Thursday, December 31, 2009

2009. aasta 10 parimat albumit

Läinud aasta oli muusika vallas küllaltki keskpärane, ja minu enda initsiatiiv midagi uut avastada jättis ka soovida. Plaatide esikümme tuli siiski kergelt kokku, ja siin ta nüüd on.



10. Procession - The Cult of Disease (doom, Tšiili)

9. Behemoth - Evangelion (death metal, Poola)

8. Black Wreath - A Pyre of Lost Dreams (black/funeral doom, Taani)

7. Mournful Congregation - The June Frost (funeral doom, Austraalia)

6. Glorior Belli - Meet Us At the Southern Sign (black metal, Prantsusmaa)

5. Spiritus Mortis - The God Behind the God (doom, Soome)

4. Moss - Tombs of the Blind Drugged (drone/doom, Inglismaa)

3. Griftegard - Solemn, Sacred, Severe (doom, Rootsi)

2. The Howling Void - Megaliths of the Abyss (ambient/funeral doom, USA)

1. Urna - Iter ad Lucem (black/funeral doom, Itaalia)


Kaks enam-vähem jalustrabavat albumit olidki Urna ja The Howling Void'i poolt. Urna teos kõlab nagu veelgi parem versioon oma vennasbändi Arcana Coelestia debüütplaadist "Ubi Secreta Colunt", ent Arcana Coelestia enda 2009. aasta üllitis "Le Mirage de l'Ideal", mis võinuks samuti siin esikümnes olla, kaotas punkte muusika vahele lükatud tobedate, pateetiliste ja rõhuvalt pikkade itaaliakeelsete sissekõneldud lõikude eest. The Howling Void on uustulnuk ja mängib Lovecrafti vaimus ambientiga segatud funeral doomi, mis on väga hea lohutus minusugustele, kes pikisilmi ootasid juba veebruaris ilmuma pidanud Fungoid Stream'i teist albumit. Ehkki esikohti hõivavad ekstreemsemad albumid, toimusid huvitavamad asjad sel aastal just "tava"doomi vallas. Griftegard on järjekordne paljutõotav uustulnuk, ning vanad-tuntud tegijad nagu Spiritus Mortis, While Heaven Wept, Candlemass jt andsid välja häid plaate, mida kindlasti kuulata tasub.
Pettumusi leidus kahjuks ka. Venelaste eepiline black/doom orkester Forest Stream, mille esimene täispikk üks allakirjutanu lemmikalbumeid on, andis pika ootamise tulemusena välja mingisuguse täiesti keskpärase sümfoonilise black metali käkerdise, milles bändi vana vaimu küll eriti tunda pole. Soomlaste Depressed Mode, mis tegi paari aasta eest täiesti geneerilise, muusikaliselt "ohutu" ja minule ootamatult meeldiva doom/death debüüdi, suutis sel aastal välja anda arusaamatu melodeath-plaadi, millel ainult lõpupoole üks arvestatav doom-lugu kõlab. Aga mida oodata bändist, mis oligi omal ajal naljana mõeldud?

Sunday, December 20, 2009

Avatar (2009)

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.


9/10

Thursday, December 17, 2009

The Final Inquiry (2007)

"The Final Inquiry" kohta lugesin ma Eesti Kristlikust Foorumist, kus lehekülje allosas niisugust teost suurelt reklaamiti. Puhtast uudishimust klikkisin et näha, milline piiblilugu seekord ekraanile lastud on. Ei olnudki otseselt Piiblist, vaid hoopis lugu Jeesuse tapmist uurivast Rooma väejuhist. Stoori kõlas mõnevõrra huvitavalt, niisiis vaatasin IMDb-st lähemalt järele. Seal sattus silm näitlejate nimistule ja ma pidin peaaegu tooli pealt maha kukkuma. Filmis näitlevad vanameister Max Von Sydow, kes mingil kummalisel põhjusel endiselt elus on, ja Dolph Lundgren (kes ei mängigi ristilt maha ronivat Universaalset Jeesust). Järgmised hiirevajutused olid seotud juba torrentite otsimisega.

Psst, mingid ateistid vahivad siin meie filmi!

Ühel heal päeval läheb kogu Rooma impeeriumis taevas pilve ja maa väriseb. Seepeale kutsub vana keiser Tiberius (Max Von Sydow) Galliast ära eksiilis väepealiku Titus Valerius Tauruse (Daniele Liotti), kel teatavad detektiivioskused on, ning laseb tal uurida ühe hukkamise müstilisi tagamaid kauges Juuda provintsis. Senati Ja Rooma Rahva alam sõidabki Jeruusalemma, kaasas viimaselt Gallia-sõjakäigult hangitud teener Brixos (Dolph Lundgren). Kohaliku rahva seas levib müüt, et hukatud Jeesus on surnuist üles tõusnud ning ratsionalist Titus hakkab sellele kohe kümne küünega kallale. Eks nad seal siis kemplevad variseridega ja korrumpeerunud maavalitseja Pilatusega ning loovad sõprussidemeid Jeesuse ülestõusmist uskuva sektiga. Roomlane ja barbarist teener jõuavad vahepeal ka sõpradeks saada; samuti armub roomlane ära kohalikku kristlasest naisesse. Pärast lõpeb kõik muidugi õnnelikult: müsteerium lahendatakse, Titusest saab kristlane ja ta abiellub oma armastatuga.

Nii hea nägu on peas, nagu oleks just Egiptusest välja saanud.

Filmi kohta, mis on kristlastelt, kristlastest ja kristlastele, on see suhteliselt neutraalne. Pontius Pilatus näeb küll välja nagu õel eunuhh ja juudi preestrid on kohutavad salasepitsejad, ent muud rahvast kujutatakse üsna viisakas valguses. Näitlemine on kohati veidi ülespuhutud ja koomiline, aga siiski talutav. Nauding on näha ka, et filmi ilmselt mitte kuigi suure eelarve juures on lavakujundusele ja õhustikule päris korralikult rõhku pandud. Mitte midagi nii pompöösset kui maailmakuulsates Roomast rääkivates teostes, ent siiski hea. Ajaloo lisamisega pingutati lõpus küll natuke üle, kui ebakuulsusrikkaks hetkeks tuuakse mängu järgmine keiser Caligula, aga seda viga pole raske ignoreerida.

Mannekeeni jaoks jäi rahast puudu, niisiis varastati Jeesuse korjuse kujutamiseks kohalikult näituselt maajade muumia.

Film keeratakse naljaks muudel aladel, mille eest vastutavad isikud pühast loomeväest ilmselt liiga purjus olid, et pöörata tähelepanu detailidele ja nende loogilisusele. Titust keisri juurde viiva laeva madrus hakkab – nagu quest giver arvutimängus – täiesti ootamatult rääkima, kui müstiline ikka on, et keiser just siin elab. Nagu mida? Või Dolph Brixos, kelle seljariided ühe kõrtsiskäigu vältel korduvalt vahetuvad ning kes suudab oma õhukese tuunika alla ära peita nii jõhkra sõjakirve, et sellega kutsutaks talle fantasyfilmide võtetel ka politsei. Tõeline pärl on aga peategelane, kes vaatab sihipäraselt mööda ilmsetest juhtlõngadest, laseb pea igaühel endale valetada ja pigistab silma kinni ratsionaalsete tõendite ees Jeesuse ülestõusmise kohta. Huvitav, kas niimoodi usklikud ateiste ette kujutavadki? Kuid kui võtta arvesse, et Titus leiab elu armastuse juba kolmandas naises, keda ta Jeruusalemma kõrvaltänaval kohtab, ja ajab talle teismelise kombel terve filmi aja ligi, siis ongi ehk andeksantav, et ta pea veidi sassis on.

Härrased! Meie alkeemikud on leiutanud alkoholi!

Ma hakkan mõtlema, et kvaliteetne sümbioos epic-fail-möödapanekutest ja südamega tehtud poolajaloofilmist on päris armas retsept. Kui keegi niisuguseid teoseid veel teadma peaks, siis tuleks kindlasti minule mainida, ma vaataks nad hea meelega läbi. "The Final Inquiry" tuleks ka soovijatega uuesti üle kaeda, näiteks jõuluajal. Kutsume Antti Looduse ka kampa ja teeme ühe mõnusa õhtu!

Juudamaa otsib superstaari.

Oma arust olen ma seda stseeni kuskil filmis juba näinud.

7/10

Tuesday, December 15, 2009

The Stranger and the Gunfighter (1974)

"The fastest gun in the West joins with the most brutal hands in the East!" Kui ma sellest filmist tänu Metsavana näidatud spagetivesternide trailerikogumikule teada sain, siis mõtlesin ma kohe, et lahedamat süžeed enam olla ei saa. Hiinast tuleb noor kung fu-meister Lo Lieh, ajades oma Ameerikasse siirdunud onu varanduse jälgi, ning ühendab jõud varga ja püstolikangelase Dakota'ga (Lee van Cleef), kes tema onu õnnetul kombel surma saatis. Kahe kange vastu astub nahkmantlit kandev Charles Mansoni näoga hullpreester, kes revolvri abil jumalasõna kuulutab ning kaheksa hobuse veetud kirikuga kõrbes ringi sõidab. Preestri käsilasteks on indiaanlasest poksija ning röövlijõuk, mille ta kusagilt kõrbest leiab ja mis sisaldab klassikalist Bud Spenceri moodi jorssi.

Mormoonidel ja jehoovakatel on kuulutustööst veel palju õppida.

Mao-eelses hiinas oli kung-fu üks inimese põhiõigusi. Pildil Taevaaluse keiser jälgimas vaestele kung-fu jagamist.

Filmis toimuv on tegelikult nõnda jabur, et ei ole kuigi tulus seda pikalt kirjeldada... selgub, et hiinlase onu oli mingit sorti pervert, kes tätoveeris oma armukeste taguotstele viiteid varanduse asukohale, ja kangelased sõidavadki nüüd naiste tagumike otsingul mööda Läänt. Kusjuures, arvestades peategelaste olemust, toimub kõik võrdlemisi veretult ja karate-vabalt. Alles lõpus toimub pikem tulevahetus, milles van Cleefi rakendatud kuuliprits oma suurusega Mürtsuneegri filmidest tuntu küll häbisse jätab. Veidi kurb on, et märul on nõnda ebaühtlaselt jaotunud; Hiina filmidele sarnaste kakluste kohta (nt et üksteisest lüüakse ilmselgelt mööda, "üles"hüpped on tagurpidi filmitud jne) ei oska ma ka seisukohta võtta.

"O" tähistab kohta.

Vaata ette, kahvanägu, selles pistolis on vägev kungfu!

"The Stranger and the Gunfighter" on sihuke kergemakaalulisem vestern, või siis seikluskomöödia. Nalja saab, vahvaid stseene ja poolalasti kaunitare jätkub ning igav ei hakka. Sürrealistliku arulageduse osuti läheb selle käigus skaalalt kaugele välja, ent Te poleks siin blogis, kui see teile vähemalt salaja kodus teki all ei meeldiks. Filmil peaks olema ka järg, kus revolvikangelane idamaades tegutseb, ning millest ma küll vähemat ei oota.

Kasiinode ja kasiinotöötajate kiusamine paneb mul ikka südame verd jooksma :(

Algse käsikirja pealkiri oli "The Stranger and the Geisha".

7/10