Red Scorpion (1989)

Juba nädal aega kestval köhal on vähemalt see pluss, et ta lülitab oma piinarikkusega välja kõik füsioloogilised funktsioonid, jättes alles puhta, ehkki äärmiselt sapise vaimu. "Puhas" vaim minu kontekstis tähendab, et see on vaja täita halba filmidega, ja võibolla neist ka kirjutada. Seega ma vaatasin uuesti üle "Punase Skorpioni", ja siin on tulemus. Arvustuse kirjutamisel kasutasin Ruthless Reviews'i "80s Action Guide"'i stiili. Teen seda niisuguste teoste puhul ka edaspidi.


KIRJELDUS:
Nad arvasid, et kontrollivad teda. Arvaku uuesti...

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Aaria mees vabastab neegreid kommunismist ja heteroseksuaalsusest.

HOMOEROOTIKA:
Nõukogude inimese kõrged moraalinormid visatakse kus seda ja teist, kui Nikolai Ratšenko (Dolph Lundgren) oma Aafrika-missiooni esimesel õhtul linna peale laiama läheb. Dolph oli 89. aastal oma tippvormis, meenutades mõnelt propagandaplakatilt pärinevat Goebbelsi märga unenägu. Kaadrisse sattunud kohalike ja Vene sõdurite näoilmed räägivad tema õlitatud hiigelkogust selgematki keelt. Teda vaatavad muidugi ka naised, aga üksainus neist, kes lähenemiskatseid teeb, lükatakse pilku pööramata ja sõna lausumata teelt kõrvale. Edaspidi ei üritatagi naiste olemasoluga seda filmi risustada, vaid keskendutakse Dolphi näitamisele võimalikult napis riietuses.

Niiske, trimmis meheliha. Ärge häbenege, kõlbab taustapildiks küll. Muide, skorpionimärk tähistab pügmeede juures viljakust.

Kommunistid, kelle hulka Dolph algul kuulub, on kahjuks aga liiga väikeste riistadega ja seega läheb läheb ta üle revolutsionääride poolele, sõbrunedes tüütu ameeriklasest reporteri ning taltsutamatute Aafrika meestega, sealhulgas ka filmi muu süžeega täiesti mitteseotud pisikese, aga kogenud pügmeesõdalasega, kes on vaata et välja karanud legendaarsest teosest "The Gods Must Be Crazy". Temaga toimub eriti sügav vennastumine ja lisaks oma salapaikade tutvustamisele õpetab ta meie kangelasele ka skorpioni kombel jahipidamist (mis tähendab ilmselt teiste meeste äkilist salvamist pika ja kõva ihuliikmega, ehkki seda otseselt ei demonstreerita). Igal juhul on selles filmis palju-palju higiseid kontakte kirglike meeste vahel – isegi Nõukogude armee poolt jälitatuna leiab Dolph aega, et lahti riietuda ja sõpradega järve hullama minna.

Mõned pildid ei vaja allkirju.

LAIBALOENDUS:
Pliiatsiga järge ajades tuli kokku 104 tapetut, mis on isegi 80ndate märulite jaoks hea tulemus. Enamus neist saavad otsa kuulide või plahvatuste läbi. Leidub ka väga palju kukkumisi kihutavatelt sõidukitelt, mille tulemused polnud kindlad, ja mida ma seega sisse ei arvestanud; nagu ka külatäis pärismaalasi, keda helikopterilt mürgiga üle kastetakse.

Isegi aktiivsoomusest voorusevöö ei kaitse punaseid Dolphi 200mm peenisepikenduse eest.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Spetsnaz'i supersõdalane avastab endas poolehoiu rõhutud rahvaste vastu ja võsaküti hinge, ning asub neid kahte suure hulga laskemoona abil ellu viima – kui halb saab selline film olla? Selgub, et üsna kohutav, kuigi "Punane Skorpion" pole siiski 80ndate märulite kõige alumises kategoorias (Chuck Norrise "Invasion U.S.A" ja "Delta Force"; Patrick Swayze'i "Red Dawn"). Filmi nõrgim/tugevaim külg on tema absurdsus – Arnoldi kehamassi ja Wilt Chamberlaini pikkusega Dolph Lundgren bušmanidega sõbrunemas ja nendega sigu küttimas, sellal kui tema sõbrad kommudega elu ja surma peale võitlevad, on spektaakel omaette ja ei saa pärineda ühegi teise kümnendi linateostest. "Ajastutruu" on ka see, kui ta end sõdurite kõrtsis purju joob, kakluse korraldab ning Tuvalu aktsendiga "Internatsionaali" lauldes välja vaarub. Üldiselt aga summutatakse teose kõik kaheldavad küljed aktiivse tulevahetusega, mida saadab kas reibas saksofonimuusika või Little Richardi hitt "Long Tall Sally".

Sõjakoledused.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks ei ühtegi, mis oleks meelde jäänud. Dolph ei ole siiski Arnold, ja ta tapab üldiselt sõnagi lausumata. "I am still Spetsnaz... but I'm not one of you...", kõlas enne paha kindrali vägivaldset lõppu, kuid mida see tähendab, pole minule teada. Ameeriklase suust tuleb üks hea lause: "What with you, pal? Big Brother never teach you to swim?"

Täitmas seakasvatuskolhoosi viisaastaku puudujääke.

TOBE POLIITILINE SISU:
Mõnedel kommunistidel on hing ja nad on võimelised headuseks ja halastuseks? Häh. Muu polegi ehk niiväga tobe – põhiroll on Reagani perioodi nõukogude-vaenulikkusel, mida sobib hästi kandma konflikt kusagil Aafrikas, kus Vene ja Kuuba väed üritavad kohalikke hõime maha suruda. Teisisõnu täiesti harilik 80ndate situatsioon, mille lahendab arhetüüpne õlitatud Aaria mees.

Пусть всегда будет солнце, Пусть всегда будет небо...

MEELDEJÄÄV SURM:
Siingi pole midagi jalustrabavat. Parim on kolonel Zayas'i (Carmen Argenziano) surm: ta ähvardab Dolph'i üüratu granaadiga, kui Dolph tal kuulipildujaga käe otsast laseb ja putket teeb. Kolonel jääb arbitult oma granaati hoidva käe poole küünitama, kuni ta koos majaga õhtu lendab. Mainitud käsikuulipildujaga, muide, hävitatakse ka venelaste kuulikindlalt soomustatud HIND-lahinghelikopter. Et nagu paar kuuli ja õhku ta lendabki. Milleks need afgaanid ikkagi ameeriklaste Stinger-rakette vajasid, kui nad Nõukogude liidu vastu sõdisid?

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei, aga väikese linna jagu asju lendas õhku küll. Filmil olla ka teine osa; võibolla seal on.

Siinai kõrb. Vasakult: Mooses, Aaron, Jehoova.

MIDA MA ÕPPISIN:
Paksud lärmavad Ameerika ajakirjanikud suudavad kriitilisel hetkel kõrbest suurtükkidega välja ilmuda. Igas korraliku Nõukogude väeosa koosseisus on sadistlik piinadoktor. Legendaarselt inetu Brion James ei ole vist mitte kunagi positiivset tegelast mänginud.

Vastupanuliikumise juht, vapper kõrbepoeg, sünge revolutsionäär.

8/10