American Ninja V (1993)

Muistseid traditsioone järgiv meditatiivne asend.

KIRJELDUS:
Ninjade maagiline vägi on valmis end ilmutama.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Mul pole sõnu...

HOMOEROOTIKA:
Filmi algul – veel enne tiitreid – näidatakse peaosatäitjat David Bradley't (tegelasena Joe) tegemas hargivahet treenivaid harjutusi, tema peaaegu alasti kehal läikimas tööstusliku paksusega õlikiht, sellal kui ta kaaslane harjutab rõnga keskel oleva pallikese näitel ümmarguses avauses õige punkti ülesleidmist ja stimuleerimist. Peale tiitreid on Joe'l dialoog väga võluva, ehkki pärishiltonliku naisosalisega, kes meest lõunale kutsub. Meie ninjamehel võtab päris kaua, et naise juuresolekust tingitud ebamugavustunnet ületada ning ettepanekust ilma demonstratiivse kung-fu abita aru saada.

Heeeei, kullake... õhtul dojo'sse lähed?

Daam röövitakse söömaaja ning magustoidu vahel ära ning Joe suureks kergenduseks me teda enamuse filmist ei kohta. Röövijaks on halbade ninjade pealik, kellel on punane keep ja punased siidkindad, mis minule seostuvad väljenditega "shemale" ning "handjob", kuid tuttavate ringis teatakse teda kui Rästikut. Ent naise kadumine annab peategelasele võimaluse pühendada oma tähelepanu järjekordsele verinoorele sidekickile Hiro'le, kes kõneleb juba esimesel kohtumisel usalduslikult oma püksis toimuma hakanud põnevatest protsessidest. Nende vastu tunnevad huvi ka vaenlased – maffia põhikaak tõstab Hiro puu oksa külge rippuma, haarates teda sealjuures kubemest, ning enne minuti möödumist tõstavad maffia teenistuses olevad ninjad Hiro sealt alla, haarates jälle poisi kubemest.

Kuidas ninjade karjääriredelil kõrgemale tõusta.

Niisugused jõledad aktid lõpetab Joe muidugi kiire vägivallaga ning ülejäänud film on täidetud klassikalise Ateena stiilis õpilase-õpetaja vahelise armastussideme kujunemisega, mida täiendab innuendost tulvil dialoog. Tegevuse arenedes üritavad veel teisedki võõrad mehed Hirot erineval moel katsuda, kuid nad kõik lõpetavad halvasti.

LAIBALOENDUS:
17 kindlat, st teravate esemete, keemiliste protsesside, kaelamurdmiste ning kõrgelt kukkumiste läbi (päris palju oli küsitava fataalsusega 50cm kõrguseid kukkumisi). Julgelt üle saja pahalase sai lihtsalt peksa ja nende saatus polnud kindel.

Kao minema, vana parm – meilt sa süüa ei saa!

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Hoomamatult, nimetamatult, kirjeldamatult halb – nii tahtsin ma öelda. Kõnekaks faktiks on kasvõi see, et IMDb's on "Ameerika Ninja V" kasutajate hinnete alusel kõigi aegade halvimate linateoste nimistus 71. kohal. Kuid tegelikkus on tõenäoliselt selline, et teos on mõeldud ninja-filme, eriti sarja eelnevaid jagusid parodeerima. Tendentse võis märgata juba alates teisest osast, kuid viies ja viimane ei saa midagi muud olla. Kõiki halbusi pole võimalik üles loetleda, selle jaoks otsige endale kusagilt käsikiri; ma katsun süžee kuidagi ühte lausesse suruda ja see kõlaks umbes niimoodi:... [viskipaus] ...kuna Venetsueela keemiafirma heaks uut putukamürki valmistav teadlane ei nõustu toodet armsa koerakutsika peal katsetama, lasevad firmat juhtivad mafioosod oma ninjadel röövida teadlase tütre, kes on sellal puhtjuhuslikult kohtamisel Ameerika ninjaga. Vot nii, mõelge kuuldu implikatsioonidele.

Rahu, vennas, ma ainult töötan siin!

PARIM ONE-LINER:
Mitte midagi. Näitlejad on nii viletsad, et minu arvates lugesid nad oma teksti mõnes kohas paberilt maha.

TOBE POLIITILINE SISU:
Ehkki sõna "sisu" on väga vale niisuguse filmi puhul kasutada, on üleüldse ainus seos poliitikaga korrumpeerunud USA suursaadik, nii et ehk polegi see väga tobe.

Vangipõlve suurimaks katsumuseks oli kuu vanune Cosmopolitan'i väljaanne.

MEELDEJÄÄV SURM:
Halbade ninjade pealik pannakse tema pihta visatud väikese hõõguva paberitüki abil hetkega põlema ja visatakse lennukist välja. Üleüldse oli teose üks läbivaid teemasid tegelaste isesüttimine.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Hermeetiliselt suletud laboriruumis lasti veidi närvigaasi laiali, kuid see ei suutnud ringi paterdavat koerakutsikatki tappa.

Palume defektse gaasimaski esimesel võimalusel meie teenindusse tuua.

MIDA MA ÕPPISIN:
Ameerika autodel on üks pedaal edasi-, teine tagurpidikäigu jaoks. Ninjadel on see teave muidugi geneetiliselt sees olemas, nagu ka lennukijuhtimisoskus ning seksikate meessõprade vaimudega suhtlemine.

hinne subjektiivselt 7/10
objektiivselt 0/10

Michael Scott Rohan - "The Winter of the World"

Ja veel raamatuid.


Paljud teist on lugenud või kuulnud raamatust "Jääalasi", mis tükk aega tagasi eesti keelde tõlgiti, kuid mille teised osad kahjuks tõlkimata jäid. Minule jättis "Jääalasi" kunagi väga hea mulje, ent "Maailma talve" ülejäänud triloogiani jõudsin alles sel sügisel, sest viimasest ingliskeelsest trükist on möödas 14 aastat ning veebi kaudu tellimine oleks väga kallis tulnud; uskumatu õnnena leidsin ma teosed kodumaiselt Estcon'ilt. Aga see selleks.

"The Winter of the World" lahterdub ilmselt high fantasy alla ning toimub jääaja-aegses maailmas. Kusagil väikeses linnas sirgub üles orjapoiss Alv, kelle elu muutub järsult peale röövlite laevastiku rünnakut ja linnakese hävitamist. Alv satub meistersepa Mylio õpipoisiks ning temas hakkavad ilmnema võimed, nagu raamatute peategelastel ikka kombeks. Edasi läheb kõik juba mööda etteaimatavat rada, mis sisaldab kõiki mõeldavaid fantaasiaklišeesid.

Nagu öeldud, jättis esimene romaan "The Anvil of Ice" mulle tugeva mulje oma natuke teistsuguse olustiku ja atmosfääri tõttu. Liginevate jääliustike hirmu all elavate põhjamaade olemust ja barbaarsust oli tõesti hästi kujutatud; üksikud olulisemad tegelased olid küllaltki huvitavad ja välja töötatud; sepakunsti kui tolle maailma vastet maagiale anti edasi kirglikult ja omanäoliselt; JÄÄ ning liustikke juhtiv kuri tahe olid suurepärased leiutised. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus alternatiivses Põhja-Ameerikas ning et kenasti olid omavahel kokku sobitatud reaalne pleistotseeniaegne loodus, indiaani müüdid ning pronksiaega meenutav tsivilisatsioon. Samas saan ma aru ka teisiti mõtlevatest inimestest – nagu keegi oma kirjanduseostuga kekkavale minule Estconil mainis, ei taha ta lugeda järjekordset raamatut, mis algab maakaardi ja lõpeb sõnaseletustega.

Ülejäänud kahes raamatus "The Forge in the Forest" ning "The Hammer of the Sun" selgub aga kurb tõsiasi, et autori fantaasia sai selleks hetkeks otsa. Siin löövadki tõeliselt välja ülalmainitud fantasy-klišeed – M. S. Rohan on väga hoolikalt Tolkieni lugenud. Olemas on Gondori taolised mandunud kuningriigid, eksiilis kuningapojad, haldjaid täis metsad, päkapikke/neandertallasi täis koobastikud, lohed, ebareaalsed armulood, võlumõõgad ja ühel jabural hetkel isegi zombid. Ära sai lörtsitud ka esimeses teoses figureerinud Jää kui pooleldi ebaisikulise kurjuse olemus. Tegelased kõnnivad mööda etteaimatavat rada edasi, löövad üha suuremate ja uhkemate linnade all lahinguid, teevad üha vingemat sepakunsti... saate vist aru, kuhu mina (ja autor) sihime.

Ma ei saa öelda, et triloogia teine pool halb lugemine oleks, pigem ebaühtlane. Algupärast loomesädet siin-seal veel kohtab ning päris igav ei hakka ka kunagi. Rohkem üllatusmomente oleks lihtsalt kasuks tulnud ning aidanud ebaoriginaalsest materjalist enamat välja võluda. Kõige rohkem kurvastas mind see, et autor ei toonud mängu tagasi esimese raamatu lõpul maha löödud seppmeistrit, kes kogu kolme teose peale kindlasti kõige huvitavam tegelane oli. Tavaliselt ei lasta nõnda tähtsatel kurjamitel kaua surnuna püsida, kuid selles triloogias ei järginud kirjanik vajalikul hetkel traditsiooni ning mõtles välja uusi, märksa mõttetumaid tüüpe. Ka ei saanud teoks minu lootus, et sarja lõpus jõuavad kangelased tagasi Mylio torni ning et seal toimub viimane võitlus.

Noh, ilmselt ongi "The Winter of the World" tüüpiline tänapäevane eepiline fantasy – palju keskpärasust ja trompetipuhumist ning siin-seal ka loomingulisust. Kummaline küll, aga loetav ta on ja kindlasti võtan ma kõik kolm raamatut veel mõned korrad ette.


Wikipedia: autor

Brian Herbert, Kevin J. Anderson - "Paul of Dune"

Veel raamatutest. See on kõige värskem Düüni-sarja teos ning ei jää kaugeltki viimaseks. Küll aga on see esimene Brian Herberti, st Franki poja poolt kirjutatutest, mis mulle kätte satub – varem suhtusin ma neisse skepsisega, nüüd aga paistab, et peab ka teised ette võtma. Arvustus on kirjutatud absoluutselt mitteseonduva "80s Action Guide"'i vulgaarses võtmes, ja ma vabandan autorite ning Frank Herberti vaimu ees. Kaaslaste surve sundis mind selleks.


KIRJELDUS:
"Düüni" otsene järg.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Vaenlased üritavad jätkuvalt Paul Atreidest tappa; vaenlased surevad.

HOMOEROOTIKA:
Puudub. Frank Herbert oli eraelus minu teada võrdlemisi usklik inimene, ning homoseksuaalsuse teemat ta väldib, või omistab selle ainult kõige kurjematele pahalastele. Ainus avalik pede Düüni universumis on parun Harkonnen, keda siin raamatus palju ei kohta ning kelle eelistusi vist ainult möödaminnes mainiti.

LAIBALOENDUS:
Palju miljardeid, kuna pool raamatu sisust toimub otse Muad'Dib'i džihaadi kõrgpunktis. Aga isegi otseselt mainitud tapmisi tuleb kokku sadade kaupa. Peaaegu igal teisel leheküljel saab keegi nuga, ning tavaliselt mitte üksinda.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Absoluutselt mitte halb. Olen sunnitud möönma, et raamat on tunduvalt parem kui lahkunud Frank Herberti enda viimased üllitised "Düüni ketserid" ning "Düün: Kapiitlisaal". Herberti poeg Kevin Andersoni kaasabil saab päris hästi hakkama nii oma isa poolelijäänud ideede realiseerimise kui ka tema kirjutamisstiili jäljendamisega. "Paul of Dune" oleks võinud kenasti mahtuda algsete Düüni-raamatute keskele, ja keegi poleks vahet teinud. Ehkki tegevuse ajaline paigutus seda nagunii nõudis, on raamat tõesti igas mõttes algse triloogia juurde kuuluv. Vana Herbert sattus kõrges eas oma viimaseid teoseid kirjutades liiga suurde vaimustusse sellest va seksiteemast – "Paul of Dune" aga käsitleb algtriloogiast armsaks saanud poliitika, sõja, religiooni ning vandenõude sasipundarde liini.

Ehkki nagu kõikvõimalike järgede ja eellugude tüüpviga ette näeb – vanade karakterite lood seletatakse liiga põhjalikult lahti ning sobitatakse sisse ülimastaapseid ajaloosündmusi, mida tegelased varem mingil müstilisel põhjusel ei maininud – ei ole see siiski fataalne. Autorid on tõesti vaeva näinud, et oma väljamõeldud konflikte olemasoleva maailmaga võimalikult realistlikult ühendada. Võibolla poleks vaja olnud Grummani vandenõusse Harkonneneid lisada, sest nad on niigi piisavalt pahad, kuid see ei häiri mind. Samas krahv Hasimir Fenrig, keda "Düünis" ainult põgusalt kohtas kuid kes väga huvitava karakterina tundus, on "Paul of Dune"'s üheks peategelaseks ja tõenäoliselt kõige õnnestunumaks üldse. Omaette ooper on ka "Düüni messiast" tuttava Arrakeeni hiidkindluse ehitamine, mida autorid siin väga tähtsaks peavad – kahjuks ei kirjutanud nad aga midagi Alia templist, mis on tegelikult palju süngema tähendusega ehitis, nagu see "Messias" hästi välja tuleb.

Neid "kui"'sid tuleb muidugi veelgi, ent "Paul of Dune" jääb äärmiselt sisutihedaks ja põnevaks raamatuks. Mulle meeldib ka kahe süžee – Pauli noorusaja ning tema esimeste imperaatoriaastate – järkjärguline vaheldumine, mis on läbi Irulani biograafiakirjutamise ennast kenasti avama pandud ning mida kinnistavad tegelaste mineviku ja oleviku vahelised seosed. Kui paljude teiste raamatusaagade eel- ja vahelood jätavad niisuguse minevikusündmuste seostamise väga pealiskaudsele tasemele ja keskenduvad tegelikult ainult uutele leiutistele, siis "Paul of Dune" suudab tõesti mõlemat teha.

PARIM ONE-LINER:
See on raamat, mitte film, okei? Sama hästi võiks hakata tolkiaanast paremaid lauseid otsima.

TOBE POLIITILINE SISU:
Keeruline. Poliitika oli Frank Herberti jaoks läbivalt oluline teema. Üldiselt ei tunnistata tulevikuühiskonnas muid valitsemisvorme peale ainuvõimu, ent kirjanik püüab fakti, et tema peategelased on enamuses türannid või nende veendunud pooldajad, pehmendada nende positiivsete külgede ning heade motiividega. Korduvalt rõhutatakse, kui korrumpeerunud ja mandunud eelmise imperaatori, Shaddam IV valitsus oli, ja kui ülevasse tulevikku kwisatz haderachi visioon inimkonna juhatab. Düüni saaga viimastes raamatutes, kümneid tuhandeid aastaid hiljem, pole sellega küll juhugi jõutud. Minu arvates võib kogu (Paul Muad'Dib'i) poliitilise sõnumi kokku võtta Asimovi robootika nullseadusega, et "sina ei pea mitte laskma oma tegutsemise või tegutsematuse tõttu inimkonnal hukka saada".

MEELDEJÄÄV SURM:
Kõige põnevamaid surmasid eriti detailirikkalt ei kirjeldata, ehkki seotud tegelased nende toimepanemisest tavaliselt üsna suures vaimustuses on. Valdav enamus tapmistest toimub vana hea noa abil. No olgu, Ecazi suurhertsogi hirmpaks mõõgameister saab saeketastega päris toredasti läbi hekseldatud. Suurem osa surmasid on päris meeldejäävad, ehkki kordavad üksteist; hea on lugeda, kuidas tähtsamad tegelased, kes on eranditult imehead võitlejad, kõikvõimalikke "eliitsõdureid" kümnete kaupa salatiks hakivad. Kuigi "Düün" pole mingil juhul action-ulme, on seal võitlemisel tavalisest veidi olulisem, otsustavam ning läbimõeldum roll.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Veidral kombel mitte. Düüni universumis on, nagu teada, Suure Konventsiooni järgi tuumarelvade kasutamine äärmiselt keelatud tegevus. Raamatu lõpus toimub küll kolme planeedi sõjaline steriliseerimine, kuid seda muude vahenditega. Et teid aga mitte väga kurvastada, siis "Düüni Paul"'ile kronoloogiliselt eelnev "Düün" kui ka järgnev "Düüni messias" lõpevad aatomiplahvatustega.

MIDA MA ÕPPISIN:
Mitte kõik raamatute mustkümnendad järjed ei pruugi halvad olla. "Düüni" maailmast on veel palju kirjutada. Vandenõud pole kunagi liiga arvukad ega liiga põhjalikud. Nüüd ma tean, kust tuleb Duncan Idaho lause "esimest korda sain oma mõega veriseks Grummanil".


Wikipedia: kirjanik / teos

Jack Kerouac – "On the Road"

Ilmselgelt ei vaata ma piisavalt palju (halbu) filme ega jõua neist küllalt kirjutada, et seda blogi stabiilselt elusana hoida. Alates tänasest luban ma endale aeg-ajalt ka muudel kultuuriteemadel sõna võtta, ja alustan ma öösel tööl lõpetatud raamatuga.


Minu teadmised kõigest sellest kirjandusest, mis jääb väljapoole seiklust, ulmet ja ajaloo(teema)list, on paraku üsna olematud. Kerouac'i "Teel" andis kallim mulle lugemiseks karistuseks temale Lovecrafti pähemäärimise eest. Raamatut minu laual nähes tundis ka vend selle ära kui mingit masti olulise teose, kuid kahest mõjukast soovitajast hoolimata venis lugemine mitme kuu pikkuseks tänu inimlikule laiskusele, suurele läbimist ootavate raamatute kuhjale ning pikale puhkusele. Kord asja kätte võtnud, ei pidanudki ma siiski nõnda palju tahet pingutama, kui ma sellise "teistmoodi" kirjanduse puhul kartsin.

Nagu selgus, on Kerouac oluline nimi Ühendriikide möödunud sajandi kultuuris. Tema klassifikatsioon "beat generation"'i alla ei ütle mulle väga palju, kuid see on kuidagi seotud jazzmuusika ning mõnuainetega. "Teel" on autori ümberjutustatud autobiograafia tema Teise ilmasõja järgse nooruse rännuaastatest läbi Ameerika ning funktsioneerib suuresti kui road movie - olles ilmselt ka vastava filmižanri suureks mõjutajaks. Lühidalt kokku võttes reisib minategelane Sal Paradise, oma ebastabiilse sõbra Dean Moriarty andunud jünger, risti-rästi läbi Ameerika, olles pideval bensiiniraha ja muusikaliste elamuste otsingul ning peatuspaikades vältimatult toimuvatel metsikutel pidudel.


Raamat võitleb iseendaga kahe eesmärgi saavutamisel: läbitud paikade ja inimeste kirjeldamine ning Jack'i/Sal'i isikliku nägemuse ja emotsioonide kujutamine. Esimene neist on sajaprotsendiliselt edukas. Ühegi peatuskoha, ühegi teeäärse inimese mõistmiseks oluliste detailide arvelt pole ruumi kokku hoitud, kui autor neid vaid tähtsaks pidas. See on tõepoolest eriline saavutus – mõni muu kirjanik võib raisata gallonite kaupa tinti, loomaks võimalikult põhjalikku ülevaadet millest iganes, samas kui Kerouac suudab paari sõnaga välja tuua olulised, eristavad detailid, ning seeläbi lugejat palju paremini mõistma panna. Tema reisi kui unikaalsete aegruumi hetkede jada peegeldab ka see, et tihti räägib ta palju enam mõnest kummaliste asukatega külakesest kui suurlinnadest, kus ta ometi nädalaid elab. Moraal on ilmselt lihtne: suured asumid sulatavad inimeste ainulaadsuse igavaks keskmiseks maksunimistus, samas kui tõeliselt reisimist vääriv on just eraldatud ning "avastamata" paikade võlu.

Jutustaja emotsioonidest lugemisega on aga natuke teised lood. Täie mõistuse juures ei suudaks ma iialgi rääkida vastu autorile, kes kirjutab kõigest südames toimuvast absoluutselt siiralt, kuid ma kobisen, kui ta oma tundeid glorifitseerib ja üles puhub. Ehkki ma ei pea end kaugeltki tavalise hinge- ja mõttemaailmaga inimeseks meie ühiskonnas, pean ma end autori vaimu vabaduse (kaks sõna) ees sügavalt alandama. Paraku aga maksab see vabadus kätte, kuna Kerouac on äärmuseni sisse võetud oma vaimse puudega sõbrast, suurest juhist ning õpetajast Deanist, kelle igavene rahutus ning impulsiivsus tegelasi ja sündmusi edasi viivad. Umbes teose keskpaigani oli Sal'i entusiasm kamraadi süveneva hälbe suhtes talutav, kuid mingist hetkest hakkas see tõsiselt lugemist takistama ja väsitama – minu kooliaegsel kirjandusõpetajal oleks proosateose Noa-aegse struktuuri säärane rikkumine kindlasti kopsu üle maksa viinud. Pidev ekstaasiseisund muutub rutiiniks, rutiin omakorda tülpimuseks. Vahel soovisin ma Dean'i kui tegelase enneaegset surma, kuid sellisel juhul oleks autor ilmselt raamatu ülejäänud osale mõeldud emotsioonidetulva ühe ropsuga ära kirjutanud ning ma pole sugugi kindel, kas säärast plahvatust tervislik lugeda olnuks. Õnneks võib öelda, et teos ei kulmineeru tunnete laineharjal ning selles mõttes lõpp hea, kõik hea.


Populaarne on rääkida ka raamatute ja nende tegelaste seostamisest lugeja iseendaga. Üht-teist sellest, mida "Teel" räägib ja kirjeldab, suudan ma mõista, ent mitte end sinnasamasse paigutada. Ma olen nagu kääbik - rännukihk on minus üsna sügaval peidus, ent lööb aeg-ajalt ekstreemsetes oludes välja. Kahjuks aga ei pea ma Kerouac'i Ameerika-trippe selleks, mida ma reisimise all mõtlen. Ma olen otsatult rahumeelne ning seiklemine väsitab ja hirmutab mind; mu elu suurim rännuseiklus on olnud pohmellise peaga kusagilt Leedu kolkalinnast järgmiseks hommikuks tööle jõudmine. Isegi mõte ilma kindla öömaja ja rahata teedele minekust täidab mind sügavale turvalisse karpmajja sissejuurdunud inimesele ainuomase õõvaga. See oleks pretsedenditu vabadus, jah, kuid vabadus leida ühesuguse tõenäosusega nii oma satori võõrastest, kummalistest paikadest silmapiiri taga kui iseenda hale düsenteeriline olemus kusagilt Mehhiko kolkahospidalist.

Natuke takistab teosesse sulandumist ka selle liigkülm realistlikkus. Grupp redneckidest vendasid, kes alkoholijoobes sajamiilise tunnikiirusega maanteel sõidavad, on kindlasti eripärasemad kui mõned muud inimesed, kuid niisuguste tegelaste ekstensiivse kirjeldamise läbi loob Kerouac Imedemaa maastikest liiga sünge ja küünilise ettekujutuse mida, nagu Jumal teab, minul terve maailma osas juba vähe ei ole. Autori võimest nähtut sõnades edasi anda ma juba rääkisin, kuid kas autor nägi õigeid asju? Ehk oli see kõik toona tõesti nii, kuid vabadust ja normidest eemaldumist propageeriva raamatu jaoks ei ole selline brutaalsus võibolla parim mõte.


Ma ei suudagi tegelikult otsustada, kas "Teel" tuleb võtta kui autori kõrgelennulist visiooni või kui fotoalbumit; kumbki meetod toob esile raamatu omad head ja halvad küljed. Samas jääbki see minu jaoks ilmselt lahti mõtestamata, kuna mul pole kavatsust teost uuesti kätte võtta – eripärane mälestus ja vastamata küsimused on mõnele asjale just õiged kaaslased; ja lõpliku tõeni ei juhi nagunii ükski tee peale selle, mis viib esivanemate juurde.


Wikipedia: kirjanik / teos

Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.

American Ninja 4: The Annihilation (1990)

Kurttummade ninjade viipekeeles tähendab see: "Sinu ema poleerib piimamehe nunchaku't."

KIRJELDUS:
[ei leidnud kusagilt ametlikku. milline uskumatu ebaõnn.]

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Sügavalt kivis eks-sõjaväelasest kooliõpetaja/ninja tapab terroristidest ninjasid.

HOMOEROOTIKA:
Ausalt öeldes vohab selles teoses rohkem pedofiilia kui pederastia. Enamik filmi tähtsatest meestegelastest keerlevad igal võimalusel ümber asiaadist poisi Pango, kes on üksühene vaste Short Round'ile "Indiana Jones"'i teisest osast. Otseste hellitusteni ekraanil muidugi ei jõuta, aga hingeasju antakse edasi 80ndate märulite kohaselt – vägivallaga. Pango esimesel ilmumisel on tal käes sümboolne suurekaliibriline püss, mille kohta ta mainib, et "see võib kergesti lahti minna". Siit edasi kuni lõpuni poeb poiss üha rohkem peategelastele külje alla, olemata kitsi õigel hetkel noore ihu välgutamisega, ning nood tunnistavad tema küpsust ja võtavad ta kaasa suurte meeste asju ajama. Kõnekas fakt on ka see, et Pango, kes tutvustab meie kangelastele filmi ainsat naistegelast, rinnakat brünetti Sarah'it, ei paista naisest sugugi muul moel mõtlevat kui noor sõber. Sarah'il tekib küll kiindumus Sean'i (David Bradley) vastu, kuid mees ise on ilmselgelt ebahuvitatud füüsilisest kokkupuutest naisolevusega, ja pea alati tulevad võitluskunstidega täidetud juhtumised teda kimbatusest päästma. "Navy Seals"'i plagieerimisena kutsutakse Sean'i sidekick otse oma pulmast ära missioonile. Meestevahelised sidemed, eriti need, mis algavad kaklusega, on kõige tugevamad, ning aitavad lõpuks õigetel võita. Pahadel meestele meeldib valimatult oma ohvreid käperdada ja neid tappa, perverdinaeratus näol.

Issanda vits muutis homo-ninjade paraadi paaniliseks põgenemiseks.

LAIBALOENDUS:
Üsnagi auväärsed 51 laipa, kellest enamik on ninjad. Vähemalt teist samapalju tuleb juurde neid, keda löödi oimetuks käte, jalgade jm tömpide esemetega ning kelle surmasid polnud võimalik kindlalt registreerida.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Isegi mina, kes ma olen heitnud pilgu filmimaailma põhjakihti toitva seenetanud kõdulasu primitiivseimate vormide väljaheidetele, pean möönma et "Ameerika Ninja 4" on jalustrabavalt debiilne film. Iga minut "teoses" kätkeb hetki, mis väikseimagi esteedigeeniga vaataja frustratsioonist oigama ja ulguma ajaksid. Kindlasti ütleksid paljud, et neil on tootmisel kasutatud filmirullidest kahju, kuid mina sellega nõustuda ei saa, sest "Ameerika Ninja 4" on oma halbuse tõttu väga naljakas film, ehkki sellise huumori tarbimine paneb oma põntsu lisaks vaimsele ka füüsilisele tervisele.

The Force is strong with this one...

Noh, olgem ausad – enamikes 80ndate märulites on sees vähemalt mitu mõõdukalt ebaloogilist või suisa jaburat momenti, põhiliselt actionstseenide vallas. See on ajastu märk ja tavaliselt osatakse seda ka hinnata. Aga mida võtta ette meie tänase patsiendiga, kelle action-resümees polegi muud kui absurd? Joe Armstrong (Michael Dudikoff) püüdmas hammastega kinni ammunoolt ja seda siis oma kinnihoidjale nendesamade hammastega kõrri löömas? Härrased, palun lahkuge kinosaalist, kui te filmi nautida ei oska. Ja otse loomulikult figureerivad käesolevas kategoorias ka ninjad, kellel pole võitluskunstidest, taktikast või väljaspool kummist piiretega lastetuba ellujäämisest vähimatki aimu. Ninjad, kes pärast pikka ja edukat jälitamist oma saagile (automaatidega relvastatud Delta Force-rühm) üle avara välja mõõkadega peale tungida otsustavad. Ninjad, kes oma ilmselgelt vägevama kung-fu'ga vastast ükshaaval ründavad, sellal kui nende kamraadid veresauna tuima rahuga pealt vaatavad. Ninjad, kes eikusagilt kargavad lagedal maanteel sõitva auto kapotile (ja libisevad sealt muidugi kohe maha). Ninjad, kes kannavad rõõmsates, eredates valgusfooritoonides moonderõivaid. Ja ninjad, kellest osad on isegi oma kohmaka riietuse all silmnähtavalt tüsedad.

"Power Rangers"? Ei, "Ameerika Ninja"...

PARIM ONE-LINER:
Täiesti ootamatult on filmis mitu head one-linerit. Parim neist tuleb terroristide pealikult Ali'lt, kes on just asja eest, teist taga lülitanud sisse oma kohvrisuuruse tuumapommi. Teine pahalane Mulgrew läheb ähmi täis ja vajutab viimasel sekundil süüte välja ning küsib Ali käest käivituse põhjust. Ali vastab õndsa naeratusega: "Mind täitis ekstaasiga teadmine, et ma olin vaid sekundi kaugusel Allahiga kohtumisest." Samalt terroristilt tuleb ka...
...PARIM SURMAEELNE ONE-LINER:
Kui lõpulahing hakkab pahade jaoks käest ära minema, siis põgeneb Ali helikopterisse. Piloot küsib, kuhu sõita. Vastuseks on "Mekasse". Peale seda lastakse helikopter granaadiheitjaga alla.

Jõeninjade häirimine nende loomulikus keskkonnas ainult omal vastutusel.

TOBE POLIITILINE SISU:
Taevas... "Ameerika Ninja 4" on üheks kõige selgemaks tõestuseks keskmise ameeriklase teadmiste ulatuse kohta. Filmi põhisisu toimub nimetus Kolmanda maailma riigis, kus elavad koos 1) neegrid, 2) asiaadid, 3) käterätipead ja 4) inglise kolonistid. Teisisõnu kõik see, mida tüüpiline lõunaosariikide konservatiiv kurjaks ja kahtlaseks peab. Mulgrew ja Ali hoiavad riiki lõa otsas, resideerudes ise vanas kindluses, kus on veepuhastusjaam, vanglakatakombid, ninjade treeninglaager ning tuumareaktor. Riigis on ka vastupanuliikumine, mis koosneb anarhistlikest klišeedest ja sõnasõnalistest arusaamadest "ülla metslase" idee kohta – vabadusvõitlejad on plastmassist sõjakirveste ja odadega tüübid, kellele meeldib lärmata ja kes on riides nagu punkarid, või tegelased "Mad Max"'i filmidest. Otse loomulikult vajavad nad omale abiks paari ameeriklast, kes neid siis võidule juhataksid.

Kui ma islami usku astun, kas osasid neitseid kohe kätte ei saaks, mh?

MEELDEJÄÄV SURM:
Siin juba on midagi! Poomised, põletamised, plahvatused, raiumised... parim on aga see: Dudikoff laseb vaenulike ninjade juhi õhku, visates granaadi laskemoonakastide hunnikusse, kuhu ta ninja just paisanud oli. Järgneb võimas tulevärk, kusjuures Dudikoff ise ja ports pealtvaatajaid on sellest vähem kui meetri kaugusel.

Leia pildilt 15 ninjat.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Peaaegu, aga see hoiti ära võitluskunstide ja vana hea ameerika vaimu abiga.

MIDA MA ÕPPISIN:
Gaasipliitide ja tuumapommide nuppe toodetakse samas tehases; tuumarelval ongi ainult kaks režiimi, "ON" ja "OFF". Uute liikmete vastuvõturituaaliks arengumaade organisatsioonides on tavaliselt kõrtsikaklus. Iga islamifanaatiku lausetes on "uskmatu" sidesõna. Presidentide vastuvõttudel on tavaline, et lossikeldris peab preester samal ajal pihitundi.

Ma lootsin midagi õppida ka keskkonna kohta, sest just sellest oli Dudikoff lastele pajatamas, kui teda välismissioonile viima tuldi. Ta lõpetas koolipäeva kahjuks kohe ära ja ei seletanud teemat isegi ühegi kung-fu löögi abil lahti.

Koduse ülesandena palun teil iseseisvalt tappa 5 ninjat, ja siis sellest referaat kirjutada.

hinne subjektiivselt 8/10
objektiivselt 1/10