Tuesday, February 16, 2010

Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10

The Wolfman (2010)

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.


Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.


Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.


5/10

Monday, February 15, 2010

The Viking Queen (1967)

Lugesin ükskord Jaanuse hõiset Hammeri filmide kogumiku teemal. Et minu kaasblogijad räägivad selle firma loomingust rohkem kui rahast või naistest, siis otsustasin ma mõned intrigeerivama pealkirjaga nimed enda ekraanile soetada.

Jeesuse Kristuse teine tulemine üllatas kõiki.

"The Viking Queen" on vabas vormis ümberjutustus brittide kuninganna Boudica vastuhakust Rooma võimule. Lugu on niisugune: kui vana kuningas, kes oma eluajal üritas vallutavate roomlastega häid suhteid luua, sureb, saab uueks valitsejaks tema tütar Salina. Neiu esimene ametlik tegu troonil on maavalitseja Justinianusesse ära armuda; see on mõistetav, kuna peale lühikest lembestseeni kaanitiigis lubab mees talle kusagil Itaalias maad ja ilma kokku ning alandab talupoegade makse. Meie kahe linnukese liit ei meeldi aga eriti kellelegi peale mainitud talunike, kelle ainus elatis peale kuninganna vastuvõtusaalis lõugamise on enda siniseks võõpamine ja röövimine-rüüstamine. Salina ja Justinianuse vastu astuvad 1) kohalikud kaubajuudid, 2) maavalitseja paduimperialistidest alluvad ning 3) roomlasi vihkavad druiidid (kelle usundi põhitahkudeks on nähtavasti kepiga taeva poole vehkimine ja massiline inimeste ohverdamine). Kaupmeeste eestkõneleja Osiris haub välja plaani, mille tulemusel Justinianus läheb koos oma leegioniga druiidide mässu likvideerima ning sel ajal võtab tema kõrgem ohvitser Octavianus võimu üle. Plaan õnnestub, kuningannale antakse piitsa, ülemdruiid Maelgan mõjutab teda roomlaste vastu mõõka tõstma ning homeerilist tsirkust saab kogu Britimaa kuhjaga.

Antiikaja moodsaim hukkamismeetod oli katapuldi külge sidumine.

Lääneriikide ettekujutus idaeurooplastest.

60ndad on filmitööstuses õigustatult tuntud kui ajalooliste/fantasystseenide taustal meeliköitva naiseihu eksponeerimise ajastu (Raquel Welch, halloo?!). Ehkki meesvaatajatel pole kahtlemata midagi selle vastu, peab möönma, et Salinat mängiv näitlejanna on oma rolli jaoks natuke liiga palju Playboy modell ja liiga vähe higist leemendav koopanaine – tema kätte sobiks palju paremini pokaal daquirit kui valitsejasau või mõõk. Mis aga tingis tema ja filmi viikingitega seostamise, on omaette müsteerium – tõenäoliselt kirjutati stsenaarium alles peale näitlejannaga kaubale saamist ja seejärel otsustati mõelda mingi blondide naistega seonduv pealkiri (ja seda väidan mina, kes kaljukindlalt nimetab Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aega " viikingiromaaniks). Enamus teisi karaktereid on just sellised, nagu (pseudo)ajaloolisest melodraamast oodata. Ehk ainult peadruiid paistab teiste seast silma, kuna tema tegelaskuju on isegi käesoleva žanri kohta mitmekordselt üle mängitud: härrat oli üsna palju ekraanil näha, ent ma ei suuda meenutada ühtegi stseeni, kus ta poleks Zeusi (mitte Teutatese, Belenose ega mõne teise Asterixi koomiksite kaudu tuttava jumaluse) nimel punnis silmadega kellelegi hukatust kuulutanud.

Wet tunic contest.

Kes mõlemale nibule iminapaga pihta laseb, saab hinnast 20% alla!

Hoolimata madalast eelarvest ja kummalisest näitlejate valikust on filmil siiski ka teisi külgi peale juustususe. Esiteks sobivalt eepiline helitaust. Üsna ilus on vaadata ka teiste linateoste võtteplatsidelt ilmselt ära rotitud sõjavarustust, eriti leegionäride oma (samas ei ole kusagil jälgegi Rooma fortidest vm vägevatest ehitistest). Mis mulle aga enim meeldis, oli sõjavankrite pidev näitamine ekraanil. Filmi jaoks oli ehitatud päris mitu ehtsat kaarikut, mis mööda maastiku ringi kappasid, avariisid tegid ning rataste küljes olevate kardetud žilettvahedate vikatiteradega mehi pikali tõukasid. Tegelikult ka, lust on vaadata kuidas näitlejate kaader ise küllaltki suurel kiirusel sõidukeid juhib ja lahingusse või kallimat kargama sõidab. Millal me üldse viimati vikativankreid linal nägime? Vist selles Aleksander Suure filmis, kus kaks-kolm digitaalset isendit sekunditega rohkem inimesi tükkideks hakivad kui terve pataljon Jedi-rüütleid. Häh, puit 1 : pikslid 0. (Tegelikult pruugitakse puitu "The Viking Queen"'i vältel muudeski mainimisväärsetes valdkondades; näiteks kasutavad brittidest mässajad metsas kasvavaid mände edukalt ründerelvana abitute leegionäride vastu, raiudes need vaestele roomlastele otse kaela. Aga mis seal ikka imestada, kui needsamad distsiplineeritud leegionärid kisuvad valimatult paljaks ja vägistavad Salina naissõdalasi otse keset käimas olevat lahingut.). Ühesõnaga, ehkki "The Viking Queen"'i põhiline väärtus on tema halbus, võib kriitikameelt maha keerates muudki leida. See alla 90 minuti pikk teos pole ühelgi juhul raisatud aeg.

Lugejad võivad ise pildile allkirja mõelda.

7/10