Sunday, January 20, 2013

5 jõhkraimat surmastseeni 80ndate märulitest

Üks asi, mis mulle 80ndate stiilis märulite juures meeldib, on naturalistlik vägivald. Ehkki tänapäeval on filmitegijatel vägivalla kujutamiseks käes palju rohkem meetodeid kui vanasti, jääb nende potentsiaal tihti kasutamata – madalama PG-reitingu nimel (ilmselt) toonitakse veri nii tumedaks, et seda õieti nähagi pole, ning jõhkramad stseenid libisevad nii kiirelt mööda, et ei jõua kedagi šokeerida. Brutaalsed filmid on muidugi olemas ja ilmselt julmemad kui kunagi varem, aga mitte action-žanris, mis on keskendunud võimalikult paljude CGI-plahvatuste näitamisele ja sellele, kuidas Statham autokatuseid mööda hüppab. Mõningate eranditega, loomulikult. 25 aastat tagasi aga käisid asjad teisiti. Reastan viis stseeni tolleaegsetest filmidest, mis mulle oma erilise jõhkrusega meelde on jäänud. Kasutan "80ndate märulite" kitsast definitsiooni, ehk jätan välja kõik linateosed, mis on märulid vaid pooleldi (The Thing), või mõeldud esmajärjekorras mõnda muud žanri esindama (Indiana Jones and the Temple of Doom), või tehtud peale 1994ndat aastat, või mida polnud YouTube'i üles laetud.

5. Road House


Varalahkunud Patrick Swayze on üks 80ndate märulistaaridest, kes on Stallone ja Schwarzenegger'i taoliste suurnimedega võrreldes liiga maalähedane ja inimlik ja keda seega ka vähem esiplaanile tõstetakse, hoolimata mõnedest ikoonilistest teostest (parempoolsete märg unenägu "Red Dawn"; post-action-šedööver "Point Break"). "Road House" on aga kahtlemata Swayze'i parim film ja tõendab, et ka see muidu nii nunnu poiss on võimeline julmaks tapatööks. Karate-heitluses õela rikkuri ihukaitsjaga murrab ta kõigepealt puu vastas tolle jala, klohmib ta siis korralikult läbi, ning rebib lõpuks küljest oma vaenlase kõri. See pole muidugi ainus kõrirebimisstseen filmiajaloos, ega isegi 80ndate märulite seas, aga kaks asja tõstavad selle teiste seast esile: esiteks püsib Swayze vaevu jalul, ent suudab ometi kiire, lõdva liigutusega tugevate kaelalihastega mehe kõri eemaldada, ning teiseks peab ta vajalikuks vastane pärast veel roundhouse kick'iga järve lüüa.

4. Under Siege


Seagal on muidu selline mees, et ainuüksi tema tegudega võiks igasuguse julmuste edetabeli kinni panna – on ju kogu tema filmikarjäär rajatud vihale terve, toimiva, valudeta inimkeha vastu. Ent enamik tema vägivallategudest päädivadki vaid kondimurdmistega; ohvritele jääb enamasti mingisugune ellujäämislootus. Mitte aga Tommy Lee Jones'ile, kellel ta 1) torkab pöidlaga silma puruks, 2) virutab noa lagipähe kinni ning 3) saadab ta tagatipuks hooga mingitesse elektrisüsteemidesse. Ma ei teagi, kas see, et kõik ülalkirjeldatu toimub vaid paari sekundi jooksul, vähendab teo brutaalsust või hoopis suurendab seda toimepanija ebainimlikkuse arvelt. PS: Kuna ma otsustasin oma top5-s vaid ühe Seagali-stseeniga piirduda, siis jäi kasutamata näiteks Marked For Death'i lõputaplus, kus murtakse kurja voodoo-mafiooso selg ning halvatud mees heidetakse seejärel sügavasse liftišahti ja selle põhjas ootava ora otsa. Jälle üks hirmus, ent kiire lõpp.

3. Invasion U.S.A.


Ainus sissekanne, mis ei pärine lõpuvõitlusest kangelase ja kurjami vahel. Tegelikult ongi selle toimepanijaks vahelduseks hoopis kurjam, ja sisaldab jõhkrust lausa kahe inimese aadressil. Üks narkarist naisterahvas tegeleb parasjagu oma pahe toitmisega, kui kurjam vihastab ja sooritab 23 aastat enne "Dark Knight"'i Jokkeri pliiatsitrikki, virutades naisele kuklasse ja kupatades crackitoru talle nina kaudu ajju. Siis tulistab kurjam mitu kuuli oma püstolist naise boyfriendile otse kubemesse ja heidab lõpuks kiljuva, verise neiu aknast välja tänavale. Kõige ebadžentelmenlikum käitumine, mida ma näinud olen.

2. Cobra


Stallone klohmib oma peavaenlase läbi, tõstes ta võitluse kliimaksina siis pärakutpidi konksu otsa. Vastane (legendaarselt inetu Brian Thompson) toob kuuldavale rea orgastilisi häälitsusi, sõites lõpuks, konks sügavale g-punkti surutud, oma kirehetkel otse terasesulatusahju. Jõhker! Sarnane stseen on muide ka Van Damme filmi "Cyborg" lõpus, aga ilma sulatusahjuta. Siiski tasub ka toda vaadata, kuna tegu on ühe pikima ja jaburama kaklusstseeniga, mis artikuleeritud kõne puudumise tõttu kõlab pealegi nagu gei-neandertaalide orgia.

1. Showdown in Little Tokyo


Dolph Lundgren lööb Cary-Hiroyuki Tagawa'le mõõga kõhtu, tõstab ta selle abil üles ja kinnitab mingi Hiina tulevärgiratta külge. Ratta küljes olevat raketid süttivad seepeale iseeneslikult ja kaadervärk hakkab pöörlema, keerutades teivastatud, röökivat kurikaela ringi, kuni kaamera suvatseb mujale liikuda. Olgu öeldud, et kõhuhaavad olla üks kõige piinarikkamaid viise suremiseks. Seppukut sooritava samurai sekundant pidi esimese valuilmingu peale samurai pea maha lööma. Siin filmis aga Tagawa'le sellist halastust osaks ei lange, ning eeldusel, et ükski elutähtis organ viga ei saanud, võis ta sinna veel kauaks pöörlema ja visklema jääda, kisendades sümboolselt keset tuleratast, sellal kui paraadi pidavate naiste-laste hordid toimuvat ümberringi tummalt jälgisid. Võigas surm isegi kõige hirmsama kurjami jaoks.


Niisugune oli minu valik viiest jõhkraimast surmastseenist vanades märulites. Kahtlemata unustasin ma mitu head kohta, või ei olnud neid netti üles laetud, aga mis teha. Linkige aga julgelt kommentaaridesse, kui mõni eriline 80ndate julmus meelde tuleb.

1 comment: