Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10

Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Red Scorpion (1989)

Juba nädal aega kestval köhal on vähemalt see pluss, et ta lülitab oma piinarikkusega välja kõik füsioloogilised funktsioonid, jättes alles puhta, ehkki äärmiselt sapise vaimu. "Puhas" vaim minu kontekstis tähendab, et see on vaja täita halba filmidega, ja võibolla neist ka kirjutada. Seega ma vaatasin uuesti üle "Punase Skorpioni", ja siin on tulemus. Arvustuse kirjutamisel kasutasin Ruthless Reviews'i "80s Action Guide"'i stiili. Teen seda niisuguste teoste puhul ka edaspidi.


KIRJELDUS:
Nad arvasid, et kontrollivad teda. Arvaku uuesti...

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Aaria mees vabastab neegreid kommunismist ja heteroseksuaalsusest.

HOMOEROOTIKA:
Nõukogude inimese kõrged moraalinormid visatakse kus seda ja teist, kui Nikolai Ratšenko (Dolph Lundgren) oma Aafrika-missiooni esimesel õhtul linna peale laiama läheb. Dolph oli 89. aastal oma tippvormis, meenutades mõnelt propagandaplakatilt pärinevat Goebbelsi märga unenägu. Kaadrisse sattunud kohalike ja Vene sõdurite näoilmed räägivad tema õlitatud hiigelkogust selgematki keelt. Teda vaatavad muidugi ka naised, aga üksainus neist, kes lähenemiskatseid teeb, lükatakse pilku pööramata ja sõna lausumata teelt kõrvale. Edaspidi ei üritatagi naiste olemasoluga seda filmi risustada, vaid keskendutakse Dolphi näitamisele võimalikult napis riietuses.

Niiske, trimmis meheliha. Ärge häbenege, kõlbab taustapildiks küll. Muide, skorpionimärk tähistab pügmeede juures viljakust.

Kommunistid, kelle hulka Dolph algul kuulub, on kahjuks aga liiga väikeste riistadega ja seega läheb läheb ta üle revolutsionääride poolele, sõbrunedes tüütu ameeriklasest reporteri ning taltsutamatute Aafrika meestega, sealhulgas ka filmi muu süžeega täiesti mitteseotud pisikese, aga kogenud pügmeesõdalasega, kes on vaata et välja karanud legendaarsest teosest "The Gods Must Be Crazy". Temaga toimub eriti sügav vennastumine ja lisaks oma salapaikade tutvustamisele õpetab ta meie kangelasele ka skorpioni kombel jahipidamist (mis tähendab ilmselt teiste meeste äkilist salvamist pika ja kõva ihuliikmega, ehkki seda otseselt ei demonstreerita). Igal juhul on selles filmis palju-palju higiseid kontakte kirglike meeste vahel – isegi Nõukogude armee poolt jälitatuna leiab Dolph aega, et lahti riietuda ja sõpradega järve hullama minna.

Mõned pildid ei vaja allkirju.

LAIBALOENDUS:
Pliiatsiga järge ajades tuli kokku 104 tapetut, mis on isegi 80ndate märulite jaoks hea tulemus. Enamus neist saavad otsa kuulide või plahvatuste läbi. Leidub ka väga palju kukkumisi kihutavatelt sõidukitelt, mille tulemused polnud kindlad, ja mida ma seega sisse ei arvestanud; nagu ka külatäis pärismaalasi, keda helikopterilt mürgiga üle kastetakse.

Isegi aktiivsoomusest voorusevöö ei kaitse punaseid Dolphi 200mm peenisepikenduse eest.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Spetsnaz'i supersõdalane avastab endas poolehoiu rõhutud rahvaste vastu ja võsaküti hinge, ning asub neid kahte suure hulga laskemoona abil ellu viima – kui halb saab selline film olla? Selgub, et üsna kohutav, kuigi "Punane Skorpion" pole siiski 80ndate märulite kõige alumises kategoorias (Chuck Norrise "Invasion U.S.A" ja "Delta Force"; Patrick Swayze'i "Red Dawn"). Filmi nõrgim/tugevaim külg on tema absurdsus – Arnoldi kehamassi ja Wilt Chamberlaini pikkusega Dolph Lundgren bušmanidega sõbrunemas ja nendega sigu küttimas, sellal kui tema sõbrad kommudega elu ja surma peale võitlevad, on spektaakel omaette ja ei saa pärineda ühegi teise kümnendi linateostest. "Ajastutruu" on ka see, kui ta end sõdurite kõrtsis purju joob, kakluse korraldab ning Tuvalu aktsendiga "Internatsionaali" lauldes välja vaarub. Üldiselt aga summutatakse teose kõik kaheldavad küljed aktiivse tulevahetusega, mida saadab kas reibas saksofonimuusika või Little Richardi hitt "Long Tall Sally".

Sõjakoledused.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks ei ühtegi, mis oleks meelde jäänud. Dolph ei ole siiski Arnold, ja ta tapab üldiselt sõnagi lausumata. "I am still Spetsnaz... but I'm not one of you...", kõlas enne paha kindrali vägivaldset lõppu, kuid mida see tähendab, pole minule teada. Ameeriklase suust tuleb üks hea lause: "What with you, pal? Big Brother never teach you to swim?"

Täitmas seakasvatuskolhoosi viisaastaku puudujääke.

TOBE POLIITILINE SISU:
Mõnedel kommunistidel on hing ja nad on võimelised headuseks ja halastuseks? Häh. Muu polegi ehk niiväga tobe – põhiroll on Reagani perioodi nõukogude-vaenulikkusel, mida sobib hästi kandma konflikt kusagil Aafrikas, kus Vene ja Kuuba väed üritavad kohalikke hõime maha suruda. Teisisõnu täiesti harilik 80ndate situatsioon, mille lahendab arhetüüpne õlitatud Aaria mees.

Пусть всегда будет солнце, Пусть всегда будет небо...

MEELDEJÄÄV SURM:
Siingi pole midagi jalustrabavat. Parim on kolonel Zayas'i (Carmen Argenziano) surm: ta ähvardab Dolph'i üüratu granaadiga, kui Dolph tal kuulipildujaga käe otsast laseb ja putket teeb. Kolonel jääb arbitult oma granaati hoidva käe poole küünitama, kuni ta koos majaga õhtu lendab. Mainitud käsikuulipildujaga, muide, hävitatakse ka venelaste kuulikindlalt soomustatud HIND-lahinghelikopter. Et nagu paar kuuli ja õhku ta lendabki. Milleks need afgaanid ikkagi ameeriklaste Stinger-rakette vajasid, kui nad Nõukogude liidu vastu sõdisid?

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei, aga väikese linna jagu asju lendas õhku küll. Filmil olla ka teine osa; võibolla seal on.

Siinai kõrb. Vasakult: Mooses, Aaron, Jehoova.

MIDA MA ÕPPISIN:
Paksud lärmavad Ameerika ajakirjanikud suudavad kriitilisel hetkel kõrbest suurtükkidega välja ilmuda. Igas korraliku Nõukogude väeosa koosseisus on sadistlik piinadoktor. Legendaarselt inetu Brion James ei ole vist mitte kunagi positiivset tegelast mänginud.

Vastupanuliikumise juht, vapper kõrbepoeg, sünge revolutsionäär.

8/10