Target Earth (1954)

Kuhu ma kaks kuud tagasi oma viimase arvustusega jäingi? Ahjaa, mustvalgete ulmekate juurde. Täna vaatasin ära sellise armsa filmi nagu "Target Earth", mis on seninähtutest ilmselt parim. Tegelikult on ta sisu poolest täpselt sama kui "The Earth Dies Screaming", ehk räägib inimestest, kes üksinda üles ärkavad ja avastavad, et linn on tühjaks evakueeritud ning mingid uskumatult tobedad robotid vaaruvad ringi. Kuulu järgi olla raudmehi liikvel isegi terve armee jagu, ent filmis näeme ainult ühte või kahte. Tõenäoliselt võtaks iga lisarobot lõpphindest ühe punkti alla. Võibolla isegi kaks.

Seda moodsat tehnikat tuleb ikka uksest ja aknast sisse.

Meie kangelased paneksid muidu linnast kohe putku, aga kõik maha jäetud autod on sõidukõlbmatuks tehtud, et vaenlane neid kasutada ei saaks, nagu sakste invasiooni kartuses Inglismaal. Ameeriklased pidid tollal oma autotööstuse üle ikka väga uhked olema, kui nad kartsid, et isegi Veenuselt pärit robotid neile hammast ihuvad. Lisaks autodele on hulk aega kulutatud ka sõjaohust kõnelevate ajalehtede trükkimisele ja laialivedamisele. Keset ööd, evakuatsiooni käigus. Pole midagi öelda, 50ndate Ameerika oli vapustav.

Õli! Ostke värsket mootoriõli! Ainult parimatele robotitele!

Aga see, mis "Target Earth"'i hinde kuue palli ligiduses hoiab, on hoopis näitlejatöö nimeline imeasi. Vaadake, tavaliselt on ulmekates tegelaste vaheline suhtlemine asi, mida tehakse neil puhkudel, kui eelarves plahvatuste jaoks raha ei jätku. Kuna selle filmi eelarve läks valdavas enamuses kopsuvähi toetamise nahka (pole ühtegi stseeni, kus tegelased kas ei suitsetaks või ei paneks uut suitsu ette), siis plahvatusi ette ei tule ning kaamera on enamasti näitlejatel, kes on ootamatult tasemel. On näha, et nad justkui üritavad oma rollidesse sisse elada; mis sellest, et tegelaskujud on eranditult masendavad eluheidikud (suitsiidialdis naisterahvas, paljaks röövitud mees, joodikutest abielupaar, psühhopaat).

"Lahe" pole enam see, mis 57 aasta eest...

Eraldi väärivad äramärkimist kaks karakterit. Üks on Vicki, kes oma küünilisuse ning tõbise välimusega elus pettunud keskealist naist suurepäraselt välja mängib ja ülejäänute moraali riismetele üks-null teeb. Teine meeldejääv tegelane on Frank, omamoodi 50ndate Michael Douglas, ehkki umbes sama särava karismaga kui nood robotid. Tema leivanumbriks on teiste personaalsesse sfääri tungimine. Ausõna – iga kord, kui ta kellegagi räägib, liigub ta vestluspartnerile otse külje alla. Mul hakkas seda vaadates isegi teisel pool ekraani ebamugav. Samuti kaldub ta õrnema sooga karmilt suhtlema. Siin on näide dialoogist naispeaosalisega:
Nora: "Keep away from me!"
Frank: "Easy, I'm not going to hurt you."
Frank: *tugev kõrvakiil*
Frank: "I said I'm not going to hurt you!"

"Tead sa, mis see masin teeb?" -"Ei." "Mina ka mitte." -"Ah, persse, paneme käima."

Jutuajamiste ning naistega karmilt käitumise tähe all enamus filmist möödubki. Mõnikord viiakse kaamera ka kohalikku sõjaväebaasi, mille kõige salajasemasse laboratooriumi on veetud mugavalt teekõrvasest kraavist leitud robot, mis PAISTAB katkine. Halloo, terve mõistus? Igatahes hakkavad suitsu kimuvad teadlased raudmeest ostsilloskoopide ning püssilaskudega uurima. Olgu öeldud, et needsamad teadlased avastavadki lõpus, et robotid töötavad "radari põhimõttel" ning leiutavad mingi värgi, millega neid välja lülitada. See juhtub loomulikult just enne linna purukspommitamise tähtaega ning Franki kangelassurma, kaitstes neiu Norat tavalisest vindisema Picasso disainitud ringitaaruva külmkapi eest. Oeh, 50ndad olid ikka imeline aeg.

6/10