The Earth Dies Screaming (1964)

Mõelge kui lahe oleks, kui mõnes filmis Maa päriselt karjudes sureks – mis sellest, et kosmoses seda kuulda poleks. Siin filmis ei sure kahjuks keegi karjudes; tegelikult ei karju keegi ka niisama, isegi mitte naised. "The Earth Dies Screaming" on hoolimata oma pealkirjast ilmselt kõige vaiksema tegevusega ulmefilm üldse. Süžee on selline, et ühel päeval ärkavad osad inimesed üles ja avastavad, et kõik ülejäänud on vaikselt hinge heitnud. Ellujääjad jagavad ära, et nemad on alles seetõttu, et Karjumisevaba Massisurma intsidendi ajal olid nemad välisõhust eraldatud keskkondades. Koletu sündmuse põhjust nad muidugi ei tea.

Filmis "The Earth Dies Screaming" võttis paaniline põgenemine täiesti uue mõõtme.

Ekspressionismi tippteos "Advokaat".

Varsti ilmuvad välja skafandrites robotid, kes kõnnivad teosammul (ilmselt selleks, et mitte kära teha) ja viskavad inimestele sieg heili, mispeale nood vaikides surevad ja mõne aja pärast robotite orjadena üles ärkavad. Orjad järgivad täpselt oma masinatest isandate käitumist, mis tähendab ohvrite jälitamist kiirusel, mis laternapostid ka haigutama paneks. Ellujäänute grupp, kellele film keskendub, sulgeb end järjekindlalt erinevatesse hoonetesse, mis on niisugust sorti vastase puhul üsna omapärane taktika. Ja ega sellesse tunnipikkusesse teosesse palju muud ei mahugi. Lõpuks mõtleb peategelane välja, mismoodi roboteid seisma panna, ja siis ta läheb ja teebki seda, nautides aeglast sõitu läbi kauni Inglismaa maastiku ning tõenäoliselt peatudes aeg-ajalt, et teha suitsu ja mõnuleda täiesti lärmivabas looduses (kuna linnud-loomad said ka rünnakus hukka).

SS-Robotenführer nõuab vaikust!

Hõk! Ei jäta ma neile rhobotitele midagi! Sshhhee lahtub ära enne kui nad shiia jõuavad.

Heh, aga ega "The Earth Dies Screaming" kõige halvem vanaaegne ulmekas polegi. Kui jahmatava loogikavaeguse üle mitte liiga pingsalt mõelda, siis võib seda filmi isegi pinevaks nimetada. Hea pildikvaliteediga mustvalged vaated inimtühjadest linnakestest on päris atmosfäärikad, ning mahajäetud majja sulgumine tekitab näiteks "The Night of the Living Dead"'iga võrdlemisi sarnase tunde. Tõenäoliselt oli stuudiol ka mingisugune eelarve olemas, kuna alguses näidatakse kaadreid avariisid tegevatest rongidest, autodest ja lennukitest; samuti tõmmatakse pikali üks üsna ehtsa välimusega raadiomast. Ja ega ülejäänud osa filmist ei vajagi erilisi ressursse – natuke vaatajapoolset õiges suunas mõtlemist ja kõik on okei. Kokkuvõtvalt ütleme nii, et see on teos, mida une puudumisel vaadata öisel ajal, kui lärmakamad filmid on kodurahu huvides välistatud.

5/10

Centurion (2010)

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.

Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, moslem assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10

Take a Hard Ride (1975)

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

The Wolfman (2010)

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.


Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.


Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.


5/10