Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10