American Ninja 4: The Annihilation (1990)

Kurttummade ninjade viipekeeles tähendab see: "Sinu ema poleerib piimamehe nunchaku't."

KIRJELDUS:
[ei leidnud kusagilt ametlikku. milline uskumatu ebaõnn.]

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Sügavalt kivis eks-sõjaväelasest kooliõpetaja/ninja tapab terroristidest ninjasid.

HOMOEROOTIKA:
Ausalt öeldes vohab selles teoses rohkem pedofiilia kui pederastia. Enamik filmi tähtsatest meestegelastest keerlevad igal võimalusel ümber asiaadist poisi Pango, kes on üksühene vaste Short Round'ile "Indiana Jones"'i teisest osast. Otseste hellitusteni ekraanil muidugi ei jõuta, aga hingeasju antakse edasi 80ndate märulite kohaselt – vägivallaga. Pango esimesel ilmumisel on tal käes sümboolne suurekaliibriline püss, mille kohta ta mainib, et "see võib kergesti lahti minna". Siit edasi kuni lõpuni poeb poiss üha rohkem peategelastele külje alla, olemata kitsi õigel hetkel noore ihu välgutamisega, ning nood tunnistavad tema küpsust ja võtavad ta kaasa suurte meeste asju ajama. Kõnekas fakt on ka see, et Pango, kes tutvustab meie kangelastele filmi ainsat naistegelast, rinnakat brünetti Sarah'it, ei paista naisest sugugi muul moel mõtlevat kui noor sõber. Sarah'il tekib küll kiindumus Sean'i (David Bradley) vastu, kuid mees ise on ilmselgelt ebahuvitatud füüsilisest kokkupuutest naisolevusega, ja pea alati tulevad võitluskunstidega täidetud juhtumised teda kimbatusest päästma. "Navy Seals"'i plagieerimisena kutsutakse Sean'i sidekick otse oma pulmast ära missioonile. Meestevahelised sidemed, eriti need, mis algavad kaklusega, on kõige tugevamad, ning aitavad lõpuks õigetel võita. Pahadel meestele meeldib valimatult oma ohvreid käperdada ja neid tappa, perverdinaeratus näol.

Issanda vits muutis homo-ninjade paraadi paaniliseks põgenemiseks.

LAIBALOENDUS:
Üsnagi auväärsed 51 laipa, kellest enamik on ninjad. Vähemalt teist samapalju tuleb juurde neid, keda löödi oimetuks käte, jalgade jm tömpide esemetega ning kelle surmasid polnud võimalik kindlalt registreerida.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Isegi mina, kes ma olen heitnud pilgu filmimaailma põhjakihti toitva seenetanud kõdulasu primitiivseimate vormide väljaheidetele, pean möönma et "Ameerika Ninja 4" on jalustrabavalt debiilne film. Iga minut "teoses" kätkeb hetki, mis väikseimagi esteedigeeniga vaataja frustratsioonist oigama ja ulguma ajaksid. Kindlasti ütleksid paljud, et neil on tootmisel kasutatud filmirullidest kahju, kuid mina sellega nõustuda ei saa, sest "Ameerika Ninja 4" on oma halbuse tõttu väga naljakas film, ehkki sellise huumori tarbimine paneb oma põntsu lisaks vaimsele ka füüsilisele tervisele.

The Force is strong with this one...

Noh, olgem ausad – enamikes 80ndate märulites on sees vähemalt mitu mõõdukalt ebaloogilist või suisa jaburat momenti, põhiliselt actionstseenide vallas. See on ajastu märk ja tavaliselt osatakse seda ka hinnata. Aga mida võtta ette meie tänase patsiendiga, kelle action-resümees polegi muud kui absurd? Joe Armstrong (Michael Dudikoff) püüdmas hammastega kinni ammunoolt ja seda siis oma kinnihoidjale nendesamade hammastega kõrri löömas? Härrased, palun lahkuge kinosaalist, kui te filmi nautida ei oska. Ja otse loomulikult figureerivad käesolevas kategoorias ka ninjad, kellel pole võitluskunstidest, taktikast või väljaspool kummist piiretega lastetuba ellujäämisest vähimatki aimu. Ninjad, kes pärast pikka ja edukat jälitamist oma saagile (automaatidega relvastatud Delta Force-rühm) üle avara välja mõõkadega peale tungida otsustavad. Ninjad, kes oma ilmselgelt vägevama kung-fu'ga vastast ükshaaval ründavad, sellal kui nende kamraadid veresauna tuima rahuga pealt vaatavad. Ninjad, kes eikusagilt kargavad lagedal maanteel sõitva auto kapotile (ja libisevad sealt muidugi kohe maha). Ninjad, kes kannavad rõõmsates, eredates valgusfooritoonides moonderõivaid. Ja ninjad, kellest osad on isegi oma kohmaka riietuse all silmnähtavalt tüsedad.

"Power Rangers"? Ei, "Ameerika Ninja"...

PARIM ONE-LINER:
Täiesti ootamatult on filmis mitu head one-linerit. Parim neist tuleb terroristide pealikult Ali'lt, kes on just asja eest, teist taga lülitanud sisse oma kohvrisuuruse tuumapommi. Teine pahalane Mulgrew läheb ähmi täis ja vajutab viimasel sekundil süüte välja ning küsib Ali käest käivituse põhjust. Ali vastab õndsa naeratusega: "Mind täitis ekstaasiga teadmine, et ma olin vaid sekundi kaugusel Allahiga kohtumisest." Samalt terroristilt tuleb ka...
...PARIM SURMAEELNE ONE-LINER:
Kui lõpulahing hakkab pahade jaoks käest ära minema, siis põgeneb Ali helikopterisse. Piloot küsib, kuhu sõita. Vastuseks on "Mekasse". Peale seda lastakse helikopter granaadiheitjaga alla.

Jõeninjade häirimine nende loomulikus keskkonnas ainult omal vastutusel.

TOBE POLIITILINE SISU:
Taevas... "Ameerika Ninja 4" on üheks kõige selgemaks tõestuseks keskmise ameeriklase teadmiste ulatuse kohta. Filmi põhisisu toimub nimetus Kolmanda maailma riigis, kus elavad koos 1) neegrid, 2) asiaadid, 3) käterätipead ja 4) inglise kolonistid. Teisisõnu kõik see, mida tüüpiline lõunaosariikide konservatiiv kurjaks ja kahtlaseks peab. Mulgrew ja Ali hoiavad riiki lõa otsas, resideerudes ise vanas kindluses, kus on veepuhastusjaam, vanglakatakombid, ninjade treeninglaager ning tuumareaktor. Riigis on ka vastupanuliikumine, mis koosneb anarhistlikest klišeedest ja sõnasõnalistest arusaamadest "ülla metslase" idee kohta – vabadusvõitlejad on plastmassist sõjakirveste ja odadega tüübid, kellele meeldib lärmata ja kes on riides nagu punkarid, või tegelased "Mad Max"'i filmidest. Otse loomulikult vajavad nad omale abiks paari ameeriklast, kes neid siis võidule juhataksid.

Kui ma islami usku astun, kas osasid neitseid kohe kätte ei saaks, mh?

MEELDEJÄÄV SURM:
Siin juba on midagi! Poomised, põletamised, plahvatused, raiumised... parim on aga see: Dudikoff laseb vaenulike ninjade juhi õhku, visates granaadi laskemoonakastide hunnikusse, kuhu ta ninja just paisanud oli. Järgneb võimas tulevärk, kusjuures Dudikoff ise ja ports pealtvaatajaid on sellest vähem kui meetri kaugusel.

Leia pildilt 15 ninjat.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Peaaegu, aga see hoiti ära võitluskunstide ja vana hea ameerika vaimu abiga.

MIDA MA ÕPPISIN:
Gaasipliitide ja tuumapommide nuppe toodetakse samas tehases; tuumarelval ongi ainult kaks režiimi, "ON" ja "OFF". Uute liikmete vastuvõturituaaliks arengumaade organisatsioonides on tavaliselt kõrtsikaklus. Iga islamifanaatiku lausetes on "uskmatu" sidesõna. Presidentide vastuvõttudel on tavaline, et lossikeldris peab preester samal ajal pihitundi.

Ma lootsin midagi õppida ka keskkonna kohta, sest just sellest oli Dudikoff lastele pajatamas, kui teda välismissioonile viima tuldi. Ta lõpetas koolipäeva kahjuks kohe ära ja ei seletanud teemat isegi ühegi kung-fu löögi abil lahti.

Koduse ülesandena palun teil iseseisvalt tappa 5 ninjat, ja siis sellest referaat kirjutada.

hinne subjektiivselt 7/10
objektiivselt 1/10

Red Scorpion (1989)

Juba nädal aega kestval köhal on vähemalt see pluss, et ta lülitab oma piinarikkusega välja kõik füsioloogilised funktsioonid, jättes alles puhta, ehkki äärmiselt sapise vaimu. "Puhas" vaim minu kontekstis tähendab, et see on vaja täita halba filmidega, ja võibolla neist ka kirjutada. Seega ma vaatasin uuesti üle "Punase Skorpioni", ja siin on tulemus. Arvustuse kirjutamisel kasutasin Ruthless Reviews'i "80s Action Guide"'i stiili. Teen seda niisuguste teoste puhul ka edaspidi.


KIRJELDUS:
Nad arvasid, et kontrollivad teda. Arvaku uuesti...

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Aaria mees vabastab neegreid kommunismist ja heteroseksuaalsusest.

HOMOEROOTIKA:
Nõukogude inimese kõrged moraalinormid visatakse kus seda ja teist, kui Nikolai Ratšenko (Dolph Lundgren) oma Aafrika-missiooni esimesel õhtul linna peale laiama läheb. Dolph oli 89. aastal oma tippvormis, meenutades mõnelt propagandaplakatilt pärinevat Goebbelsi märga unenägu. Kaadrisse sattunud kohalike ja Vene sõdurite näoilmed räägivad tema õlitatud hiigelkogust selgematki keelt. Teda vaatavad muidugi ka naised, aga üksainus neist, kes lähenemiskatseid teeb, lükatakse pilku pööramata ja sõna lausumata teelt kõrvale. Edaspidi ei üritatagi naiste olemasoluga seda filmi risustada, vaid keskendutakse Dolphi näitamisele võimalikult napis riietuses.

Niiske, trimmis meheliha. Ärge häbenege, kõlbab taustapildiks küll. Muide, skorpionimärk tähistab pügmeede juures viljakust.

Kommunistid, kelle hulka Dolph algul kuulub, on kahjuks aga liiga väikeste riistadega ja seega läheb läheb ta üle revolutsionääride poolele, sõbrunedes tüütu ameeriklasest reporteri ning taltsutamatute Aafrika meestega, sealhulgas ka filmi muu süžeega täiesti mitteseotud pisikese, aga kogenud pügmeesõdalasega, kes on vaata et välja karanud legendaarsest teosest "The Gods Must Be Crazy". Temaga toimub eriti sügav vennastumine ja lisaks oma salapaikade tutvustamisele õpetab ta meie kangelasele ka skorpioni kombel jahipidamist (mis tähendab ilmselt teiste meeste äkilist salvamist pika ja kõva ihuliikmega, ehkki seda otseselt ei demonstreerita). Igal juhul on selles filmis palju-palju higiseid kontakte kirglike meeste vahel – isegi Nõukogude armee poolt jälitatuna leiab Dolph aega, et lahti riietuda ja sõpradega järve hullama minna.

Mõned pildid ei vaja allkirju.

LAIBALOENDUS:
Pliiatsiga järge ajades tuli kokku 104 tapetut, mis on isegi 80ndate märulite jaoks hea tulemus. Enamus neist saavad otsa kuulide või plahvatuste läbi. Leidub ka väga palju kukkumisi kihutavatelt sõidukitelt, mille tulemused polnud kindlad, ja mida ma seega sisse ei arvestanud; nagu ka külatäis pärismaalasi, keda helikopterilt mürgiga üle kastetakse.

Isegi aktiivsoomusest voorusevöö ei kaitse punaseid Dolphi 200mm peenisepikenduse eest.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Spetsnaz'i supersõdalane avastab endas poolehoiu rõhutud rahvaste vastu ja võsaküti hinge, ning asub neid kahte suure hulga laskemoona abil ellu viima – kui halb saab selline film olla? Selgub, et üsna kohutav, kuigi "Punane Skorpion" pole siiski 80ndate märulite kõige alumises kategoorias (Chuck Norrise "Invasion U.S.A" ja "Delta Force"; Patrick Swayze'i "Red Dawn"). Filmi nõrgim/tugevaim külg on tema absurdsus – Arnoldi kehamassi ja Wilt Chamberlaini pikkusega Dolph Lundgren bušmanidega sõbrunemas ja nendega sigu küttimas, sellal kui tema sõbrad kommudega elu ja surma peale võitlevad, on spektaakel omaette ja ei saa pärineda ühegi teise kümnendi linateostest. "Ajastutruu" on ka see, kui ta end sõdurite kõrtsis purju joob, kakluse korraldab ning Tuvalu aktsendiga "Internatsionaali" lauldes välja vaarub. Üldiselt aga summutatakse teose kõik kaheldavad küljed aktiivse tulevahetusega, mida saadab kas reibas saksofonimuusika või Little Richardi hitt "Long Tall Sally".

Sõjakoledused.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks ei ühtegi, mis oleks meelde jäänud. Dolph ei ole siiski Arnold, ja ta tapab üldiselt sõnagi lausumata. "I am still Spetsnaz... but I'm not one of you...", kõlas enne paha kindrali vägivaldset lõppu, kuid mida see tähendab, pole minule teada. Ameeriklase suust tuleb üks hea lause: "What with you, pal? Big Brother never teach you to swim?"

Täitmas seakasvatuskolhoosi viisaastaku puudujääke.

TOBE POLIITILINE SISU:
Mõnedel kommunistidel on hing ja nad on võimelised headuseks ja halastuseks? Häh. Muu polegi ehk niiväga tobe – põhiroll on Reagani perioodi nõukogude-vaenulikkusel, mida sobib hästi kandma konflikt kusagil Aafrikas, kus Vene ja Kuuba väed üritavad kohalikke hõime maha suruda. Teisisõnu täiesti harilik 80ndate situatsioon, mille lahendab arhetüüpne õlitatud Aaria mees.

Пусть всегда будет солнце, Пусть всегда будет небо...

MEELDEJÄÄV SURM:
Siingi pole midagi jalustrabavat. Parim on kolonel Zayas'i (Carmen Argenziano) surm: ta ähvardab Dolph'i üüratu granaadiga, kui Dolph tal kuulipildujaga käe otsast laseb ja putket teeb. Kolonel jääb arbitult oma granaati hoidva käe poole küünitama, kuni ta koos majaga õhtu lendab. Mainitud käsikuulipildujaga, muide, hävitatakse ka venelaste kuulikindlalt soomustatud HIND-lahinghelikopter. Et nagu paar kuuli ja õhku ta lendabki. Milleks need afgaanid ikkagi ameeriklaste Stinger-rakette vajasid, kui nad Nõukogude liidu vastu sõdisid?

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei, aga väikese linna jagu asju lendas õhku küll. Filmil olla ka teine osa; võibolla seal on.

Siinai kõrb. Vasakult: Mooses, Aaron, Jehoova.

MIDA MA ÕPPISIN:
Paksud lärmavad Ameerika ajakirjanikud suudavad kriitilisel hetkel kõrbest suurtükkidega välja ilmuda. Igas korraliku Nõukogude väeosa koosseisus on sadistlik piinadoktor. Legendaarselt inetu Brion James ei ole vist mitte kunagi positiivset tegelast mänginud.

Vastupanuliikumise juht, vapper kõrbepoeg, sünge revolutsionäär.

8/10

Priidu Viis Lemmikfilmi ja Kuidas Neid Vaadata

Tere jälle! Ma pole sitaks ammu siia midagi kirja pannud, aga et ma käisin filmiblogijate kokkutulekul, siis pean oma sealviibimist ju kuidagi õigustama. Ehk saab blogi jälle käima. Nautige minu hingepuistamist oma viie lemmikfilmi teemal ja koguge kasulikke nõuandeid nende vaatamiseks ja minuga õigel moel suhtlemiseks.


5. PRINCESS MONONOKE

miks? Ma ei kannata üldjuhul animet ega animatsioone, aga see film oli armastus esimesest silmapilgust. Visuaalne külg on suurepärane: Jaapani joonisfilmidele omased rõhutatud näoilmed ei ole liiga rõhutatud, maastiku- ja taustavaated on fantastilised, tegevuspaigad on fantaasiaküllaselt välja mõeldud ja kujutatud. Stoori on tuntavalt, nauditavalt ja VAJALIKULT allegooriline. Ja nagu kunagi aastate eest telekavas kirjutas, on siin "sügavamadki tegelased kui "Sõrmuste Isandas"".
kus vaadata? Kodus normaalses asendis diivanil istudes. Ehkki loodus on teose läbiv teema, ei kujuta ma seda ette kusagil vabas õhus projektorist tulevana.
mida juua? Tegemist on keskkonnateadliku ja kunstilise filmiga ja vein peaks olema esmane pakkumine. Et minu seedimine veini kuigi hästi ei talu, siis pakun ma välja Minttu (soovitavalt ümmarguses, või siis nelinurkses klaaspudelis Soome oma), mida ma ise viimati Mononoket vaadates tarvitasin. Liviko toodetud "Minty" kõlbab kah, aga viidates selle kangusele (õõvastavad 50%), tuleb ettevaatlik olla. Ma lihtsalt ei taha teada, missuguseid assotsatsioone vaataja peas võib luua kiirelt pruugitud kange alkoholi ja kõnelevate metssigade sümbioos. Absindist hoidke IGAL JUHUL eemale.

4. THE 13th WARRIOR

miks? Enamik ajalooliseid filme on liiga eepilised või liiga ebausutavad. M. Crichtoni raamatu järgi tehtud "13. Sõdalane" aga annab mõnusa pildi viikingite ühiskonnast ja keskaegsete kultuuride põrkumisest - täpsemalt just niisuguse pildi, nagu keskmine vaataja ette tahab kujutada. Fantasyks seda nimetada oleks samas patt, sest midagi otseselt üleloomulikku ei toimu. Kes on wendolid? Kas neandertaalid, berserkide hõim või kujutas tsiviliseeritud araablane üht vähe metsikumat rahvagruppi lihtsalt veidi rõhutatud barbaarsuse ja kannibalistlikkusega ette? See polegi lõpuks tähtis - oluline on brutaalne mõõgamäng, huumor ning hea muusika.
kus vaadata? Tegelikult ükskõik kus, peaasi et eemal LARParite ja teiste pseudoajaloolaste seltskonnast, kes kohe kiivrite jm asjade ehituse üle nurisema hakkavad.
mida juua? Iseenesestmõistetavalt peaks ütlema "mõdu", aga ma pole kunagi õiget mõdu proovinud ja seetõttu ei oska soovitada. Õlu peaks ka ilusasti asja ära ajama. Joo midagi, mis Sulle maitseb, näiteks Aleksandrit. Kui sa aga oled moslem, kellele säherdused paganate joogid on keelatud, siis on viimane aeg usku vahetada.

3. ALIENS

miks? Olge nüüd, igaüks teab, et "Aliens" ja "Terminator 2: Judgement Day" on pidevad nominendid parima actionfilmi tiitlile. Minu arvates on neist kahest käesolev etem. Märul on tõesti üle mõistuse hea, vaheldusrikas, usutav ja efektide poolest ajatult valmistatud. Ja ksenomorfidest ei saa kunagi küllalt, nagu ka kosmosemariinidest ja nende oh kui suurepärasest tehnikast. "Aliens" on põhimõtteliselt täiuslik ulmefilm ja ehkki mitte nii klaustrofoobne ja horrorile orienteeritud kui tema eelkäija, teevad tema head küljed esimesele osale isegi natukesega ära.
kus vaadata? Pimedas kinnises ruumis, soovitavalt ilma fakulteetideta suitsupausi läbiviimiseks. Stereoheli olemasolu on tungivalt soovitatav.
mida juua? Puhast viskit. Tunnistagem, isegi mitmekordselt vaatamisel on selles filmis küllaltki hirmutavaid kohti, mida aitab leevendada üks mõnus scotch. Peale selle on vahva kujutleda end Hadley's Hope'i koloonia koridorides sedasama (tulevikus vist küll sünteesitud) viskit juues ringi vaarumas. Huvitav, kui meiesuguste alkohoolikute sisemusse ksenomorfivastsed kasvama panna, kas neist saavad ka joodikud?

2. COMMANDO

miks? Suurte relvadega softcore-pedeporno! Sa tahad seda vaadata, ehkki see film tuletab sulle igal võimalusel meelde, et Sina ei saa kunagi olema sajandiku võrragi nii palju mees kui kasvõi naised selles filmis. Arnold Schwarzenegger oma kandilise näo, hiigelkeha ja isaarmastusega on kõikehävitav jõud. Mulle ei lähe absoluutselt korda, kas "Commando" oligi tehtud poolkomöödiana või kukkus ta lihtsalt nõnda välja - igasugune naermine (ja seda on palju) muundub ikkagi positiivseks kriitikaks teose aadressil. Lõpptulemus on niivõrd ilus, niivõrd veatu, et tooks peaaegu pisara silma, kui tõelised mehed ainult nutaksid.
kus vaadata? Aastakümne(te) vanuse teleri ja videomaki ühendusest! 80ndate pilt ei ole ikka see, kui sa vaatad teda LCD-ekraaniga arvutist.
mida juua? Niisuguse karvasrindse-meheliku filmi puhul ei tule õieti miski muu kõne alla kui kangem õlu (alates 5% alkoholisisaldusest, soovitan näiteks Saku Rock'i). Ma viitaksin siinjuures Chuck Norrise parimale filmile "Lone Wolf McQuade", kus peaosatäitja suutis meetrise mullakihi alla maetud autost välja rabeleda ainult tänu sõidukis leidunud õllepurgile, mille sisust umbes pool läks kurku ja pool tema maavillase torso sätendama löömiseks. Arnold läigib "Commando"'s muidugi selletagi, aga Sina arvuti taga mitte, pealegi pead Sa end säärast hulka himurat meheliha nähes kuidagi maha jahutama. Muide, kui Sa pakud ürgmeheliku joogina välja näiteks viina, siis oled sa üks kuradima kommar ja varsti on kubernaator relvaga sinu ukse taga.

1. CONAN THE BARBARIAN

miks? Siin ei ole midagi vaielda - see on ja jääb ajaloo parimaks linateoseks. Ja see ei ole kõigest ajudeta möll, kus Arnold natuke imeliku välimusega naisi põrutab ja kulturistidega tapleb, ehkki ka seda leidub ohtralt. Selles filmis on sügavust, mis nõuab suurt süvenemist ja pisikeste nüansside jälgimist. Kuulake maailma parimat heliriba, vaadake äärmuslasest režissööri John Miliuse filosoofia lahtirullumist, nautige absurdselt ilusat käsitööd sõjavarustuse ja Thulsa Doomi maotemplite vallas. Midagi niisugust ei ole kusagil mujal näha. Ja näitlejatööd? Ohhoo, viimne kui üks on omal kohal. Arnold, Max von Sydow, James Earl Jones... Kõik annavad oma panuse brutaalse muinasmaailma kujutamisse, kuhu Conan otsekui valatult passib. Nagu tema looja Robert E. Howard Conani kohta kirjutas: "a thief, a reaver, a slayer with gigantic melancholies and gigantic mirth". Siin on igaühele midagi ja kõike piisavates kogustes. "Conan the Barbarian" on parem kui elu ise.
kus vaadata? Minu juures. Andke ainult teada, kuna soovite - ma võin selle iga kell peale panna, ja ma tõmbasin väga hea kvaliteediga DVD-rip'i.
mida juua? Kui Sinu tähelepanuvõime alkoholile just tugevalt resistentne pole, või kui Sa pole seda filmi palju kordi näinud, siis soovitan juua midagi alkoholivaba, et säilitada Sinu suutlikkust kõiki suurepäraseid detaile märgata. Mina ise ükskord jõin ära kaks suurt pudelit Long Drinki ja olin pärast seda kimpus oma kahele tuttavale seletamisega, miks ikkagi filmi algul toimuv isa monoloog noorele Conanile on nõnda reaganistlik.