Wednesday, December 8, 2010

Jõuluküsitlus 2010 ehk Odav Viis Blogi Täita

Kõigi Maade Kooripoiste ja Metropoliitide Ühenduse spiiker Metsavana seadis minu ette need 12 sakramenti, mida ma täna, täpselt 30 päeva enne nääre, läbi viima pean. Isake siinpool loomulikult kuuletub autoriteedile, kuid kas keegi teda selle eest tänab? Ei.



1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Jah. Ainus aeg aastas, kui keegi ei pahanda liigsöömise pärast ega selle üle, kui ma terve päeva (ja öö) arvuti taga istun.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega tahaksid seda veeta?
Paavsti jõulumissal koos kardinalidega. Tegelikult ka, väga kultuuriline elamus oleks ketseritega nende valele kuupäevale lükatud pühadel osaleda. Kannaksin pärast patriarhile ette ja võtaksin hõlma alt välja puhtast kullast viirukipanni, mille ma Tema Pühaduselt ära virutasin. Jooksime sealt seest vürtsitatud viina ja naeraksime endamisi, kuidas auväärt pontifeks kõik oma kaasilluminaadid ja -reptiloidid mobiliseerib, et kadunud reliikvia üles leida.

3. Milline on sinu esimene jõulumälestus?
No ei mäleta. Mingid kuused ja jõuluvanad nagu ikka. Raudse eesriide lapsena jäeti mind hõõguva ninaga Rudolfist igatahes ilma, selles olen ma kindel.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei.

5. Parim jõulumälestus?
Lisaks sellele et ma, nagu öeldud, neid ei mäle(s)ta, on nad kõik ka eranditult ilged. Peaks vanu häid kombeid au sees hoidma ning proovima Rooma orgiate kombel nii palju silmupirukaid süüa, et pärast kurgukõdistamistokki vaja ei lähekski. Sellest saaks kahtlemata väga põnev mälestus ning jääks meeldegi, kuna jõulu ajal olen ma traditsiooniliselt kaine, miinus klaas-kaks hõõgveini.

6. Lemmik jõulutoit?
Vast ei mõistagi kirja panna. Kõik need rammusad toidud on ju head. Alati võib ju innovatiivne olla, leiutades näiteks burxi, kus pihvi asemel verivorst ja kastme asemel pohlamoos.

7. Kus sa veedad sel aastal jõulud?
Kodus. Või siis, erinevate nurkade alt lähenedes, küllastuvate rasvarakkude hämaras maailmas või selles mis-ta-nimi-ongi poolakate fantaasiamaailmas, mida küsimuse 8 juures käsitletakse.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Paistab et nüüd on. Eelmine aasta tõmbasin "Witcher"'i ja mängisin, aga järgmisel päeval enam edasi teha ei viitsinud. See jõululaupäev kavatsen uuesti proovida - mängki juba arvutisse valmis tõmmatud.

Ah jaa, üks mitmeaastane traditsioon on veel, ja nimelt - üllatus-üllatus - Lovecrafti lugemine. Eriti jõululugu "The Festival", mille minupoolne tõlge oleks järele mõeldes paslik jõuluööl ka lõpuni viimistleda. Sellest rääkides, minu tõlkeponnistuste suur toetaja Metsavana juhtis paari päeva eest mu tähelepanu faktile, et härra Demon on kord ammusel ajal loost juba üle käinud ning selle Poognasse üles pannud. Mind see ei demoraliseeri.

Lovecrafti teemalisi hardaid jõululaule kuulan ka, et täita süda pööripäeva tõelise vaimuga.

9. Sinu jõulukingisoov?
Umbes selline omnipult, millega Zurgutt üksvahe ringi käis ja millega saab valimatult kõiki telekaid välja lülitada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ega ei teagi. *kratsib pead* Olen ma üldse kinke saanud? Ahjah, Lovecrafti raamatuid muidugi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ove blogi jõuluprogrammist osa võtjad. See oleks vast hea tüng. Napoleoni sõdades vanavanavanavanavanaisa kaotanud kõhnuke Venemaa poiss ei saakski "Risk"'i mängida, või mida iganes blogiomanik seal välja jagab. Selle asemel ilmub just jeesuslapse roomakatoliiklikul sünnikellaajal blogisse interaktiivne flash-rakendus, kus saab iileksilehtedega kaunistatud karvast sedasamust suudelda ning viie sekundi jooksul huultega kõiki strateegilisi närvipunkte puudutades tiksub mängija Facebook'i arvele üks krediit.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Vähem kriitilist meelt filme vaadates? Carpe diem! Au revoir!

Sunday, November 21, 2010

The Earth Dies Screaming (1964)

Mõelge kui lahe oleks, kui mõnes filmis Maa päriselt karjudes sureks – mis sellest, et kosmoses seda kuulda poleks. Siin filmis ei sure kahjuks keegi karjudes; tegelikult ei karju keegi ka niisama, isegi mitte naised. "The Earth Dies Screaming" on hoolimata oma pealkirjast ilmselt kõige vaiksema tegevusega ulmefilm üldse. Süžee on selline, et ühel päeval ärkavad osad inimesed üles ja avastavad, et kõik ülejäänud on vaikselt hinge heitnud. Ellujääjad jagavad ära, et nemad on alles seetõttu, et Karjumisevaba Massisurma intsidendi ajal olid nemad välisõhust eraldatud keskkondades. Koletu sündmuse põhjust nad muidugi ei tea.

Filmis "The Earth Dies Screaming" võttis paaniline põgenemine täiesti uue mõõtme.

Ekspressionismi tippteos "Advokaat".
Varsti ilmuvad välja skafandrites robotid, kes kõnnivad teosammul (ilmselt selleks, et mitte kära teha) ja viskavad inimestele sieg heili, mispeale nood vaikides surevad ja mõne aja pärast robotite orjadena üles ärkavad. Orjad järgivad täpselt oma masinatest isandate käitumist, mis tähendab ohvrite jälitamist kiirusel, mis laternapostid ka haigutama paneks. Ellujäänute grupp, kellele film keskendub, sulgeb end järjekindlalt erinevatesse hoonetesse, mis on niisugust sorti vastase puhul üsna omapärane taktika. Ja ega sellesse tunnipikkusesse teosesse palju muud ei mahugi. Lõpuks mõtleb peategelane välja, mismoodi roboteid seisma panna, ja siis ta läheb ja teebki seda, nautides aeglast sõitu läbi kauni Inglismaa maastiku ning tõenäoliselt peatudes aeg-ajalt, et teha suitsu ja mõnuleda täiesti lärmivabas looduses (kuna linnud-loomad said ka rünnakus hukka).

SS-Robotenführer nõuab vaikust!

Hõk! Ei jäta ma neile rhobotitele midagi! Sshhhee lahtub ära enne kui nad shiia jõuavad.
Heh, aga ega "The Earth Dies Screaming" kõige halvem vanaaegne ulmekas polegi. Kui jahmatava loogikavaeguse üle mitte liiga pingsalt mõelda, siis võib seda filmi isegi pinevaks nimetada. Hea pildikvaliteediga mustvalged vaated inimtühjadest linnakestest on päris atmosfäärikad, ning mahajäetud majja sulgumine tekitab näiteks "The Night of the Living Dead"'iga võrdlemisi sarnase tunde. Tõenäoliselt oli stuudiol ka mingisugune eelarve olemas, kuna alguses näidatakse kaadreid avariisid tegevatest rongidest, autodest ja lennukitest; samuti tõmmatakse pikali üks üsna ehtsa välimusega raadiomast. Ja ega ülejäänud osa filmist ei vajagi erilisi ressursse – natuke vaatajapoolset õiges suunas mõtlemist ja kõik on okei. Kokkuvõtvalt ütleme nii, et see on teos, mida une puudumisel vaadata öisel ajal, kui lärmakamad filmid on kodurahu huvides välistatud.

5/10

Tuesday, October 26, 2010

The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!


Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.


"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10

Monday, October 18, 2010

Agora (2009)

Ajaloofilmide teemal ka jätkame. "Agora" jutustab kuulsa Aleksandria naisfilosoofi Hypatia elust ja surmast. Või vähemalt nime poolest, sest filmi põhirõhk on tolle aja (4.-5. sajand eKr) usulistel rahutustel, mille käigus kristlased Aleksandrias, ja kogu Rooma impeeriumis üldiselt, võimu võtavad. Iseenesest ei oleks mul midagi vaatamise vastu, kuidas vaimse hälbega inimesed üksteist oma kujuteldavate sõprade nimel veriseks tombuks peksavad, aga ma lootsin veidi suuremat keskendumist peategelasele ja hellenistlikuule filosoofiale üldiselt. "Agora" aga seob need kaks teemat ja tegevusliini veidi vägivaldselt, lisades muidu üsna ajalootruusse sündmustikku Hypatia kristlaseks hakanud endise orja; samuti on Hypatia sõber ja tolleaegne rooma prefekt Orestes tehtud naise kunagiseks õpilaseks ja kosilaseks.

Nagu me teame, tähendas "filosoofia" tol ajal enam-vähem kõiki teadusi, kaasa arvatud matemaatikat ja astronoomiat. See osa filmist, mis Hypatia filosofeerimist puudutab, näitabki põhiliselt, kuidas ta taevakehade liikumise üle juurdleb. Kahjuks ei minda mõtlejate töösse ja elu-olusse kuigi süvitsi, vaid kogu teadus toimub nagu Archimedesel, Newtonil ja mängufilmide tegelastel kombeks, st geniaalsed mõtted kargavad inimestele pähe, kui kaamera on neile suunatud ja keegi ütleb või teeb kogemata midagi asjassepuutumatut. Samas võiks asi ka hullem olla, nagu me paljude kinematograafiliste äparduste näitel teame – vähemasti ei osale Hypatia teaduslike katsete vahepeal mõnes lääges armastusloos ega ole palju idealiseeritum kui ajalooallikad lubavad.

Hypatiat kehastab muide Muumia-filmidest tuttav Rachel Weisz, kelle valimine oli minu arvates küll möödapanek. Ma saan aru, et paljude noorema generatsiooni filmivaatajate ja -tegijate kujutlusis on ta mainitud rollide tõttu loodud teadlast mängima, aga tegelikult ta lihtsalt ei sobi tõsiseks ja väärikaks filosoofiks. Olgu, vähemalt ei näe ta välja nagu sekspomm ega ei käitu nagu seltskonnatibi (ehkki enne "Agora" vaatamisega alustamist ma kohati lausa kartsin, et asjad nõnda lähevad), aga lapselik vaimustus ta näos ei sobi küll kuidagi tema näideldud ametiga. Teda on lihtsalt meeldiv vaadata, aga rolli tõeliselt sobimise osas peaks tema koht olema mõnes kerges draamafilmis, või siis "Tuulest viidud" uues ekraniseeringus.

Teised olulisemad tegelased on nagu nad on – "Agora" astub samasse ämbrisse kui mitmed muud (piiratud eelarvega) ajaloolised filmid ja palkab pundi noori, ehkki võibolla lootustandvaid näitlejaid ja püüab neid sobitada kuulsate inimeste rollidesse. Liigagi tihti aga üritavad need noored oma lahedaid tänapäevaseid käitumismaneere vanasse aega üle viia, ning kui nende tegelased filmi käigus vanemaks saavad, ei oska nad enam midagi edasi teha. Ka siin vallas ei ole "Agora" läbikukkumine ega sugugi kõige hullem niisugustest näidetest, aga tõeliselt häid ja aastateks meelde jäävaid filme ei saavutata ilma sedasorti detailidele tähelepanu pööramata.

Selles mõttes ongi "Agora" keeruline film arvustada, et ta ei lähe otseselt üheski valdkonnas võssa, aga palju "vohh!"-momente ka ei teki. Ajalooline täpsus on muljetavaldav, ent oluliste teemade (nt filosoofia) pealiskaudse käsitlemise pärast oli kahju. Suures ulatuses kivist ja puust tehtud lavakujunduse kaudu tuli Rooma-aegse Aleksandria taasloomine hästi välja, aga mõnes lõigus jäi tunne, nagu oleksid temaatilised objektid (sambad, ehitised) laotud vaid ühelt küljelt jälgitava teatrilava jaoks. Samas, küsitavad tegelaskujud nagu too ristiusust vaimustunud ori ei kulutanud liiga palju ekraaniaega ning tõeks ei saanud ka minu suurim kartus, et arulageda usuvägivalla kujutamine viib mingist hetkest "mõõdukate" kristlaste ülistamiseni. Kõik kokku nauditav, ehkki vigadega film, mis seletab lahti taas ühe vähemtuntud peatükki ajaloost ja tõstatab huvitavaid küsimusi nii mineviku tõlgendamise kui kinokunsti arengute kohta.

7/10

Wednesday, October 13, 2010

Centurion (2010)

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.
Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, moslem assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10

Tuesday, September 14, 2010

20 parimat arvutimängu

Arvutimängud olid ja on minu põhiline kultuuriline meelelahutus. Panin kirja kakskümmend nime, mida ma ka praegusel ajal mängiksin, st vanad unustusse varjunud või oma aja ära elanud lemmikud siin ei figureeri. Järjekord on tähestikuline, kommentaarid ja sõim on oodatud.





Alien vs Predator 1,2 (1999, 2001)
Mängud ajast, mil tobedad filmid polnud AvP-frantsiisi veel ära lörtsinud. Kolm täiesti erineva mängustiiliga tegelast, suurepärane stoori ja selle edasiarendus (vähemalt teises osas) ning ehtne horror. Üks väheseid arvutimänge, mis suudab "kargab-sulle-pimedast-kallale"-valemiga tõesti hirmutada.

Sid Meier's Alpha Centauri (1999)
Mina olen seda teost alati lugenud Civilizationi-seeriasse kuuluvaks, sest mängu ülesehitus on täpselt sama ja lugu on viimase loogiline edasiarendus. Minu arvates aga oli Alpha Centauri oma mitmelt aspektilt Civ'idest ees ja on praegugi, näiteks riigikorra mudeli mitmetahulisuselt või siis töölistega pinnavormide kujundamise võimalustelt.

Caesar III (1998)
Parim linnasimulaator läbi aegade, punkt. Kui Caesar 1 ja 2 olid pealtvaates pikslimassid ning 4. osa on 3D-mõttetus, siis Caesar III on oma isomeetrilise 2D-kaameraga (mis on parim vaade sellistele mängudele) üks kõige kaunim ja mugavam linnaehitussimu. Erinevalt SimCity-seeriast ei pea ainult maju laduma ning elektri ja maksude seisu kontrollima, vaid tegelema ka kaubanduse, rahvale nänni jagamise ning sõjapidamisega (viimane on kahjuks küll Caesar III nõrgim külg). Tõelise hinge annab mängule aga tänaval ringi patseerivatelt roomlastelt linna kohta (hävitava) arvamuse küsimine.

Sid Meier's Civilization (kogu seeria: 1990 – ...)
Igaüks teab: see on see mängudeseeria, kus sõudepaadiga saab ristlejaid põhja lasta. Civ ei oleks kunagi kandidaat "maailma parima mängu" tiitlile, ent ta jääb arvutisse ilmselt ka selleks ajaks kui mõni "parim mäng" ammu ära unustatud on. Ükski osa neljast pole alt vedanud ning käesoleva kuu lõpul tuleb ka viies välja.

Sid Meier's Colonization (1995)
Oma suure venna Civilization'i kõrval suhteliselt vähetuntud mänguke, aga kergekaalulisem ja seetõttu ka mõneti mugavam. Tegevus seisneb Ameerika koloniseerimises ning lõppeesmärk on end Euroopa emamaast lahku lüüa ning iseseisvus saavutada. Mängu põhirõhk on kaubandusel – tuleb uut mandrit ja selle põliselanikke ekspluateerida ning väärtuslikud produktid (rumm, sigarid jne.) Euroopasse müüa, küürutades pidevalt kasvava maksukoorma all.

Diablo 1,2 (1996, 2000)
Mina, kes ma jaapanipäraseid "süvarollikaid" ei armasta, nimetan Diablot rõõmuga kõigi RPG-de isaks. Mängude püsiva populaarsuse kinnituseks lendavad nad vähemalt kord aasta-poolteise jooksul minugi arvutisse. Muud justkui ei oskagi öelda.

Dino Crisis 1,2 (1999, 2000)
Resident Evil, ainult et dinosaurustega. Esimene osa järgib täpselt oma eeskuju valemit, ehk siis mõistatuste lahendamist ning laskemoona säästmist. Teine osa on rohkem märulipõhine, kus arvukate peletiste tapmise eest saab raha ning raha eest võib endale kõikvõimalikke relvi osta, millega veel rohkem peletisi tappa. Mõlemad mängud on igatahes kohustuslikud kõigile väljasurnud fauna fännidele.

Doom 1,2 (1993, 1994)
Ehkki järjest tuleb välja uusi ja suurepäraseid shootereid nagu Call of Duty 4 või Crysis, jääb Doom minu südames siiski erilisele kohale, mis tähendab seda, et peale igat formaatimist panen ma ta arvutisse enne kui näiteks viirusetõrjeprogrammi või Firefox'i. Oman ka aastakümne(te)pikkust kaartide valmistamise ning nende mittelõpuleviimise kogemust.

Evil Islands: Curse of the Lost Soul (2001)
Jälle üks mäng, millest vähesed teavad; tegu on venelaste tehtud rollikaga, mille põhiline populaarsus leidiski aset oma kodumaal. Minu arvates on selle tundmatus Narva jõest lääne pool aga täiesti teenimatu, sest Evil Islands peaks meeldima igaühele, kes naudib tohutu hulga ilmekalt sisseloetud dialoogide abil lahtirulluvat mängusüžeed. Lisaks stoorile on Evil Islands'is ka kaunis loodus, fantastiline muusikataust ning tõenäoliselt parim esemete valmistamise süsteem RPG-de ajaloos. Kirsina viimatimainitud koogil on iga võimaliku valmistatava eseme juurde sadadest mõeldud ka (humoorikas) kirjeldus.

FarmVille (2009)
Jah, ma panin selle siia! Ja ma tean, et see on mäng, kus peab päevas seitse korda vaarikaid korjamas käima ning kus majandus rajaneb naabri kanade väetamisel. Aga see on pagana lõbus ning tore on võrrelda oma farme naabritega omaga ning üksteist sotsialistliku võistluse korras abistada!

Gothic 1,2 (2001, 2003)
Kui ma peaksin andma konkreetse vastuse küsimusele "mis on parim arvutimäng üldse", siis pärast mõningat ajuragistamist tuleks vastuseks ilmselt "Gothic 1 ning teine osa kohe järgi". Ma ei tea, kas asi on sisseloetud dialoogides (minu nõrkus kõigis rollikates), maailmas, kus isegi viibida tahaks (karmide meestega asustatud vangikoloonia), avaras ning vabalt seigeldavas looduses (hunte ja kohutavaid shadowbeaste täis) või lihtsalt faktis et tegu on täiesti eripärase ning ootamatult realistliku stooriga ühes sünges ja lootusetus fantasymaailmas. Ning võitlussüsteem pole üldse nii võimatu nagu arvustajad väidavad või kui algul tundub.

Heroes of Might and Magic 2,3 (1996, 1999)
Kõik teavad, onju? Sest kelle pagasis poleks tundide, päevade, nädalate kaupa Heroes'e "üks-käik-veel"-maratone. Ehkki terve mänguseeria on kõrgel tasemel, jäävad sõelale 2. ja 3. osa.

Hexen: Beyond Heretic (1995)
Kui selle mängu eelkäija Heretic oli oma loomuselt Doom, kus kuulipildujad võlurisauadeks ümber võõbatud, siis Hexen on klass omaette. Doom'i mootorit on tunduvalt parandatud ja sisse on toodud rollimängudest pärit mõjutusi (ma söön oma mütsi ära, kui tootjate vabasse aega ei kuulunud Ravenloft ja hulk paljutahulisi täringuid). Hexeni teeb aga eriliseks tema atmosfäär, mis on kõige ehedam sünge, gootiliku dark fantasy kehastus arvutil. Mängul on ka järg, mis originaalist kahjuks tunduvalt kehvem.

Mass Effect 1,2 (2008, 2010)
Umbes niisugune peaks välja nägema üksikmänguliste action-RPG'de tulevik. Mass Effect'i iseloomustab põhiliselt ülihea graafika (eriti tegelased ja nende animeeritud näod), meeletu, mitut läbimängimist nõudev hulk pealeloetud dialooge ning meeldejäävad NPCd, kellest igaühe lugu ja iseloom killukeste haaval avatakse. Põhistory (tõsine kosmoseulme) on ise taustaks üldistele sündmustele galaktikas, mis puudutavad erinevaid mõistuslikke rasse ja nende omavahelisi suhteid, meenutades mitmeid tuntud ulmesarju. Mass Effecti mootoril on loodud ka fantasy-rollikas Dragon Age, mida samuti kõrgelt hinnatakse, ent mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt liiga palju kapitalistliku rahaahnuse järgi lõhnas.

Resident Evil 1,2,3 (1996, 1998, 1999)
Neis kolmes mängus meisterlikkuse saavutamine läks omal ajal maksma hulga raha ning ilmselt ka paar punkti koolitunnistuste keskmistelt hinnetelt. Erinevalt nende põhjal mõnitamiseks tehtud filmidest on mängudes kenasti tasakaalus seiklused, mõistatused, märul ja looarendus, lisaks veel oma aja kohta väga tasemel videod.

Starcraft 1,2 (1998, 2010)
Lõuna-Korea rahvusspordiala ning enamuse arvates kõige täiuslikum reaalaja-strateegia vähemalt kuni teise osani, mida ma veel mängida pole jõudnud, ent juba ette siia kirja panin. Starcraft pani lõplikult paika Blizzardi mänguvalmistamisvalemi, mis tähendab kohati lausa marruajavat balansseeritust ning kasutajamugavust.

Tenchu: Stealth Assassins (1998)
Läänes suhteliselt vähetuntud, ent Jaapanis kuuldavasti populaarne luuramis- ja seiklusmäng, kus ninjat kehastades täidad missioone erinevates põnevates kohtades ning võitled põrguvürsti ja tema käsilastega. Minule jäi ta meelde eelkõige oma fantastilise ja atmosfäärika muusikatausta ning kõrge replay value poolest. Kurioosne fakt: Inglise versioonis asendati shurikenid viskenugadega, kuna mainit visketähikud on seal maal niivõrd illegaalsed, et neid isegi filmides ja mängudes näidata ei tohi. Jah, sel põhjusel lõigutakse isegi ninjafilme jupp maad lühemaks.

The Elder Scrolls III: Morrowind (2002)
Ülisuurte ning vabalt seigeldavate mängumaailmade poolest tuntud sarja parim teos. Kui kaart ongi ehk veidi igav ning täidetud üheülbaliste dungeonitega, mida läbida, siis pika ja unikaalse põhiloo peaksid kõik RPG-sõbrad küll vähemalt korra läbima. Morrowindi suurim kestva populaarsuse allikas on siiski selle modifitseeritavus, millega saab lihtsamal kujul hakkama pea iga loll (ning õnneks ka mõned targad, kes on väga häid omatehtud mod'e võrku üles pannud).

Warcraft 2,3 (1995, 2002)
Warcraft IIIe pean mina kõige paremaks reaalaja-strateegiaks, mis edestab isegi Starcrafti, ning see käib nii üksik- kui mitmikmängu kohta. Ent nagu Morrowindi puhul on siingi tõeline võitja kaarditegemisprogramm. Selle üheks suurimaks triumfiks on DotA (Defense of the Ancients), mis on RPG/strateegiamod ning mis on parem ja mõnede väitel populaarsemgi kui päris mäng ise. Mis puutub Warcraft IIe, siis olen ma selle võlusid alles viimastel aastatel mõistma hakanud. Ehkki mäng ise on tänapäevaks tunduvalt vananenud, naudin ma seal just Warcrafti mütoloogia vanema ja parima osa väljakujunemist, ehk siis vana Hordi võitlust Azerothi rahvaste vastu.

World of Warcraft (2004)
WoW on teada-tuntud kui suurim süütuid noormehi tekitav jõud peale Hiina pruudiprobleemi (ning arvestades mängu populaarsust Idamaades, siis sellega kindlasti käsikäes tegutsev). Aga imestada pole midagi, sest WoW'ist leiab igaüks midagi, millega suurem osa ööpäevast ära täita, ning 200 krooni kuus pole nii väärt meelelahutuse eest palju küsitud.



Erinevatel põhjustel jäid nimekirjast napilt välja sellised lõbuvarad nagu Blood 1, COD4: Modern Warfare, Crysis, TES4: Oblivion, Unreal Tournament 1, Worms 2 jne. Enamasti nad lihtsalt ei mahtunud.

Thursday, September 9, 2010

The Expendables (2010)

Rohkem kui rahvuslik ühtsustunne, rohkem kui religioon või poliitikute lohutavad näod on action-filmid need, mis juba kolmkümmend aastat rasketel ja segastel aegadel inimesi pinnal hoiavad. Olgem ausad, pärast 9/11 ei tahtnud ameeriklased mitte jätkuvat rahu ja "enamuses heade" moslemite mõistmist, vaid verist kättemaksu – ja kuna päriselt ei käi asjad niimoodi, et kangelased lihtsalt terroristide ukse koos kurjamite endiga maha löövad, siis loodi Jack Bauer, kes seda filmilinal tegi. Samamoodi sündisid Braddock ja Rambo, kes pidid Vietnami häbi pilusilmsete mehikeste vere abil maha pesema. Viimase aja moeteema on Somaalia piraadid, seega peavad vanad märulikangelased taas kord püssid vinnastama ja kuulirahe abil õigluse jalule seadma. "The Expendables" sellega algabki, ent kuna mustad korsaarid pole suure tulejõuga machomeestele, erinevalt tsiviliseeritud maailma relvajõududest, mingid vastased, siis otsivad nad üsna pea endale uut sihtmärki ja satuvad tagasi 80ndatel lõplikult koost lammutamata jäänud Ladina-Ameerika diktatuuri- ja narkoriikidesse.

...ja kui te tahate näha välja sama karmid kui mina, siis ärge unustage kedagi ähvardades kergelt vasakut põlve kõverdada.
 "The Expendables" on oma süžeelt peaaegu "Commando" ümberjutustus. Ainult tegelaste tegutsemismotiivid on erinevad – nüüd on kangelased "Palgasõdurid", nagu kõlab filmi vapustav eestikeelne pealkiri. Eriliseks üllatuseks pole ka see, et ajastu vaimuna on Velina saart valitseva kindrali selja taga tõeliseks pahalaseks hoopis endisest CIA agendist narkoärikas. Tegevuse arenedes liigub Stallone ja tema rõõmsate psühhopaatide kamba motivatsioon rahalt ja poliitikalt siiski eemale ning neile antakse võimalus kangelaslikult abistada ilusat latiinotüdrukut, kelle kindralist isa ja tema riik narkoärika küüsi langenud on. Selles mõttes olid "Commando" ajad lihtsamad – ainsaks Arnoldit liikuma panevaks jõuks oli soov päästa Bennett oma noorukese tütre küüsist, et mehel naissoo vastu mingit veidrat huvi ei tekiks. Üldse ma soovin, ja osa filmi ajast peaaegu lootsin, et "The Expendables" jätkakski "Commando" liini ja leiaks aset fiktiivses Val Verde riigis, kus pärast president Velasques'i surma Arnoldi käe läbi ning kahtkümmend viit segadusteaastat oleks lõpuks seesamune kindral võimu haaranud. Põhjust korraks loota oli ju ka, kui Arnie ise etteaste tegi, et tööst Ladina-Ameerikas Stallone rühma kasuks keelduda.

Sellist üleminekut ma usun.
Ehkki postritel on Schwarzeneggeri osalus suurelt välja hõigatud, teeb ta ise kõigest paariminutise ilmumise, ja see on kirikus! Tal on seljas pintsak! Loomulikult oli ta sinna lihtsalt filmi reklaamimiseks pandud ja tagantjärele mõeldes olen ma ka rahul et nii läks, sest pagan! mees on vanaks jäänud, tõeliselt vanaks. Ta isegi kõnnib nagu vana mees, kes pole kunagi omasooiharat seksi harrastanud ega kuulipildujat käes hoidnud. Vanad on ka teised filmis olevad kuulsad nimed nagu Stallone, Lundgren ja Jet Li, ent mitte ükski neist nii drastiliselt ja kujutatud on neid sama üliinimlike tapamasinatena nagu endistel aegadel. Stallone on "Rambo" neljanda osa ajaks tekkinud letargiast muide välja murdnud ning teeb oma märulitööd üllatavalt reipalt ja elavalt, ning näeb ka silmnähtavalt rohkem vormis välja (mitte et "Rambo" halb film olnuks, üldse mitte). Sama võib öelda Lundgreni kohta (kes pole küll vormi kaotanudki), kellele kuulub ilmselt ka teose parim näitlejatöö, kui seda väljendit temasuguste meeste kohta üldse kasutada saab. Teisi kuulsaid nägusid filmis on aastad siiski hellemalt kohelnud: Bruce Willis, kes samuti ainult korraks koos Arnoldiga üles astub, on rõõsk ja roosa nagu alati; narkobossi ihukaitsjat mängib hiiglaslik "Stone Cold" Steve Austin, kes näo poolest võiks vabalt maadlusringi tagasi astuda. Mickey Rourke on küll kortsus ja kole, aga tema on seda ju alati olnud, ja teeb üsna laheda etteaste.

Seda aga ei tahaks väga uskuda.
Kogu see Hollywoodi ülinimede bande on väärt iga ekraaniminutit ja kassamiljonit, sest "The Expendables" on üle kõigi ootuste hea film. Kuna režissööriks oli Sly ise, ja näitlejaid te juba teate, siis midagi vana kooli märuliretseptist väga mööda minevat ma ei kartnudki, ent nii kaheksakümnendatelikku tapmist-ja-tagaajamist ma loota ei julgenud. Pange tähele, "Rambo" tegi kolme aasta eest alles otsa lahti ja machomärulid on tagasiteel. "The Expendables" on isegi oma kõrgete standardite kohta pretsedenditult plahvatuslik ja vägivaldne. Mul oli siiralt kahju, et ma kinno paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud ja laibaloendust ei teinud, ehkki tõenäoliselt oleksin ma selleks pidanud terve sitapaberirulli ära kulutama.

Kassaedu, mehed! Tehke ometi rõõmsam nägu!
Kogu aeg muidugi ei lasta asju ja inimesi õhku. Näiteks teist peaosa täitvale Jason Stathamile (esimene roll, kus ta mulle meeldib) söödetakse ette armulugu, mille ta peab lahendama üks-mitme-vastu brutaalse kaklusega korvpalliplatsil (kõige klassikalisem kakluspaik märulites peale mootorratturibaare ja põlevaid maju). Dolph'i tegelasel on narkoprobleem, millest ta rabeleb välja alles siis kui – mitte ei lähe kirikusse, mitte ei räägi sõbrad talle mõistust pähe – vaid kui Sly teda .44 Magnumist tulistab. I can't believe this macho bullshit! Ja Rourke'i tegelane, endine palgasõdurite rühma liige, praegune piipu popsutav padusouthernerist tsiklimees kelle garaažis palgasõdurid kogunevad, räägib peaaegu pisarsilmil oma inimeste tapmisega täidetud minevikust, et sealsamas lüüa vihahoos puruks kitarr, mille ta oli ostnud verinoorele tibile, kellega tal paraku ei klappinud. Üldse on hea hulk tegelaste nö "vabast ajast" täidetud sellega, et nad kurdavad oma ebaõnne üle vastassooga. Me mõistame teid suurepäraselt, vennad, me mõistame – tõelised mehed don't need the girl.

Kõik taolised häirivad asjaolud vaigistab muidugi filmi viimast pooltundi täitev tapatalgu. Siin on "The Expendables" täiesti oma suurte eeskujude tasemel ning praegusaja graafiliste võimaluste kohaselt ka brutaalne. Rõhutakse nii kvali- kui kvantiteedile, mis actionfilmi kontekstis tähendab kümneid ja kümneid efektselt ribadeks lastud inimesi. Eriti meeldejääv surm sai osaks narkoärika ihukaitsjale, keda üks palgasõduritest peksis ja kes tulemöllus süttis ja keda siis üle keha põlevana ikka edasi peksti. Kui mul kellestki seal möllus kahju oli, siis saare kindralist, sest too nägi kogu aeg välja kuidagi heasüdamliku mehikesena ja meenutas Coffin Joe'd, kui stereotüüpne Mehhiko kindralivorm asendada keebi ja torukübaraga.

Ma arvan, et minu soenguga sobib see paremalt kolmas punane barett.
Noh, ja kui "The Expendables"'i nimelise verepulma juures üldse millegi üle nuriseda, siis žanrile omaste haigutavate loogikaaukude üle. Palgasõdurid, kes oma ameti tõttu ja oma niigi silmatorkavalt koguka välimuse juures ju eriti madalat profiili hoidma peaksid, alustavad suvalistes kohtades keset linna kiirteid tulevahetusi (tegelikult pole see vist probleem, sest kui vaadata enamikke filme, siis on ikka nii et kui tiheda liiklusega teel autod üksteist taga ajama hakkavad ja automaatidest tulistatakse, sõidavad teised liiklejad rahulikult edasi ja ei tee märkamagi). Palgasõdurite lennuvahendiks on vanamoodne propellerlennuk, mille kokpitist avaneb auk otse kuulipildujapessa. Ja nad maanduvad regulaarselt paranoilise turvarežiimiga riikide tsiviillennuväljadel, kehastades puukallistajaid! Ning kui nad on lasknud lennukist õhku sadamasilla, mille peal on toosamune narkoärikas ja terve pataljon sõdureid, teavad nad pärast oma ülitäpsete instinktide abiga, et tohutust tulemöllust pääseb ainult pahalane ise, kes taipas viimasel momendil vette hüpata.

Kui need ja teisedki loogikaaugud täita tinaga, nagu kombeks, siis saamegi peaaegu stiilipuhta kuldaegse märuli. "Peaaegu" – eile "The Expendables"'i vaadates sain ma lõpuks aru, miks praegusaja filmid juba tunduvad teistsugused kui kahekümne aasta eest, ja vastuseks on kaameratöö. Vanasti oli vist kaamerate lindistuskiirus väiksem või tehnika tundlikum, igatahes filmiti aeglasemalt ning kogu actionit jõudis vabalt jälgida. Tänapäeval vehib kaamera siia-sinna ning ma pean nõustuma vanemate inimestega kes ütlevad, et moodne kino polegi muud kui üks valgusesähvimine. Filmi lõpupoole hakkasid silmad ja pea valutama ning tegevusest oleks palju parema pildi saanud, kui kaameratempo oleks rahulikum olnud. Aga võibolla oleks teos siis liiga pikk tulnud ja viimastel aastatel popiks saanud mitte-üle-poolteist-tunni kinokunstinormiga konflikti sattunud.

Aitab juba, senór! Kui ma veel ühele langenule küünla süütan, saab paater Roberto väga pahaseks!
Katkestan nüüd ja vabandan ülipika spoileritega täidetud arvustuse pärast. Kohtume homme, st reede 10. septembri õhtul Cinamonis, kus Tartu filmiblogijad ja nende sõbrad (kõik on oodatud) karjakesi "Machete"'t vaatavad ja pärast nähtut õlle kõrvale kommenteerivad. Samuti jääme ootama Stallone poolt põhimõtteliselt välja kuulutatud "The Expendables"'i järge ning kaeme, kas Schwarzeneggeri muumia kärutatakse jälle Lenini kombel väljanäitusele.

NB: Special fuck off "The Expendables"'ile subtiitrid tõlkinud inimesele. Kuidas sinusugused keeleoskamatud tüübid MPDE'sse või üldse kuhugi tööle saavad?

9/10

Friday, July 23, 2010

Estcon 2010

TAGLINE:
Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Saarjärve metsades paradeerisid fašistid, jagati raudriste, ee, Stalkereid.


Üritust valvas turvafirma eSS.


HOMOEROOTIKA:
Teie austatud isa Pjotr oli kohal ja hoolitses täielikult kombluse eest, takistades karvaste meeste hordidel üksteise suhtel vallatuks minemist. Konstantinoopoli patriarh jäi rahule. Etendati homoerootika-vabasid piibliteemalisi näidendeid.

Jeesuse ristimine Jordani jões: etendus kolmes vaatuses, alal 18a keelatud.

LAIBALOENDUS:
Null, mis on ebatavaliselt väike hulk, arvestades päikese suurenemist punaseks hiidtäheks. Samas on teada, et meie üritusega paralleelselt hukkus kõrvalasuvas Tšernobõli metsas kuulide ja zombide läbi nii mõnigi õnneotsija. Nende täpse arvu kohta puudub mul statistika. Lauataguses rollimängus oli samuti hulk langenuid; seal hävisid ka enamike tegelaste trummikiled kui välja ilmus minu tegelane, kes sõitis roosa täispuhutava hõljukautoga ja kes oma nimele – Surnuksmanaja – teps häbi ei teinud, kasutades relvadena tuumajõul töötavat ghettoblasterit ning falsetihäält, mille võimsust võrreldi vihale aetud helibarjääriületusega.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Lausa hea! Võibolla minu lühikese elu parim Estcon üldse. Nagu Ove juba mainis, jäi selleaastaselt ürituselt tavalisest rohkem meelde, kuna kaineid momente oli suhteliselt palju. Kõik ettekanded, mida ma kuulasin – eriti Kunnase oma – olid huvitavad ja rollimänguline püherdamine metsa vahel oli väga nauditav. Pealegi, ega iga päev ei saa natsimundrit ja gaasimaski kanda ilma, et keegi sellele viltu vaataks.

Negatiivsemateks külgedeks olid herilaste lubamine Estconi territooriumile, kusagil põõsastes peitunud Muhv, kes oma keeduspiraaliga järve kuumutas, ning traditsioonide jäme rikkumine Metsakana välja manamata jätmise näol.

PARIM ONE-LINER:
See tuli spontaanselt Trashi suust ööl vastu pühapäeva. Parafraseerides, "viin teie lapsed koolibussiga nikumaale".

TOBE POLIITILINE SISU:
Puudus – me oleme täielikult apoliitilised.


Poliitikat me ei tunnista.

MEELDEJÄÄV SURM:
Üks herilane suutis mu õllepudelisse ära uppuda, see oli – *nuuks* – nii ilus surm. Meeldejääv lõpp oli ka minu alter egol stalkerina, kui ta otsustas oma võitluskaaslaste nina alt Monoliidi ära napsata ning kui ta seejärel sõelapõhjaks tulistati. Ma ei tea küll, kas see päris Stalkeri-universumi kaanoniga ühtib, kui keegi tegelane Monoliidi kätte võtab ja seda füüsiliselt kuulidevastase kilbina kasutab.

KAS TEGELASTE SEAS OLI MÕISTMATU POLITSEIPEALIK?
See tiitel läheb inimesele kes ööl vastu laupäeva patrulli välja kutsus, kui talle selgus, et vabaõhuüritusel kostab väljast teinekord lärmi.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kuumus, eriti sauna peal magades, oli küll nagu ground zeros, aga tõenäoliselt peab siin süüdistama meteoroloogilisi fenomene nagu too ülalmainitud Päike. Kui ma kunagi kosmoseulmet kirjutama hakkan, siis seal mainitud taevakehast igatahes kivi kivi peale ei jäeta – maksan kätte raisk!

MIDA MA ÕPPISIN:
Zombide puhul on tulemuslik ainult selga tulistamine, mitte pähe, nagu filmid meile selgeks teha üritavad. Kaks suurt kanistritäit tulist kapsasuppi ei pruugigi kõrvetaval päeval kaubaks minna. Ainult kõige kangemad papid kannavad sepisrauast kahepuudaseid riste.

Aa, ja ma leidsin oma kadunud venna. Kuidas me küll nii kaua üksteisest mööda kõndinud olime?


Nagu kaks tilka kerbangot.

Thursday, May 6, 2010

Clash of the Titans (2010)

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.


Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.


2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Take a Hard Ride (1975)

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

Tuesday, May 4, 2010

The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.


4/10

HÕFFi säästupost

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.

Thursday, April 1, 2010

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek