tegelaste seostamisest lugeja iseendaga. Üht-teist sellest, mida "Teel" räägib ja kirjeldab, suudan ma mõista, ent mitte end sinnasamasse paigutada. Ma olen nagu kääbik - rännukihk on minus üsna sügaval peidus, ent lööb aeg-ajalt ekstreemsetes oludes välja. Kahjuks aga ei pea ma Kerouac'i Ameerika-trippe selleks, mida ma reisimise all mõtlen. Ma olen otsatult rahumeelne ning seiklemine väsitab ja hirmutab mind; mu elu suurim rännuseiklus on olnud pohmellise peaga kusagilt Leedu kolkalinnast järgmiseks hommikuks tööle jõudmine. Isegi mõte ilma kindla öömaja ja rahata teedele minekust täidab mind sügavale turvalisse karpmajja sissejuurdunud inimesele ainuomase õõvaga. See oleks pretsedenditu vabadus, jah, kuid vabadus leida ühesuguse tõenäosusega nii oma satori võõrastest, kummalistest paikadest silmapiiri taga kui iseenda hale düsenteeriline olemus kusagilt Mehhiko kolkahospidalist.

Natuke takistab teosesse sulandumist ka selle liigkülm realistlikkus. Grupp redneckidest vendasid, kes alkoholijoobes sajamiilise tunnikiirusega maanteel sõidavad, on kindlasti eripärasemad kui mõned muud inimesed, kuid niisuguste tegelaste ekstensiivse kirjeldamise läbi loob Kerouac Imedemaa maastikest liiga sünge ja küünilise ettekujutuse mida, nagu Jumal teab, minul terve maailma osas juba vähe ei ole. Autori võimest nähtut sõnades edasi anda ma juba rääkisin, kuid kas autor nägi õigeid asju? Ehk oli see kõik toona tõesti nii, kuid vabadust ja normidest eemaldumist propageeriva raamatu jaoks ei ole selline brutaalsus võibolla parim mõte.


Ma ei suudagi tegelikult otsustada, kas "Teel" tuleb võtta kui autori kõrgelennulist visiooni või kui fotoalbumit; kumbki meetod toob esile raamatu omad head ja halvad küljed. Samas jääbki see minu jaoks ilmselt lahti mõtestamata, kuna mul pole kavatsust teost uuesti kätte võtta – eripärane mälestus ja vastamata küsimused on mõnele asjale just õiged kaaslased; ja lõpliku tõeni ei juhi nagunii ükski tee peale selle, mis viib esivanemate juurde.


Wikipedia: kirjanik / teos

Wednesday, October 21, 2009

Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Tuesday, October 20, 2009

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.