Tuesday, April 26, 2011

Colosseum - Chapter III: Parasomnia (2011)

Nädalavahetusel kaesin ära väidetavalt hinnatud Jaapani filmi "Onibaba", mis oli nii sürr ja jura, et üle ühe lause ma sellele küll pühendada ei taha. Üldiselt peavad filmisõbrad minu järgmist kirjutist määramata ajani ootama, sest viimased paar kuud olen ma veetnud lemmiknaisega "Lost"'i vaadates ja see protsess jätkub veel mõnda aega. Kurat, kui mina oleks seal saarel olnud, siis oleksin ma küll oma telgi juba esimesel päeval Sawyeri kõrvale seadnud. Ta on ainuke tegelane, kes oskab normaalne olla ja kel veidike seda va talupojamõistust peas. Minu kaasvaataja oleks vist otse Sawyeri telki läinud, aga temal on mingid minule arusaamatud naiselikud kaalutlused. Igatahes teised peategelased on absoluutselt väärtusetud - Jack'il on pidevalt Saare suurune ora perses ning Locke... milleks teda üldse neljanda hooajani seriaalis hoitud on? Tal pole alates punkri õhkulendamisest enam absoluutselt mingit funktsiooni. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse "Lost"'ist kirjutada, sest...

...sest muusikasõpru võin ma küll natuke rõõmustada, avaldades oma esimese plaadiarvustuse üle väga pika aja.

***













1. Dilapitation and Death
2. Questioning Existence
3. Passage to Eternity
4. On the Strand of Nightmares
5. Parasomnia

Ansamblit Colosseum mõned teist ehk teavad. Nende debüütplaadist "Delirium" olin ma ilmumisaastal (2007) aastal vägagi suures vaimustuses. Pärast 2009. aastal väljutatud teist ning käesolevat, kahjuks bändi luigelauluks jäävat kolmandat albumit võin ma kokkuvõtvalt ja rahuloluga möönda, et mõned asjad ei muutu kunagi. See tähendab seda, et Colosseum kõlab tänasel päeval täpselt samamoodi kui alguses. Ma ei heida neile midagi ette - staatilisus on mõnes muusikastiilis aktsepteeritav element ja kui bänd oma rida ajades aastatega tüütavaks ei muutu, on kõik ju korras. Colosseumi rida on bombastiline funeral doom, mille kõla on täielikult rajatud printsiibile, et üksteise peale pandud süntesaatorisümfooniate kihte pole kunagi liiga palju. Olen nende muusikat alati kõrvutanud venelaste ansambliga Comatose Vigil. Selle väite tõesuse üle võite ise otsustada. Youtube ja MySpace on kahtlemata abiks.

"Parasomnia" on minu jaoks mõnes mõttes Colosseumi postuumne rehabiliteerimine. Nende eelmine album "Numquam" suutis mind kuidagi külmaks jätta, ehkki nagu eelmises lõigus mainitud, ei toimunud muusika kvaliteedis tegelikult mingit tagasiminekut. Niisiis ma lihtsalt mõtlen, et bänd säästis oma täit loomejõudu kolmanda oopuse jaoks ja sel teoorial on jumet, sest kolmandal albumil on ka jumet. "Parasomnia" on väga hea plaat ja vägisi tekib küsimus, kas vokalist Juhani Palomäki aimas ette oma ootamatut surma kõigest paar nädalat peale salvestamise lõppu ning piitsutas ennast ja kogu bändi viimast välja andma. Kui mul tuleks oma viimane album lindistada, ei tunneks ma pärast pilve pealt alla vaadates "Parasomnia" pärast häbi, sest see on oma staatusele ja pärandile kohaselt ühtaegu võimas, ilus ja kole ning eepiline nagu vana raisk.

Oli õnn, et esimesena kuulasin ma "Parasomniat" loengutesse minnes läbi kõrvaklappide. Miski ei riku esmamuljet muusikast hullemini kui selle pressimine läbi millegi nii üleva jaoks mitte mõeldud arvutikõlarite või, jumal hoidku, automaki. Aga selle hommikuse bussisõidu jõudeolek ning pimestavalt ere päike lõid parimad tingimused Colosseumi kogemiseks ja tulemus oli lihtsalt täiuslik. Niisiis ma sulgesingi silmad ja kuulasin ja nautisin tekkivaid kujutluspilte: Zarathustra pühad sõnad kõmamas öö ja päeva vahelise poolvalguse üürikesel tunnil Pärsia karges õhus. Tähed targa käsul taevast laskumas ning valgumas teemantitolmuna üle hommikuse maailma. Kõndimine tinast jalgadel läbi veealuse pühamu, mis ehitatud kätest, kes ei sarnane inimestele; kivist, mis murdunud lahti jumalate fossiliseerunud jäänustest ning asunud mustade udukogude tagant teele veel enne, kui oli olemas universum. Mõõtmete kaootiline pööris, kuhu elemendid surema tulevad... /---/ Soovisin vaid, et mul olnuks rohkem aega; niisugusi momente, mis loodud taolise muusika õigesti kuulamiseks, ei tule just tihti ette, aga neid peab väärtustama. Jalad tundusid pärast tõesti kui tina täis olevat ning kõik viis meelt kui singulaarsusest sepistatud vasaraga pehmeks tambitud.


"Parasomnia" ei ole siiski täiuslik album ja eriti neil, kellele funeral doom pole igapäevane vaimuleib, on oluline mõista situatsioonilise kuulamise olulisust. Tõenäoliselt tasubki Colosseumi nautida hommikul omaette, kui meeled on värsked ja entusiasm järgneva päeva rusuva ilmalikkuse ees pehmelt öeldes puudub. Muul ajal võib juhtuda, et plaat kõlab nagu tunnijagu veidrat müra. Heh, mitte et viimase paari aasta doomi-skene just selline poleks. Aga ma olen teid hoiatanud, või nii.

8/10

No comments:

Post a Comment