The Expendables 2 (2012)

TAGLINE:
Back for War.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
I can't can believe this macho bullshit! 

LAIBALOENDUS:
Proovisin isegi loendada, aga madina umbes kahekümnendal sekundil läks lugemine sassi. Kõik minu mäluühikud olid tolleks hetkeks lihtsalt puhta testosterooni all kinni. Pahalasi tapetakse sadade kaupa. Ütleme nii, et Expendables 2 võib vabalt olla üks vägivaldsemaid märuleid ajaloos. Samuti üks brutaalsemaid – tegu on tõsiselt jõhkra filmiga. Laipu tekib kõigis võimalikes paikades ning kõigil mõeldavatel kuni täiesti absurdsetel meetoditel.

Suurim edasiminek võrreldes esimese osaga on Statham, kes on lihvinud nii külmrelvade kasutamise oskust kui võitluskunste. Tõeline nauding on jälgida, kuidas ta teda igast küljest ründavaid vaenlasi ülehelikiirusel rapib, kasutades nii oma käsi-jalgu, tavalisi nuge kui ka ninja-viskenuge. Ja erinevalt enamikest moodsa aja märulitest on kogu tapatööd hoolimata selle ulmelisest kiirusest võimalik viimse detailini jälgida. Selles osas on E2 kinematograafia kõrgem klass. 

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Halb? E2 on ülikõva. E2 on nii mehelik, et paneb isegi naistel habemed kasvama – seda muidugi juhul, kui nad filmivaatamise üle elavad. Kas ta on aga kõik see, mida me lootsime? See on teine küsimus. Oodatud lisandus esimese filmi niigi aukartustäratavale näitlejatevalikule – Schwarzenegger, Norris, Willis ja Van Damme – on kohal, mundris ja relvastatud. Nagu arvata võiski, kujuneb probleemiks ajapuudus. Kõik mehed lihtsalt ei saa seda eetriaega, mida nad väärivad. E2 võiks vähemalt tunni jagu pikem olla. Samuti muutuvad natuke tüütavaks igasugused killud, mis viitavad kogu selle bande varasemale loomingule – näiteks mürtsuneeger kasutab oma põhifraasi "I'll be back!" nii mitu korda, et isegi Willise tegelane kommenteerib, et jäägu ometi vait. Vahel tekib mulje, et kõik need staarid on filmis mitte sadade vastaste nottimiseks, vaid comic relief'i loomiseks. Chuck Norrise tegelane tõi muideks kuuldavale isegi ühe Chuck Norrise-nalja. Nali oli hea, aga kas oli seda vaja?

Loomulikult on E2 halb, kui defineerida "halba" klassikalisel kujul, ehk siis kui puuduliku stooriga filmi. Samas kes läheks niisugust filmi vaatama stoori pärast? Muidugi mingid purkisittujad arthouse-filme arvustama harjunud kriitikud lähevad, et pärast oma veebisaitidel ja blogides niutsuda ja valvekastraatidelt klikke koguda, aga nemad ei lähe päriselt arvesse. Et kõigi vaeva säästa ja et neile jääks rohkem aega väikeste poiste trussikute nuusutamiseks, siis E2 stoori on järgmine: Van Damme juhitud satanistlik terrori/maffiarühmitus varastab kaardi, kuhu on märgitud külma sõja ajal mahaunustatud viie tonni plutooniumi asukoht, ning Stallone juhitud palgasõdurite salk läheb talle tappa andma. Muidugi tekib hulk küsimusi: paar kohver-tuumapommi ehk küll, aga kuidas saab maha unustada viis tonni plutooniumi? Kuidas saab Van Damme eraarmee kontrollida Albaanias suuri maa-alasid ja külade kaupa inimesi orjatööle viia ilma, et kohalik valitsus midagi märkaks? Aga see kõik ei ole tegelikult üldse oluline.

E2 suurim probleem on ülalmainitud Van Damme, kes on enamuse ajast lihtsalt totter. Sel mehel on kõigi klassikalise actioni austajate ees niigi tohutu karmavõlg tasuda – 90ndatel, kui enamik teisi staare taipas muid asju teha, jätkas tema mõttetute direct-to-video-säästumärulite tootmist. Seagal tegi muidugi sama, aga sel mehel oli vähemalt oidu E2-s oma nägu mitte näidata (nali; mina oleks teda väga näha tahtnud). Igatahes kehastab endine baleriin Van Damme vaimselt ebastabiilset kurjamit Vilain'i (oeh!), kannab kaelal Baphometi sümbolit, veiderdab ringi, imiteerib halvasti mingit määratlematut aktsenti ning kannab kogu aeg päikeseprille – isegi hämaras kaevandusšahtis. Kohutav. Lõpuks võtabki tema jantimine maksimumhindest ühe punkti maha. 

HOMOEROOTIKA:
See on kategooria, mida te kõik ootasite! Kahjuks on homoerootiline element on filmis võrdlemisi napp, kuigi mitte olematu, nagu minu valvas pilk tuvastas.

Statham semmib filmi esimeselt missioonilt koju jõudes igatpidi atraktiivse ja rinnaka naisterahvaga, ent afäär jääb lühikeseks, sest Statham haarab kinni esimesest võimalusest uuesti tõelisi mehetegusid tegema minna (samal õhtul!). Expendables'i noorliige Billy, kes plaanib mingi tütarlapse nimel salgast lahkuda, sureb järgmisel päeval oma vähese machosuse tõttu. Neile kahele võiks heterosuhte muidugi andestada, sest nad on alles noored mehed ja ei saagi mäletada vanu märulifilmitavasid.

Filmis on aga mitu omaaegset homo-powerhouse'i: Stallone, Schwarzenegger, Lundgren ja Van Damme. Väike kokkuvõte nende tegemistest:
* Schwarzenegger on lihtsalt liiga vana (ja liiga lühikest aega ekraanil), et oma ligimese kanni himustada.
* Lundgren püüab teha lähenemiskatseid filmi asiaadist kangelannale Maggie Cheung'ile, ent ilmselgelt on vastassooga suhtlemine tema jaoks võõras teema. Seda võib muidugi vaadelda ka kui viidet viimasele suurele 80ndate märulile "Showdown in Little Tokyo", kus Lundgren teadupoolest kunagise (samuti asiaadist) kaunitari Tia Carrere'ga mullivannis ameles, ent tuletagem siinkohal meelde, et ainus kord, kui Lundgren tolles filmis naeratas, oli siis, kui Brandon Lee tema meheliikme suurust imetles.
* Van Damme tegelane ajab filmis taga vaid raha, mitte maskuliinset lähedust. Samas ainus teine film, mis mulle hetkel meelde tuleb ja kus ta kurjamit mängib on Black Eagle, kus ta karja kiimlevate meremeeste rõõmuks sisseõlitatult spagaati teeb. See... see on kindlasti kuidagi tänase arvustusega seotud, aga ma ei tea veel, kuidas.
* Stallone avaldab nähtavaid emotsioone ainult siis, kui sureb tema love interest protegé Billy, ehkki paistis, et ta oli poisile pigem siiski isafiguuri eest. See aga istutab seemne filmi lõpumadinaks, kus machomehed 80ndate parimate traditsioonide kohaselt omavahel mõõtu võtavad ja üksteisele jõulisel, raskeid kette sisaldaval moel armastust avaldavad. Filmi kõige homoerootilisem moment ongi Stallone ja Van Damme vahel, kui nad üksteisele sügavalt silma vaatavad (Van Damme võtab isegi päikeseprillid eest!) ning algava tapluse jaoks aeglaselt lahti riietuvad, sellal kui kaamera meelalt nende vanadel, ent vormis lihastel peatub. Hunnitu! 

PARIM ONE-LINER: 
"I now pronounce you man and knife!" - Jason Statham 

TOBE POLIITILINE SISU:
Üldiselt filmis poliitikaks eriti aega ei jää. Mittetobeda poliitika vallas mainitakse korraks Afghanistanis mõttetult hukkunud mehi. Samas aga kui sisu üle veidi mõelda, siis jääb silma teatav ameerikalik šovinism: kuna endised idabloki riigid on täiesti suutmatud ohjeldama kohalikku marodööritsevat terrorirühmitust, siis peavad vaprad ameeriklased asja lahendama. Ja kas neil on luba, et lennata võõrriiki tehniliselt mittekorras vesilennukiga, mille pardal on piisavalt relvastust poole Balkani poolsaare hävitamiseks? Või luba, et vedada sealt riigist minema persetäis nõuka-aegset plutooniumi? Muidugi mitte, nemad ei vaja seda diplomaatilist mõttetust. Elagu USA! (Režissöör Stallone on muide vabariiklane, kui see kellelegi üllatuseks peaks olema). 

MEELDEJÄÄV SURM:
No kuulge! Vähemalt iga viies surm siin filmis on meeldejääv, mis laipade koguhulka arvestades tähendab väga suurt arvu. Kõige imelikum neist on võibolla see: Van Damme annab oma käsilase kätte noa, kes tõstab selle kinnivõetud Expendables'i noorliikme rinna ette, mille järel Van Damme noa karatelöögiga noormehele südamesse lööb. Mõelge natuke: Van Damme ei andnud ühtki käsklust – teine tüüp teadis täpselt, mis teha. Et tegu oli nii spetsiifilise hukkamismeetodiga, pidid nad olema seda eelnevalt harjutanud. Miks? Milleks? What the fuck? 

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Arvestades, et filmis ringles viis tonni plutooniumi, siis võibolla toimus kah, aga sel juhul ei jäänud see muu madina foonil lihtsalt silma. 

MIDA MA ÕPPISIN:
* Pole küll otseselt millegi uue õppimine, aga E2-s on meeletult varjatud ja vähem varjatud viiteid teistele vanadele märulitele: tsikliga kopteri allalaskmine (Stone Cold), sulatusahju taustal ketiga allasõitmine (Terminator 2), Chuck Norrise tegelase korduv nimetamine Üksikuks Hundiks; samuti tema tuim ringikõndimine ja vaenlaste niitmine ilma sihtimatagi (Lone Wolf McQuade), Schwarzeneggeri mahutamine järjekordsesse väikeautosse (Commando), nüüdseks juba paljudest filmidest läbi käinud rokklugu "Long Tall Sally" (algselt Predator'is), ja nii edasi.
* Schwarzenegger toob kuuldavale repliigi, et tema arvates kuuluvad nad kõik muuseumi. Ometi töötab ta ise uue filmi kallal.
* Albaania satanistid joovad külakõrtsides Starõi Melnikut.


9/10 (sama hinde andsin ka esimesele osale)

The Expendables (2010)

Rohkem kui rahvuslik ühtsustunne, rohkem kui religioon või poliitikute lohutavad näod on action-filmid need, mis juba kolmkümmend aastat rasketel ja segastel aegadel inimesi pinnal hoiavad. Olgem ausad, pärast 9/11 ei tahtnud ameeriklased mitte jätkuvat rahu ja "enamuses heade" moslemite mõistmist, vaid verist kättemaksu – ja kuna päriselt ei käi asjad niimoodi, et kangelased lihtsalt terroristide ukse koos kurjamite endiga maha löövad, siis loodi Jack Bauer, kes seda filmilinal tegi. Samamoodi sündisid Braddock ja Rambo, kes pidid Vietnami häbi pilusilmsete mehikeste vere abil maha pesema. Viimase aja moeteema on Somaalia piraadid, seega peavad vanad märulikangelased taas kord püssid vinnastama ja kuulirahe abil õigluse jalule seadma. "The Expendables" sellega algabki, ent kuna mustad korsaarid pole suure tulejõuga machomeestele, erinevalt tsiviliseeritud maailma relvajõududest, mingid vastased, siis otsivad nad üsna pea endale uut sihtmärki ja satuvad tagasi 80ndatel lõplikult koost lammutamata jäänud Ladina-Ameerika diktatuuri- ja narkoriikidesse.

...ja kui te tahate näha välja sama karmid kui mina, siis ärge unustage kedagi ähvardades kergelt vasakut põlve kõverdada.

 "The Expendables" on oma süžeelt peaaegu "Commando" ümberjutustus. Ainult tegelaste tegutsemismotiivid on erinevad – nüüd on kangelased "Palgasõdurid", nagu kõlab filmi vapustav eestikeelne pealkiri. Eriliseks üllatuseks pole ka see, et ajastu vaimuna on Velina saart valitseva kindrali selja taga tõeliseks pahalaseks hoopis endisest CIA agendist narkoärikas. Tegevuse arenedes liigub Stallone ja tema rõõmsate psühhopaatide kamba motivatsioon rahalt ja poliitikalt siiski eemale ning neile antakse võimalus kangelaslikult abistada ilusat latiinotüdrukut, kelle kindralist isa ja tema riik narkoärika küüsi langenud on. Selles mõttes olid "Commando" ajad lihtsamad – ainsaks Arnoldit liikuma panevaks jõuks oli soov päästa Bennett oma noorukese tütre küüsist, et mehel naissoo vastu mingit veidrat huvi ei tekiks. Üldse ma soovin, ja osa filmi ajast peaaegu lootsin, et "The Expendables" jätkakski "Commando" liini ja leiaks aset fiktiivses Val Verde riigis, kus pärast president Velasques'i surma Arnoldi käe läbi ning kahtkümmend viit segadusteaastat oleks lõpuks seesamune kindral võimu haaranud. Põhjust korraks loota oli ju ka, kui Arnie ise etteaste tegi, et tööst Ladina-Ameerikas Stallone rühma kasuks keelduda.

Sellist üleminekut ma usun.

Ehkki postritel on Schwarzeneggeri osalus suurelt välja hõigatud, teeb ta ise kõigest paariminutise ilmumise, ja see on kirikus! Tal on seljas pintsak! Loomulikult oli ta sinna lihtsalt filmi reklaamimiseks pandud ja tagantjärele mõeldes olen ma ka rahul et nii läks, sest pagan! mees on vanaks jäänud, tõeliselt vanaks. Ta isegi kõnnib nagu vana mees, kes pole kunagi omasooiharat seksi harrastanud ega kuulipildujat käes hoidnud. Vanad on ka teised filmis olevad kuulsad nimed nagu Stallone, Lundgren ja Jet Li, ent mitte ükski neist nii drastiliselt ja kujutatud on neid sama üliinimlike tapamasinatena nagu endistel aegadel. Stallone on "Rambo" neljanda osa ajaks tekkinud letargiast muide välja murdnud ning teeb oma märulitööd üllatavalt reipalt ja elavalt, ning näeb ka silmnähtavalt rohkem vormis välja (mitte et "Rambo" halb film olnuks, üldse mitte). Sama võib öelda Lundgreni kohta (kes pole küll vormi kaotanudki), kellele kuulub ilmselt ka teose parim näitlejatöö, kui seda väljendit temasuguste meeste kohta üldse kasutada saab. Teisi kuulsaid nägusid filmis on aastad siiski hellemalt kohelnud: Bruce Willis, kes samuti ainult korraks koos Arnoldiga üles astub, on rõõsk ja roosa nagu alati; narkobossi ihukaitsjat mängib hiiglaslik "Stone Cold" Steve Austin, kes näo poolest võiks vabalt maadlusringi tagasi astuda. Mickey Rourke on küll kortsus ja kole, aga tema on seda ju alati olnud, ja teeb üsna laheda etteaste.

Seda aga ei tahaks väga uskuda.

Kogu see Hollywoodi ülinimede bande on väärt iga ekraaniminutit ja kassamiljonit, sest "The Expendables" on üle kõigi ootuste hea film. Kuna režissööriks oli Sly ise, ja näitlejaid te juba teate, siis midagi vana kooli märuliretseptist väga mööda minevat ma ei kartnudki, ent nii kaheksakümnendatelikku tapmist-ja-tagaajamist ma loota ei julgenud. Pange tähele, "Rambo" tegi kolme aasta eest alles otsa lahti ja machomärulid on tagasiteel. "The Expendables" on isegi oma kõrgete standardite kohta pretsedenditult plahvatuslik ja vägivaldne. Mul oli siiralt kahju, et ma kinno paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud ja laibaloendust ei teinud, ehkki tõenäoliselt oleksin ma selleks pidanud terve sitapaberirulli ära kulutama.

Kassaedu, mehed! Tehke ometi rõõmsam nägu!

Kogu aeg muidugi ei lasta asju ja inimesi õhku. Näiteks teist peaosa täitvale Jason Stathamile (esimene roll, kus ta mulle meeldib) söödetakse ette armulugu, mille ta peab lahendama üks-mitme-vastu brutaalse kaklusega korvpalliplatsil (kõige klassikalisem kakluspaik märulites peale mootorratturibaare ja põlevaid maju). Dolph'i tegelasel on narkoprobleem, millest ta rabeleb välja alles siis kui – mitte ei lähe kirikusse, mitte ei räägi sõbrad talle mõistust pähe – vaid kui Sly teda .44 Magnumist tulistab. I can't believe this macho bullshit! Ja Rourke'i tegelane, endine palgasõdurite rühma liige, praegune piipu popsutav padusouthernerist tsiklimees kelle garaažis palgasõdurid kogunevad, räägib peaaegu pisarsilmil oma inimeste tapmisega täidetud minevikust, et sealsamas lüüa vihahoos puruks kitarr, mille ta oli ostnud verinoorele tibile, kellega tal paraku ei klappinud. Üldse on hea hulk tegelaste nö "vabast ajast" täidetud sellega, et nad kurdavad oma ebaõnne üle vastassooga. Me mõistame teid suurepäraselt, vennad, me mõistame – tõelised mehed don't need the girl.

Kõik taolised häirivad asjaolud vaigistab muidugi filmi viimast pooltundi täitev tapatalgu. Siin on "The Expendables" täiesti oma suurte eeskujude tasemel ning praegusaja graafiliste võimaluste kohaselt ka brutaalne. Rõhutakse nii kvali- kui kvantiteedile, mis actionfilmi kontekstis tähendab kümneid ja kümneid efektselt ribadeks lastud inimesi. Eriti meeldejääv surm sai osaks narkoärika ihukaitsjale, keda üks palgasõduritest peksis ja kes tulemöllus süttis ja keda siis üle keha põlevana ikka edasi peksti. Kui mul kellestki seal möllus kahju oli, siis saare kindralist, sest too nägi kogu aeg välja kuidagi heasüdamliku mehikesena ja meenutas Coffin Joe'd, kui stereotüüpne Mehhiko kindralivorm asendada keebi ja torukübaraga.

Ma arvan, et minu soenguga sobib see paremalt kolmas punane barett.

Noh, ja kui "The Expendables"'i nimelise verepulma juures üldse millegi üle nuriseda, siis žanrile omaste haigutavate loogikaaukude üle. Palgasõdurid, kes oma ameti tõttu ja oma niigi silmatorkavalt koguka välimuse juures ju eriti madalat profiili hoidma peaksid, alustavad suvalistes kohtades keset linna kiirteid tulevahetusi (tegelikult pole see vist probleem, sest kui vaadata enamikke filme, siis on ikka nii et kui tiheda liiklusega teel autod üksteist taga ajama hakkavad ja automaatidest tulistatakse, sõidavad teised liiklejad rahulikult edasi ja ei tee märkamagi). Palgasõdurite lennuvahendiks on vanamoodne propellerlennuk, mille kokpitist avaneb auk otse kuulipildujapessa. Ja nad maanduvad regulaarselt paranoilise turvarežiimiga riikide tsiviillennuväljadel, kehastades puukallistajaid! Ning kui nad on lasknud lennukist õhku sadamasilla, mille peal on toosamune narkoärikas ja terve pataljon sõdureid, teavad nad pärast oma ülitäpsete instinktide abiga, et tohutust tulemöllust pääseb ainult pahalane ise, kes taipas viimasel momendil vette hüpata.

Kui need ja teisedki loogikaaugud täita tinaga, nagu kombeks, siis saamegi peaaegu stiilipuhta kuldaegse märuli. "Peaaegu" – eile "The Expendables"'i vaadates sain ma lõpuks aru, miks praegusaja filmid juba tunduvad teistsugused kui kahekümne aasta eest, ja vastuseks on kaameratöö. Vanasti oli vist kaamerate lindistuskiirus väiksem või tehnika tundlikum, igatahes filmiti aeglasemalt ning kogu actionit jõudis vabalt jälgida. Tänapäeval vehib kaamera siia-sinna ning ma pean nõustuma vanemate inimestega kes ütlevad, et moodne kino polegi muud kui üks valgusesähvimine. Filmi lõpupoole hakkasid silmad ja pea valutama ning tegevusest oleks palju parema pildi saanud, kui kaameratempo oleks rahulikum olnud. Aga võibolla oleks teos siis liiga pikk tulnud ja viimastel aastatel popiks saanud mitte-üle-poolteist-tunni kinokunstinormiga konflikti sattunud.

Aitab juba, senór! Kui ma veel ühele langenule küünla süütan, saab paater Roberto väga pahaseks!

Katkestan nüüd ja vabandan ülipika spoileritega täidetud arvustuse pärast. Kohtume homme, st reede 10. septembri õhtul Cinamonis, kus Tartu filmiblogijad ja nende sõbrad (kõik on oodatud) karjakesi "Machete"'t vaatavad ja pärast nähtut õlle kõrvale kommenteerivad. Samuti jääme ootama Stallone poolt põhimõtteliselt välja kuulutatud "The Expendables"'i järge ning kaeme, kas Schwarzeneggeri muumia kärutatakse jälle Lenini kombel väljanäitusele.

NB: Special fuck off "The Expendables"'ile subtiitrid tõlkinud inimesele. Kuidas sinusugused keeleoskamatud tüübid MPDE'sse või üldse kuhugi tööle saavad?

9/10

Avatar (2009)

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla – läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.


9/10