Conan the Barbarian (2011)

TAGLINE:
Enter an age undreamed of!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Conan võitleb meritähe-kultusega. Antropomorfse maisitõlviku kultus - you're next!

HOMOEROOTIKA:
Filmi peale on kokku ainult üks näide, aga see-eest paljuütlev ja kaugeleulatuvate implikatsioonidega: nimelt pääsevad Conani kodukülas aega teenima ainult need noormehed, kes suudavad, muna suus, ümber künka joosta. Ma... ma ei taha seda teemat rohkem arutada.

"Teisel pool musta vänta", peatükk I: "Conan kaotab oma süütuse"

LAIBALOENDUS:
Väidetavalt tapetakse ekraanil 107 inimest. Ise ma tõesti üle ei lugenud, sest olin filmi selleks ajaks oma arvutist hügieenilistel kaalutlustel juba eemaldanud. 107 pole tänapäevase märuli kohta küll eriline suursaavutus, aga seda võib öelda, et (odavat) vägivalda ning brutaalseid stseene on ohtralt. Tegelikult täiesti mõttetult palju - slasheri vaatamise tunne tekib ja haigutama ajab, ehkki Jason Momoa (või Boboa või misiganes ta nimi oli) vehib mõõgaga päris osavasti.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Teeme nii, et ma püüan stoorit niipalju edasi anda, kui ma sellest aru sain, ja siis te otsustate ise.

Soome TV kättesaamisega oli omal ajal tükk tööd.

Kusagil põhjamaal elab rahvas, keda kutsutakse kimmerlasteks. Nende ühiskond on pehmelt öeldes kummaline. Ehkki on näha, et nad saavad täiesti rentaabli kivist vesiveski ehitamisega hakkama, on nad nii machod, et elavad mingites okste vahele tõmmatud nahkadest hüttides, mis isegi paleoliitikumi aegsetele euronõuetele vastanud poleks. Kimmerlaste maal elab teiste seas ka poiss nimega Conan, kes sündis lahinguväljal (ma ütlen, need kimmerlased on nii machod, et võtavad isegi üheksandat kuud rasedad naised sõtta kaasa).

Ühel päeval tuleb Conani kodukülla mingit fossiilset meritähte kummardav bande. Kuna nende pühalt okasnahkselt on üks jätke puudu, siis asuvad nad kohaliku sepikoja all paleontoloogilisi väljakaevamisi teostama, sest nendega kaasas olev teismeline gootitibi ütleb, et just sealt võib seda leida. Et musta silmapliiatsit armastavad kahvatud 14-aastased neiud tavaliselt ei valeta, leitaksegi puuduv tükk üles. Väljakaevamiste käigus saab kogu külarahvas peale Conani surma, sest vanaajal polnud paleontoloogia selline pussyde hobi nagu tänapäeval.

Meie jumal sittus mulle pihku! See on märk!

Umbes siin lõpebki loo koherentne osa. Erinevalt 1982. aasta versioonist ei panda noort Conanit ratast ringi ajama, vaid ta kasvab niisamagi kaadrite vahepeal suureks. Põhimõtteliselt näeb filmi edasine kulg nii välja, et kedagi tapetakse, siis tõstab keegi mingi eseme pea kohale (mõõga/imiku/rabeleva vaenlase) ja röögib täiest kõrist, ning siis näitab kaamera pahalasi, kes omaette sehkendavad. See muster kordub ikka ja jälle kuni filmi lõpuni.

Üks vaenlastest on ka Nina Hagen

Kurjamid, muide, sõidavad maad mööda ringi sõjalaevas, mida veavad elevandid ja režissööri haige mõistus. Puhtjuhuslikult on tegu samade tüüpidega, kes omal ajal Conani küla rüüstasid, ja meie suureks kasvanud barbar on nendega kohtudes kogu aeg pettunud, et vanad sõbrad teda ära ei tunne.

Vaenlaste pealiku tapab Conan vist puhtast halastusest - too on oma jumalikku meritähte nii kiindunud, et hõõrub seda pidevalt oma näo vastu, kuni see sinna õnnetult kinni jääb. Karta on, et varem või hiljem oleks ta ennast nagunii kogemata ära tapnud, sest võitluses kasutab ta mingil põhjusel kahte kokkuteibitud Türgi mõõka (ainus viis, kuidas kaks head relva saab olla viletsam kui üks hea relv).

Hea kombinatsioon - halb kombinatsioon

Ma ei tea, mis teie arvate, aga minu arust on uus Conani-film äärmiselt lollakas.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks pole ükski siin mängivatest näitlejatest Schwarzenegger, nii et ühtki head one-linerit ei kõla.

Ehitustehniliste ohutusnõuete eiramine on selle filmi üks väikseimaid probleeme.

TOBE POLIITILINE SISU:
Jumal tänatud, ei ole. Kõige lähedasem asi üleüldse mingisugusele poliitilisele sõnumile on täiskasvanud Conani esimene seiklus, kus ta oma neegrist sidekickiga orje vabastama läheb. Samas on siin pehmendavaks asjaoluks see, et "vabastamist" alustavad nad mäe otsast orjalaagri peale suurte kivirahnude veeretamisega.

MEELDEJÄÄV SURM:
Hehehehee, mõned ikka on. Minu lemmikuks oli vast see, kuidas Conan ühe kinnivõetud pahalase kiviheitemasinaga teiste pahalaste laagrisse tulistab. Meenutab veidi Indiana Jones'i (kuri)kuulsat külmkapistseeni.

Fremenite capoeira-etendus ei püstitanud publikurekordeid.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Tutkit. Moria kaevandused (ja mõned muud "Sõrmuste Isanda" lavakujundusest pätsatud elemendid) varisesid ainult kokku.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kõik režissöörid, kes vanadest filmidest uusversioone teevad, tuleks rattale tõmmata.

Titshot!

2/10

Jõuluküsitlus 2010 ehk Odav Viis Blogi Täita

Kõigi Maade Kooripoiste ja Metropoliitide Ühenduse spiiker Metsavana seadis minu ette need 12 sakramenti, mida ma täna, täpselt 30 päeva enne nääre, läbi viima pean. Isake siinpool loomulikult kuuletub autoriteedile, kuid kas keegi teda selle eest tänab? Ei.



1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Jah. Ainus aeg aastas, kui keegi ei pahanda liigsöömise pärast ega selle üle, kui ma terve päeva (ja öö) arvuti taga istun.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega tahaksid seda veeta?
Paavsti jõulumissal koos kardinalidega. Tegelikult ka, väga kultuuriline elamus oleks ketseritega nende valele kuupäevale lükatud pühadel osaleda. Kannaksin pärast patriarhile ette ja võtaksin hõlma alt välja puhtast kullast viirukipanni, mille ma Tema Pühaduselt ära virutasin. Jooksime sealt seest vürtsitatud viina ja naeraksime endamisi, kuidas auväärt pontifeks kõik oma kaasilluminaadid ja -reptiloidid mobiliseerib, et kadunud reliikvia üles leida.

3. Milline on sinu esimene jõulumälestus?
No ei mäleta. Mingid kuused ja jõuluvanad nagu ikka. Raudse eesriide lapsena jäeti mind hõõguva ninaga Rudolfist igatahes ilma, selles olen ma kindel.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei.

5. Parim jõulumälestus?
Lisaks sellele et ma, nagu öeldud, neid ei mäle(s)ta, on nad kõik ka eranditult ilged. Peaks vanu häid kombeid au sees hoidma ning proovima Rooma orgiate kombel nii palju silmupirukaid süüa, et pärast kurgukõdistamistokki vaja ei lähekski. Sellest saaks kahtlemata väga põnev mälestus ning jääks meeldegi, kuna jõulu ajal olen ma traditsiooniliselt kaine, miinus klaas-kaks hõõgveini.

6. Lemmik jõulutoit?
Vast ei mõistagi kirja panna. Kõik need rammusad toidud on ju head. Alati võib ju innovatiivne olla, leiutades näiteks burxi, kus pihvi asemel verivorst ja kastme asemel pohlamoos.

7. Kus sa veedad sel aastal jõulud?
Kodus. Või siis, erinevate nurkade alt lähenedes, küllastuvate rasvarakkude hämaras maailmas või selles mis-ta-nimi-ongi poolakate fantaasiamaailmas, mida küsimuse 8 juures käsitletakse.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Paistab et nüüd on. Eelmine aasta tõmbasin "Witcher"'i ja mängisin, aga järgmisel päeval enam edasi teha ei viitsinud. See jõululaupäev kavatsen uuesti proovida - mängki juba arvutisse valmis tõmmatud.

Ah jaa, üks mitmeaastane traditsioon on veel, ja nimelt - üllatus-üllatus - Lovecrafti lugemine. Eriti jõululugu "The Festival", mille minupoolne tõlge oleks järele mõeldes paslik jõuluööl ka lõpuni viimistleda. Sellest rääkides, minu tõlkeponnistuste suur toetaja Metsavana juhtis paari päeva eest mu tähelepanu faktile, et härra Demon on kord ammusel ajal loost juba üle käinud ning selle Poognasse üles pannud. Mind see ei demoraliseeri.

Lovecrafti teemalisi hardaid jõululaule kuulan ka, et täita süda pööripäeva tõelise vaimuga.

9. Sinu jõulukingisoov?
Umbes selline omnipult, millega Zurgutt üksvahe ringi käis ja millega saab valimatult kõiki telekaid välja lülitada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ega ei teagi. *kratsib pead* Olen ma üldse kinke saanud? Ahjah, Lovecrafti raamatuid muidugi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ove blogi jõuluprogrammist osa võtjad. See oleks vast hea tüng. Napoleoni sõdades vanavanavanavanavanaisa kaotanud kõhnuke Venemaa poiss ei saakski "Risk"'i mängida, või mida iganes blogiomanik seal välja jagab. Selle asemel ilmub just jeesuslapse roomakatoliiklikul sünnikellaajal blogisse interaktiivne flash-rakendus, kus saab iileksilehtedega kaunistatud karvast sedasamust suudelda ning viie sekundi jooksul huultega kõiki strateegilisi närvipunkte puudutades tiksub mängija Facebook'i arvele üks krediit.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Vähem kriitilist meelt filme vaadates? Carpe diem! Au revoir!

Estcon 2010

TAGLINE:
Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Saarjärve metsades paradeerisid fašistid, jagati raudriste, ee, Stalkereid.

Üritust valvas turvafirma eSS.

HOMOEROOTIKA:
Teie austatud isa Pjotr oli kohal ja hoolitses täielikult kombluse eest, takistades karvaste meeste hordidel üksteise suhtel vallatuks minemist. Konstantinoopoli patriarh jäi rahule. Etendati homoerootika-vabasid piibliteemalisi näidendeid.

Jeesuse ristimine Jordani jões: etendus kolmes vaatuses, alal 18a keelatud.

LAIBALOENDUS:
Null, mis on ebatavaliselt väike hulk, arvestades päikese suurenemist punaseks hiidtäheks. Samas on teada, et meie üritusega paralleelselt hukkus kõrvalasuvas Tšernobõli metsas kuulide ja zombide läbi nii mõnigi õnneotsija. Nende täpse arvu kohta puudub mul statistika. Lauataguses rollimängus oli samuti hulk langenuid; seal hävisid ka enamike tegelaste trummikiled kui välja ilmus minu tegelane, kes sõitis roosa täispuhutava hõljukautoga ja kes oma nimele – Surnuksmanaja – teps häbi ei teinud, kasutades relvadena tuumajõul töötavat ghettoblasterit ning falsetihäält, mille võimsust võrreldi vihale aetud helibarjääriületusega.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Lausa hea! Võibolla minu lühikese elu parim Estcon üldse. Nagu Ove juba mainis, jäi selleaastaselt ürituselt tavalisest rohkem meelde, kuna kaineid momente oli suhteliselt palju. Kõik ettekanded, mida ma kuulasin – eriti Kunnase oma – olid huvitavad ja rollimänguline püherdamine metsa vahel oli väga nauditav. Pealegi, ega iga päev ei saa natsimundrit ja gaasimaski kanda ilma, et keegi sellele viltu vaataks.

Negatiivsemateks külgedeks olid herilaste lubamine Estconi territooriumile, kusagil põõsastes peitunud Muhv, kes oma keeduspiraaliga järve kuumutas, ning traditsioonide jäme rikkumine Metsakana välja manamata jätmise näol.

PARIM ONE-LINER:
See tuli spontaanselt Trashi suust ööl vastu pühapäeva. Parafraseerides, "viin teie lapsed koolibussiga nikumaale".

TOBE POLIITILINE SISU:
Puudus – me oleme täielikult apoliitilised.

Poliitikat me ei tunnista.

MEELDEJÄÄV SURM:
Üks herilane suutis mu õllepudelisse ära uppuda, see oli – *nuuks* – nii ilus surm. Meeldejääv lõpp oli ka minu alter egol stalkerina, kui ta otsustas oma võitluskaaslaste nina alt Monoliidi ära napsata ning kui ta seejärel sõelapõhjaks tulistati. Ma ei tea küll, kas see päris Stalkeri-universumi kaanoniga ühtib, kui keegi tegelane Monoliidi kätte võtab ja seda füüsiliselt kuulidevastase kilbina kasutab.

KAS TEGELASTE SEAS OLI MÕISTMATU POLITSEIPEALIK?
See tiitel läheb inimesele kes ööl vastu laupäeva patrulli välja kutsus, kui talle selgus, et vabaõhuüritusel kostab väljast teinekord lärmi.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kuumus, eriti sauna peal magades, oli küll nagu ground zeros, aga tõenäoliselt peab siin süüdistama meteoroloogilisi fenomene nagu too ülalmainitud Päike. Kui ma kunagi kosmoseulmet kirjutama hakkan, siis seal mainitud taevakehast igatahes kivi kivi peale ei jäeta – maksan kätte raisk!

MIDA MA ÕPPISIN:
Zombide puhul on tulemuslik ainult selga tulistamine, mitte pähe, nagu filmid meile selgeks teha üritavad. Kaks suurt kanistritäit tulist kapsasuppi ei pruugigi kõrvetaval päeval kaubaks minna. Ainult kõige kangemad papid kannavad sepisrauast kahepuudaseid riste.

Aa, ja ma leidsin oma kadunud venna. Kuidas me küll nii kaua üksteisest mööda kõndinud olime?

Nagu kaks tilka kerbangot.

Clash of the Titans (2010)

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.


Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.


2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek

Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10

Star Wars Holiday Special (1978)

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest Hollywoodis, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles George Lucasele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi teha filmi Chewbacca perekonnast?" Ja George vastas maole: "Me võime teda küll siin-seal näidata, aga tema perekonnast filmi tegemise kohta on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest mõelda ega sellest omavahel rääkida, et te häbist maa alla ei vajuks!" Ja madu ütles George'ile: "Te ei häbene, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te Holiday Special'i valmis saate, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja halba filmi." Ja George nägi, et wookiee'dest oli hea stsenaariumi kirjutada, ja see tegi ta silmadele himu, ja et idee oli ihaldusväärne, sest see pidi rikkaks tegema. Siis ta võttis käsikirja ja kirjutas ning andis kaamera Steve Binderile, ja tema filmis. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endis suurt häbi, ja nad väntasid kähku uusi filme ning ei lasknud Holiday Special'it enam kunagi eetrisse.

Wheee!!! Vaata kui ilusti meie karv läigib!

Chewbacca: piiritult uhke oma perekonna üle. Han Solo rõkkab kaasa.

Pean möönma, et 70ndate diskostaarid sobivad kui valatult kaugesse-kaugesse galaktikasse.


Juba filmime? Aga mul on veel küüned lakkimata!

Star Wars'i pühade-erist on filmikunsti kontekstis üldse natuke vale rääkida. Ta sobib pigem sinna, kus temataolistele antakse pikad ja kurjakuulutavad ladinakeelsed nimed ning kus temaga kontaktis olnud inimesed nutvate lähedaste pilgu all karantiinitelki viiakse ja nende järel tuba desinfitseeritakse. Holiday Special on terviklikult eetris olnud üks, ainult üks kord 1978. aasta jõulude ajal, ning tolle aja lastele visatakse mõnes kohas siiani kõõrdpilke kui "surnud generatsioonile". Seda pole mitte kunagi ametlikult ühelgi andmekandjal välja antud – kõik internetis ringlevad salvestised on pärit aastakümnetevanustelt kodustelt videokassettidelt. Ise suutsin ma selle ära vaadata ainult tänu Ove joomamängudest tingitud mõistusthägustavale pohmellile. Nüüd peaks tegelikult kettaruumi vabastama... huvitav, miks Holiday Special'i fail ennast kustutada ei lase... hiir ei allu ka enam kontrollile... nüüd hakkas ta mingeid imelikke asju netist alla laadima, mis sisaldavad sõnu "doom" ja "worm". Veider. No igatahes ainus hea, mida selle ebapühade-eri kohta öelda saab, on et reductio ad Hitlerum tema peal ei tööta, st seda ei anna tõesti kuidagi natsidega seostada. Positiivne kriitika missugune. O discordia!


MITTE VAADATA EGA OMA LASTELE NÄIDATA

-1/10

Avatar (2009)

Nüüd on siis see film, millest kõik lahedad lapsed koolis räägivad, ära nähtud. Ja minu blogi on sellest kirjutamiseks üsna õige koht. Sest pool sellest filmist on just halb (ehkki teine pool on situ-püksi-kui-hea). Halb osa on enamuses stoori; hea osa on visuaalia. Mina olen tavaliselt viimane inimene, kes efektide pärast filmi vaatama hakkab; siin teen ma aga jõhkra erandi. "Avatar" on vaieldamatult parima pildiga teos mida ma näinud olen. Heli on ka üsna hea. Kõik muu... noh, keskpärane parimal juhul. Sajal korral ja sajas variatsioonis nähtud lugu.

"Avatar" on segu "Sõrmuste Isandast", "Surmailma" raamatutest ja Sid Meieri "Alpha Centauri" arvutimängudest. Siin on teine planeet, kus elavad haldjad, okei? Sinist värvi kolmemeetrised haldjad. Vibud? Check. Pikad kõrvad? Check. Kõlav keel? Check. Elavad metsas? Check. Ja muidugi vajavad nad inimesest kangelast (Sam Worthington), kes neid kurjade metsaraidurite käest päästab. Inimesest kangelane on vööst altpoolt halvatud, ent see pole probleemiks, kuna talle antakse mingis paagis geneetiliselt valmistatud tulnukhaldja keha, mida ta läbi oma mõistuse täielikult juhtida saab. Läbigem Täheväravasse astumisele hämmastavalt sarnane efekt, ja läheb lahti!

Ehkki mehe uus keha on tugev ja nõtke, on ta oma kogenematuse tõttu seal sees siiski paras totu, ja satub kohe jamadesse, mille tulemusena ta haldjate poolt kinni võetakse ja nende juurde viiakse, kus nad tahavad teda enda sekka võtta, ent selleks peab ta – ülla-ülla – läbima mehekssaamise koolituse. Tema õpetajaks saab külavanema tütar ja edasi läheb kõik eelduste kohaselt. Ta õpib kohalikke ratsaloomi kasutama, vibuga laskma, jooksma-hüppama ja planeedi jumalusega konsulteerima. Kui ahne korporatsioon otsustab, et pärismaalastega diplomaatia tegemise aeg on möödas ja tuleb kohe sõjaliselt kaevandama hakata, asub peategelane ikkagi inimeste poolele. Mitte. Film lõpeb pateetiliste stseeni jadas.

Aga pilt, efektid... no tõesti, ma pidin peaaegu püksi sittuma, et minus oleks rohkem ruumi kogu selle silmailu vastu võtmiseks. Filmi tegijad on jaganud välja haruldase matsu, mismoodi võõrast planeeti kujutada. Džungel, värvikirevat ja imeilusat elu täis. Sama öösel, täis luminestseerivaid eluvorme. Ma kastreeriks end oma käega ära, et niisuguses maailmas ringi käia. See on fantaasia, muinasjutt, millele pole võrdset. Rabavad elementaarse loogika vead, mida tegelased, loodus ja füüsika "Avataris" teevad, kaovad iga looduspildiga peast. Öine džungel planeedil Pandora on kunst selle kõige puhtamal kujul. Käi persse esteet kusipea, kes sa ütled et kunst on ainul lõuendil ja mingi orava türakarvadest pintsliga maalitud – sina ei suuda luua niisugust visuaalselt sümfooniat kui "Avatar", ehkki see on ainult hunnik terabaite ja Dr. Pepperit. Oisamait, imeline!

Selles mõttes, et mind ei huvita, kuidas täpselt need hõljuvad saared õhus püsivad. Või miks on mingid kehvad gaasimaskid kosmosemariinide standardvarustuses või miks ei ole veel olemas paksu loomanahka läbivaid padruneid. Mulle meeldib näha neid padruneid lahingus koos ürgjabura haldja-ratsaväe, saja lahinglennuki, draakonilennuväe ning veel hunniku asjadega. Kõik see on ülikõva. Just siis, kui ma arvasin, et film kujuneb lõpus mingi dialoogide ja sisemiste võitlustega odavaks sasipuntraks, sai sest hoopis odavate sisunükete ning massiivsete lahingute kogum. Plahvatusi on kogu raha eest.

Ma üritan rohkem mitte spoilerdada. Kui teid huvitab just lugu ja sõlmitus, siis ärge vaadake. Ostke kinopilet juhul, kui teile meeldivad tobedad Warhammeri stiilis mechad lahingus vibuga metslaste käest kolki saamas, kulukad ja pompöössed spetsefektid ning new age-looduslapsed mingit jaburat tantsu tantsimas. Ilumeele ja kolmemõõtmelise nägemismeele eest paneb "Avatar" teid Jumalat kiitma. Sisuarenduse osas aga pöörduga parem "District 9" või mõne teise intelligentse (ulme)filmi poole.


9/10

The Final Inquiry (2007)

"The Final Inquiry" kohta lugesin ma Eesti Kristlikust Foorumist, kus lehekülje allosas niisugust teost suurelt reklaamiti. Puhtast uudishimust klikkisin et näha, milline piiblilugu seekord ekraanile lastud on. Ei olnudki otseselt Piiblist, vaid hoopis lugu Jeesuse tapmist uurivast Rooma väejuhist. Stoori kõlas mõnevõrra huvitavalt, niisiis vaatasin IMDb-st lähemalt järele. Seal sattus silm näitlejate nimistule ja ma pidin peaaegu tooli pealt maha kukkuma. Filmis näitlevad vanameister Max Von Sydow, kes mingil kummalisel põhjusel endiselt elus on, ja Dolph Lundgren (kes ei mängigi ristilt maha ronivat Universaalset Jeesust). Järgmised hiirevajutused olid seotud juba torrentite otsimisega.

Psst, mingid ateistid vahivad siin meie filmi!

Ühel heal päeval läheb kogu Rooma impeeriumis taevas pilve ja maa väriseb. Seepeale kutsub vana keiser Tiberius (Max Von Sydow) Galliast ära eksiilis väepealiku Titus Valerius Tauruse (Daniele Liotti), kel teatavad detektiivioskused on, ning laseb tal uurida ühe hukkamise müstilisi tagamaid kauges Juuda provintsis. Senati Ja Rooma Rahva alam sõidabki Jeruusalemma, kaasas viimaselt Gallia-sõjakäigult hangitud teener Brixos (Dolph Lundgren). Kohaliku rahva seas levib müüt, et hukatud Jeesus on surnuist üles tõusnud ning ratsionalist Titus hakkab sellele kohe kümne küünega kallale. Eks nad seal siis kemplevad variseridega ja korrumpeerunud maavalitseja Pilatusega ning loovad sõprussidemeid Jeesuse ülestõusmist uskuva sektiga. Roomlane ja barbarist teener jõuavad vahepeal ka sõpradeks saada; samuti armub roomlane ära kohalikku kristlasest naisesse. Pärast lõpeb kõik muidugi õnnelikult: müsteerium lahendatakse, Titusest saab kristlane ja ta abiellub oma armastatuga.

Nii hea nägu on peas, nagu oleks just Egiptusest välja saanud.

Filmi kohta, mis on kristlastelt, kristlastest ja kristlastele, on see suhteliselt neutraalne. Pontius Pilatus näeb küll välja nagu õel eunuhh ja juudi preestrid on kohutavad salasepitsejad, ent muud rahvast kujutatakse üsna viisakas valguses. Näitlemine on kohati veidi ülespuhutud ja koomiline, aga siiski talutav. Nauding on näha ka, et filmi ilmselt mitte kuigi suure eelarve juures on lavakujundusele ja õhustikule päris korralikult rõhku pandud. Mitte midagi nii pompöösset kui maailmakuulsates Roomast rääkivates teostes, ent siiski hea. Ajaloo lisamisega pingutati lõpus küll natuke üle, kui ebakuulsusrikkaks hetkeks tuuakse mängu järgmine keiser Caligula, aga seda viga pole raske ignoreerida.

Mannekeeni jaoks jäi rahast puudu, niisiis varastati Jeesuse korjuse kujutamiseks kohalikult näituselt maajade muumia.

Film keeratakse naljaks muudel aladel, mille eest vastutavad isikud pühast loomeväest ilmselt liiga purjus olid, et pöörata tähelepanu detailidele ja nende loogilisusele. Titust keisri juurde viiva laeva madrus hakkab – nagu quest giver arvutimängus – täiesti ootamatult rääkima, kui müstiline ikka on, et keiser just siin elab. Nagu mida? Või Dolph Brixos, kelle seljariided ühe kõrtsiskäigu vältel korduvalt vahetuvad ning kes suudab oma õhukese tuunika alla ära peita nii jõhkra sõjakirve, et sellega kutsutaks talle fantasyfilmide võtetel ka politsei. Tõeline pärl on aga peategelane, kes vaatab sihipäraselt mööda ilmsetest juhtlõngadest, laseb pea igaühel endale valetada ja pigistab silma kinni ratsionaalsete tõendite ees Jeesuse ülestõusmise kohta. Huvitav, kas niimoodi usklikud ateiste ette kujutavadki? Kuid kui võtta arvesse, et Titus leiab elu armastuse juba kolmandas naises, keda ta Jeruusalemma kõrvaltänaval kohtab, ja ajab talle teismelise kombel terve filmi aja ligi, siis ongi ehk andeksantav, et ta pea veidi sassis on.

Härrased! Meie alkeemikud on leiutanud alkoholi!

Ma hakkan mõtlema, et kvaliteetne sümbioos epic-fail-möödapanekutest ja südamega tehtud poolajaloofilmist on päris armas retsept. Kui keegi niisuguseid teoseid veel teadma peaks, siis tuleks kindlasti minule mainida, ma vaataks nad hea meelega läbi. "The Final Inquiry" tuleks ka soovijatega uuesti üle kaeda, näiteks jõuluajal. Kutsume Antti Looduse ka kampa ja teeme ühe mõnusa õhtu!

Juudamaa otsib superstaari.

Oma arust olen ma seda stseeni kuskil filmis juba näinud.

7/10

Michael Scott Rohan - "The Winter of the World"

Ja veel raamatuid.


Paljud teist on lugenud või kuulnud raamatust "Jääalasi", mis tükk aega tagasi eesti keelde tõlgiti, kuid mille teised osad kahjuks tõlkimata jäid. Minule jättis "Jääalasi" kunagi väga hea mulje, ent "Maailma talve" ülejäänud triloogiani jõudsin alles sel sügisel, sest viimasest ingliskeelsest trükist on möödas 14 aastat ning veebi kaudu tellimine oleks väga kallis tulnud; uskumatu õnnena leidsin ma teosed kodumaiselt Estcon'ilt. Aga see selleks.

"The Winter of the World" lahterdub ilmselt high fantasy alla ning toimub jääaja-aegses maailmas. Kusagil väikeses linnas sirgub üles orjapoiss Alv, kelle elu muutub järsult peale röövlite laevastiku rünnakut ja linnakese hävitamist. Alv satub meistersepa Mylio õpipoisiks ning temas hakkavad ilmnema võimed, nagu raamatute peategelastel ikka kombeks. Edasi läheb kõik juba mööda etteaimatavat rada, mis sisaldab kõiki mõeldavaid fantaasiaklišeesid.

Nagu öeldud, jättis esimene romaan "The Anvil of Ice" mulle tugeva mulje oma natuke teistsuguse olustiku ja atmosfääri tõttu. Liginevate jääliustike hirmu all elavate põhjamaade olemust ja barbaarsust oli tõesti hästi kujutatud; üksikud olulisemad tegelased olid küllaltki huvitavad ja välja töötatud; sepakunsti kui tolle maailma vastet maagiale anti edasi kirglikult ja omanäoliselt; JÄÄ ning liustikke juhtiv kuri tahe olid suurepärased leiutised. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus alternatiivses Põhja-Ameerikas ning et kenasti olid omavahel kokku sobitatud reaalne pleistotseeniaegne loodus, indiaani müüdid ning pronksiaega meenutav tsivilisatsioon. Samas saan ma aru ka teisiti mõtlevatest inimestest – nagu keegi oma kirjanduseostuga kekkavale minule Estconil mainis, ei taha ta lugeda järjekordset raamatut, mis algab maakaardi ja lõpeb sõnaseletustega.

Ülejäänud kahes raamatus "The Forge in the Forest" ning "The Hammer of the Sun" selgub aga kurb tõsiasi, et autori fantaasia sai selleks hetkeks otsa. Siin löövadki tõeliselt välja ülalmainitud fantasy-klišeed – M. S. Rohan on väga hoolikalt Tolkieni lugenud. Olemas on Gondori taolised mandunud kuningriigid, eksiilis kuningapojad, haldjaid täis metsad, päkapikke/neandertallasi täis koobastikud, lohed, ebareaalsed armulood, võlumõõgad ja ühel jabural hetkel isegi zombid. Ära sai lörtsitud ka esimeses teoses figureerinud Jää kui pooleldi ebaisikulise kurjuse olemus. Tegelased kõnnivad mööda etteaimatavat rada edasi, löövad üha suuremate ja uhkemate linnade all lahinguid, teevad üha vingemat sepakunsti... saate vist aru, kuhu mina (ja autor) sihime.

Ma ei saa öelda, et triloogia teine pool halb lugemine oleks, pigem ebaühtlane. Algupärast loomesädet siin-seal veel kohtab ning päris igav ei hakka ka kunagi. Rohkem üllatusmomente oleks lihtsalt kasuks tulnud ning aidanud ebaoriginaalsest materjalist enamat välja võluda. Kõige rohkem kurvastas mind see, et autor ei toonud mängu tagasi esimese raamatu lõpul maha löödud seppmeistrit, kes kogu kolme teose peale kindlasti kõige huvitavam tegelane oli. Tavaliselt ei lasta nõnda tähtsatel kurjamitel kaua surnuna püsida, kuid selles triloogias ei järginud kirjanik vajalikul hetkel traditsiooni ning mõtles välja uusi, märksa mõttetumaid tüüpe. Ka ei saanud teoks minu lootus, et sarja lõpus jõuavad kangelased tagasi Mylio torni ning et seal toimub viimane võitlus.

Noh, ilmselt ongi "The Winter of the World" tüüpiline tänapäevane eepiline fantasy – palju keskpärasust ja trompetipuhumist ning siin-seal ka loomingulisust. Kummaline küll, aga loetav ta on ja kindlasti võtan ma kõik kolm raamatut veel mõned korrad ette.


Wikipedia: autor

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.

Megiddo: The Omega Code 2 (2001)

Piiblil ja kristlikel teemadel põhinevaid filme on arvukalt ning ameeriklastel ei saa neist kunagi küllalt. Lai sündmuste ja käsitluste valik on sigitanud äärmiselt erinevaid teoseid, alates suurejoonelistest Technicolor-vaatemängudest (The Ten Commandments (1956)) kuni propagandistlike slasheriteni (The Passion of the Christ (2004)). "Megiddo" on hoopis teist masti film ning kristlaste loomingu kohta küllaltki julge, sest jutustab Antikristusest ja maailmalõpust. Žanrilt on ta põnevik, mida autorid on üritanud draamaelementidega sügavamaks ning actioniga põnevamaks teha. Nimetagem teda siis eskatoloogiliseks thrilleriks.

Taheti trips-traps-trulli, aga veri sai otsa.

Teose ülesehitus on võrdlemisi ootuspärane – Antikristuse sünnist kuni lüüasaamiseni. Teda näidatakse algul lapsena, kes justkui "The Omen"'ist välja hüpanud (ülla-ülla?), siis sõjakooli lõpetava šiki noormehena ning lõpuks enamuse ajast täiskasvanud maailmavalitsejana. Antikristuse nimi pole sel korral paraku Damien vaid Stone Alexander, kellel on ka vend David. Filmi põhikonflikt toimubki Stone'i ja tema venna vahel. Olles ilmselgelt heast suguvõsast, kasvavad mõlemad suurteks juhtideks – David presideerib USAs ning Stone omarajatud Maailmaliidus. Lõppfaasis põrkuvad kahe venna sõjaväed Armageddoni lahingus Jeruusalemma lähistel.

Hamas'i uue aasta pidustus Kaljumošee taustal.

Tee maailmalõppu võtab aga aega ja ettevalmistusi ja valdav enamus filmist üritab vaatajale iga hinna eest selgeks teha, kui kalk, salakaval ja vägivaldne üks vend on, ning kui hea inimene teine. Selles osas pole muidugi midagi arusaamatut – "Megiddo" on film konservatiividelt konservatiividele: Ameerika on viimane valguse kants (kuigi veidral põhjusel liitub temaga ka Hiina), Antikristus valitseb Roomast, katoliiklikus kabelis elutsevad põrgusigitised ja pimedusepreestrid, ateismi ja evolutsiooni olemasolugi ei mainita jne. Ei jäeta meelde tuletamata ka piiblitõde, et iga inimene on patune – David himustab oma ligimese Stone'i naist ühe korraliku kristlase kohta vägagi avalikult. "Romeo ja Julia"'likus stseenis sureb naine dramaatiliselt oma armukese käte vahel.

Prints Harry on natsimundri seljast heitnud ja asub võitlusse Kurjusega.

Filmitegijate kristlike väärtuste ja eesmärkide pärast õnnistati neid üsna korraliku näitlejatevalikuga. Antikristust kehastab Austin Powers'i filmidest tuttav Michael York ning Davidit mängib Michael Biehn, kes rohkem kui 15 aastat peale "The Terminator"'it ja "Aliens"'i ikka veel hea välja näeb. Kuid aeg-ajalt ilmuvad täiesti ootamatult ekraanile mitmesugustest muudest teostest ja seriaalidest tuttavad näitlejad. Näitlejatööde üle üldiselt kurta ei saa – on omad hetked nii ühel kui teisel. York paistab Stone'i kehastamist küll liiga palju nautivat ning kuidagi ei saa toda tobedat pedofiili-irvitust tema näolt ära, ent teda tasakaalustab tema sidekick/pressiesindaja, kes on mingit sorti deemon ja kel õnnestub kogu filmi vältel meeldivalt ebainimlik ja õel välja näha.

Mida te mu pisikese tankiga teete?!

Bra'tac maskeeritult salajasel missioonil.

Padukristliku filmina valmistab "Megiddo" siiski mõnes osas pettumuse ka. Klišeed on ära unustatud: mitte keegi pahadest ei kuula heavy metalit, mitte keegi ei ohverda Mustale Isandale lapsi ning ühtegi saba ega sarve pole ka enne lõppu näha. Lõpustseen ja Saatana enda väljailmumine paneb vägeva põntsu teose tõsiseltvõetavusele (ma mõtlen kristlaste jaoks, teiste jaoks pole seda nagunii), sest selleks hetkeks on eelarve nähtavasti otsa saanud ja täis-arvutigraafiline pimedusevürst ei tundu mitte hirmutav vaid kohtlane ja õnnetu näoga. Õnneks pole ta roll kuigi kestev ning ta kaob ekraanilt väävlijärve, mis on kõige viletsa CGI koht.

Piksevarraste laialdasem kasutamine oleks maailmalõpu ära hoidnud.

Juutidel on pidupäev: taevast sajab kuldseekleid.

Filmi lõppvaatus on parimate deux ex machina traditsioonide kohaselt tehtud. Halvad saavad taevaliku Saksa täpsusega karistada ning head jäävad laibavirnade keskele suud maigutama. Moslemid, juudid jt uskmatud üle kogu maailma saavad oma veast aru. Maailmast endast saab troopiline paradiis, sest Jumal nähtavasti teistsugustest ökosüsteemidest ei hooli. Ja ongi kõik. Tsitaat Johannese Ilmutusraamatust lõpetab teose.

Valimiste ajal juhtub teiste kandidaatidega alati veidraid õnnetusi.

6/10

Beowulf (2007)

Arvutianimatsioonil põhinevad filmid on üks asi, mida ma tänapäevase kinokunsti juures kunagi kannatanud pole (ja ilmselt ei hakkagi kunagi kannatama). Aeg-ajalt ma ehk suudaksingi sundida end mõnda neist läbi vaatama, aga et enamik on lastele mõeldud, siis läheb see karikas minust ikkagi mööda. Nähtavasti pole minus piisavalt "moodsat" mõtlemist, või siis lapsemeelsust (ainuke laste-animafilm, mida ma vaatama nõustun, on "The Land Before Time", aga too pole ka CGI). Meie tänane "Beowulf" sobiks samuti väikestele vaatamiseks, kui seal vohavat vägivalda ning piimariiulite paraadi tagasi tõmmata. Sest stoori ebastabiilsuse, tegelaste kahemõõtmelisuse ning vilkuva-välkuva superkangelase-actioni tõttu ta ühelegi üle 16-sele küll peale minna ei tohiks.

Ilma raskusteta tähtede poole.

Filmile aluseks olnud saagat on, ma eeldan, kõik lugenud. Seekordne adaptsioon teeb loosse mõningaid muudatusi, millest enamik on nii loojate kui vaatajate mugavuse huvides. Samuti lahendatakse Grendeli ja tema ema olemuse ning Beowulfi kroonimise probleemid üsna arukalt ära. Kahjuks tuleb küll möönda, et loo võib igaüks üsna vara ette ära mõelda ning sellest hetkest oli mul edasistest arengutest juba üsna ükskõik.

Vist on orkid on ligidal.

Kuna anglosaksi kirjanduse suurteoses ning filmitegijate kujutlusvõimes nappis seda jumalikku sädet, mis tõelisele kunstile elu annab, siis jäi üle asju mõõga otsa torgata ja õhku lasta, ja seda ka tehti. Sitasti. CGI pole veel piisavalt arenenud, et realistlikke võitlusstseene näidata, ning need tuleb asendada hüppamise-kargamise-lendamisega vähemalt neljas mõõtmes. Nimikangelasel oli tõsiseid raskusi viieks minutikski ühes atmosfäärikihis püsimisega. Seda annab muidugi seletada külma põhjamaa temperatuuriga – ta oli nimelt nii heroiline, et otsustas Grendeli vastu (kellele mõõgaga viga teha ei õnnestu) minna ihualasti ja topeltnelsoniga. Grendelit tahtsid lavastajad kujutada väärastununa, ent paraku viksisid ta üks-ühele "World of Warcrafti" ebasurnute pealt maha. Beowulfi persekannikad said see-eest väga korraliku töötluse – võiks arvata, et nemad ongi teose peakangelased. Tillikat tegevat sangarit nähes kostus peletise suust heakskiitvat üminat ning sellele järgnes destruktiivne armumäng Hrothgari mõdusaalis. Paljude heade pikslite purustamise hinnaga jõuti lõpuks järeldusele, et arvutigraafika on ikka veel lapsekingades.

Pool filmi eelarvest.

Et "Beowulf" kuulsa "300" kiiluvees libiseb, ei tohiks kellelegi uudiseks olla, kuid miks ei võtnud režissöör Zemeckis viimasest eeskuju? "300" on küll film, mida ma otsatult vihkan (nii loo madalalaubalisuse kui tõeliselt tülgastava ideoloogia pärast – film oli põhimõtteliselt ju värbamispropaganda Bushi Iraagi-sõjale), ent sealsete efektide ja võitlusstseenide üle kurta ei saa. Häh, "Beowulf" ei suuda isegi oma valitud stiili hoida – aeg-ajalt ilmutavad end ekraanil kohad, kus tegelaste nägudest on unustatud arvutiga üle käia, või kus nende juuksed-habemed rigor mortislikult jäikadena paigal seisavad. Samuti püsib Anthony Hopkins'i mängitud kuningas Hrothgari määratu (vähemalt 20GB puhast graafilist õõva) õllekõht kummaliselt statsionaarsena ja ei vabise nagu peaks.

SPAAARTAAAA!!!

Kui nüüdseks on jäänud mulje, et ma olen rääkinud ainult efektidest, siis olete õigesti aru saanud. Sest selles filmis lihtsalt pole midagi muud – homoerootilised halva iseloomuga kangelased, tiirased ja lakku täis germaani röövlid ning mõni üksik huvitav koletis ja stseen on kogu austusavaldus, mida kuulsa kangelaskuninga kauged järglsed oma esiisale teevad. Päris-Beowulf pöörab end ilmselt praegu oma Skalunda kääpas ringi ja kiristab hambaid selle saasta peale. Nagu minagi.

Ka väärikas vanuses meeldib kuningas Beowulfile end teiste meeste ees alasti võtta.

2/10