Megiddo: The Omega Code 2 (2001)

Piiblil ja kristlikel teemadel põhinevaid filme on arvukalt ning ameeriklastel ei saa neist kunagi küllalt. Lai sündmuste ja käsitluste valik on sigitanud äärmiselt erinevaid teoseid, alates suurejoonelistest Technicolor-vaatemängudest (The Ten Commandments (1956)) kuni propagandistlike slasheriteni (The Passion of the Christ (2004)). "Megiddo" on hoopis teist masti film ning kristlaste loomingu kohta küllaltki julge, sest jutustab Antikristusest ja maailmalõpust. Žanrilt on ta põnevik, mida autorid on üritanud draamaelementidega sügavamaks ning actioniga põnevamaks teha. Nimetagem teda siis eskatoloogiliseks thrilleriks.

Taheti trips-traps-trulli, aga veri sai otsa.

Teose ülesehitus on võrdlemisi ootuspärane – Antikristuse sünnist kuni lüüasaamiseni. Teda näidatakse algul lapsena, kes justkui "The Omen"'ist välja hüpanud (ülla-ülla?), siis sõjakooli lõpetava šiki noormehena ning lõpuks enamuse ajast täiskasvanud maailmavalitsejana. Antikristuse nimi pole sel korral paraku Damien vaid Stone Alexander, kellel on ka vend David. Filmi põhikonflikt toimubki Stone'i ja tema venna vahel. Olles ilmselgelt heast suguvõsast, kasvavad mõlemad suurteks juhtideks – David presideerib USAs ning Stone omarajatud Maailmaliidus. Lõppfaasis põrkuvad kahe venna sõjaväed Armageddoni lahingus Jeruusalemma lähistel.

Hamas'i uue aasta pidustus Kaljumošee taustal.

Tee maailmalõppu võtab aga aega ja ettevalmistusi ja valdav enamus filmist üritab vaatajale iga hinna eest selgeks teha, kui kalk, salakaval ja vägivaldne üks vend on, ning kui hea inimene teine. Selles osas pole muidugi midagi arusaamatut – "Megiddo" on film konservatiividelt konservatiividele: Ameerika on viimane valguse kants (kuigi veidral põhjusel liitub temaga ka Hiina), Antikristus valitseb Roomast, katoliiklikus kabelis elutsevad põrgusigitised ja pimedusepreestrid, ateismi ja evolutsiooni olemasolugi ei mainita jne. Ei jäeta meelde tuletamata ka piiblitõde, et iga inimene on patune – David himustab oma ligimese Stone'i naist ühe korraliku kristlase kohta vägagi avalikult. "Romeo ja Julia"'likus stseenis sureb naine dramaatiliselt oma armukese käte vahel.

Prints Harry on natsimundri seljast heitnud ja asub võitlusse Kurjusega.

Filmitegijate kristlike väärtuste ja eesmärkide pärast õnnistati neid üsna korraliku näitlejatevalikuga. Antikristust kehastab Austin Powers'i filmidest tuttav Michael York ning Davidit mängib Michael Biehn, kes rohkem kui 15 aastat peale "The Terminator"'it ja "Aliens"'i ikka veel hea välja näeb. Kuid aeg-ajalt ilmuvad täiesti ootamatult ekraanile mitmesugustest muudest teostest ja seriaalidest tuttavad näitlejad. Näitlejatööde üle üldiselt kurta ei saa – on omad hetked nii ühel kui teisel. York paistab Stone'i kehastamist küll liiga palju nautivat ning kuidagi ei saa toda tobedat pedofiili-irvitust tema näolt ära, ent teda tasakaalustab tema sidekick/pressiesindaja, kes on mingit sorti deemon ja kel õnnestub kogu filmi vältel meeldivalt ebainimlik ja õel välja näha.

Mida te mu pisikese tankiga teete?!

Bra'tac maskeeritult salajasel missioonil.

Padukristliku filmina valmistab "Megiddo" siiski mõnes osas pettumuse ka. Klišeed on ära unustatud: mitte keegi pahadest ei kuula heavy metalit, mitte keegi ei ohverda Mustale Isandale lapsi ning ühtegi saba ega sarve pole ka enne lõppu näha. Lõpustseen ja Saatana enda väljailmumine paneb vägeva põntsu teose tõsiseltvõetavusele (ma mõtlen kristlaste jaoks, teiste jaoks pole seda nagunii), sest selleks hetkeks on eelarve nähtavasti otsa saanud ja täis-arvutigraafiline pimedusevürst ei tundu mitte hirmutav vaid kohtlane ja õnnetu näoga. Õnneks pole ta roll kuigi kestev ning ta kaob ekraanilt väävlijärve, mis on kõige viletsa CGI koht.

Piksevarraste laialdasem kasutamine oleks maailmalõpu ära hoidnud.

Juutidel on pidupäev: taevast sajab kuldseekleid.

Filmi lõppvaatus on parimate deux ex machina traditsioonide kohaselt tehtud. Halvad saavad taevaliku Saksa täpsusega karistada ning head jäävad laibavirnade keskele suud maigutama. Moslemid, juudid jt uskmatud üle kogu maailma saavad oma veast aru. Maailmast endast saab troopiline paradiis, sest Jumal nähtavasti teistsugustest ökosüsteemidest ei hooli. Ja ongi kõik. Tsitaat Johannese Ilmutusraamatust lõpetab teose.

Valimiste ajal juhtub teiste kandidaatidega alati veidraid õnnetusi.

6/10

Beowulf (2007)

Arvutianimatsioonil põhinevad filmid on üks asi, mida ma tänapäevase kinokunsti juures kunagi kannatanud pole (ja ilmselt ei hakkagi kunagi kannatama). Aeg-ajalt ma ehk suudaksingi sundida end mõnda neist läbi vaatama, aga et enamik on lastele mõeldud, siis läheb see karikas minust ikkagi mööda. Nähtavasti pole minus piisavalt "moodsat" mõtlemist, või siis lapsemeelsust (ainuke laste-animafilm, mida ma vaatama nõustun, on "The Land Before Time", aga too pole ka CGI). Meie tänane "Beowulf" sobiks samuti väikestele vaatamiseks, kui seal vohavat vägivalda ning piimariiulite paraadi tagasi tõmmata. Sest stoori ebastabiilsuse, tegelaste kahemõõtmelisuse ning vilkuva-välkuva superkangelase-actioni tõttu ta ühelegi üle 16-sele küll peale minna ei tohiks.

Ilma raskusteta tähtede poole.

Filmile aluseks olnud saagat on, ma eeldan, kõik lugenud. Seekordne adaptsioon teeb loosse mõningaid muudatusi, millest enamik on nii loojate kui vaatajate mugavuse huvides. Samuti lahendatakse Grendeli ja tema ema olemuse ning Beowulfi kroonimise probleemid üsna arukalt ära. Kahjuks tuleb küll möönda, et loo võib igaüks üsna vara ette ära mõelda ning sellest hetkest oli mul edasistest arengutest juba üsna ükskõik.

Vist on orkid on ligidal.

Kuna anglosaksi kirjanduse suurteoses ning filmitegijate kujutlusvõimes nappis seda jumalikku sädet, mis tõelisele kunstile elu annab, siis jäi üle asju mõõga otsa torgata ja õhku lasta, ja seda ka tehti. Sitasti. CGI pole veel piisavalt arenenud, et realistlikke võitlusstseene näidata, ning need tuleb asendada hüppamise-kargamise-lendamisega vähemalt neljas mõõtmes. Nimikangelasel oli tõsiseid raskusi viieks minutikski ühes atmosfäärikihis püsimisega. Seda annab muidugi seletada külma põhjamaa temperatuuriga – ta oli nimelt nii heroiline, et otsustas Grendeli vastu (kellele mõõgaga viga teha ei õnnestu) minna ihualasti ja topeltnelsoniga. Grendelit tahtsid lavastajad kujutada väärastununa, ent paraku viksisid ta üks-ühele "World of Warcrafti" ebasurnute pealt maha. Beowulfi persekannikad said see-eest väga korraliku töötluse – võiks arvata, et nemad ongi teose peakangelased. Tillikat tegevat sangarit nähes kostus peletise suust heakskiitvat üminat ning sellele järgnes destruktiivne armumäng Hrothgari mõdusaalis. Paljude heade pikslite purustamise hinnaga jõuti lõpuks järeldusele, et arvutigraafika on ikka veel lapsekingades.

Pool filmi eelarvest.

Et "Beowulf" kuulsa "300" kiiluvees libiseb, ei tohiks kellelegi uudiseks olla, kuid miks ei võtnud režissöör Zemeckis viimasest eeskuju? "300" on küll film, mida ma otsatult vihkan (nii loo madalalaubalisuse kui tõeliselt tülgastava ideoloogia pärast – film oli põhimõtteliselt ju värbamispropaganda Bushi Iraagi-sõjale), ent sealsete efektide ja võitlusstseenide üle kurta ei saa. Häh, "Beowulf" ei suuda isegi oma valitud stiili hoida – aeg-ajalt ilmutavad end ekraanil kohad, kus tegelaste nägudest on unustatud arvutiga üle käia, või kus nende juuksed-habemed rigor mortislikult jäikadena paigal seisavad. Samuti püsib Anthony Hopkins'i mängitud kuningas Hrothgari määratu (vähemalt 20GB puhast graafilist õõva) õllekõht kummaliselt statsionaarsena ja ei vabise nagu peaks.

SPAAARTAAAA!!!

Kui nüüdseks on jäänud mulje, et ma olen rääkinud ainult efektidest, siis olete õigesti aru saanud. Sest selles filmis lihtsalt pole midagi muud – homoerootilised halva iseloomuga kangelased, tiirased ja lakku täis germaani röövlid ning mõni üksik huvitav koletis ja stseen on kogu austusavaldus, mida kuulsa kangelaskuninga kauged järglsed oma esiisale teevad. Päris-Beowulf pöörab end ilmselt praegu oma Skalunda kääpas ringi ja kiristab hambaid selle saasta peale. Nagu minagi.

Ka väärikas vanuses meeldib kuningas Beowulfile end teiste meeste ees alasti võtta.

2/10

In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

Minul kui tavainimesest mitte palju põhjalikumal filmisõbral on neil päevil raske ilma suurema eeltööta enesele fantasyfilmide vallast vaatamist leida. Suure eelarvega pompöössete teoste kõrvalt ei paista väiksema kaliibriga asjad lihtsalt välja ja seetõttu ongi viimaste aastate kohal minu teadmises üks üsna suur lünk. Kuid mu hiljutisim vaatamine õpetas mulle, et head fantaasiafilmid ei tule mind lihtsalt niisama netiavarustest üles otsima vaid nõuavad ka minupoolset aktiivsust. Käesoleva teose avastasin ma puhtjuhuslikult ühest selleks üldse mitte ettenähtud kohast; eks näis, mis järgnevatel nädatel saama hakkab. Praegu aga filmist "In the Name of the King".

Vältimaks igasugust teenimatut teiepoolset huvi, mainin ma kohe ära, et teose loojaks on kurikuulus Uwe Boll - mees, kes juba aastaid defineerib tänapäevase kinokunsti Z-kategooriat, ehk selle sügavaimat mülgast. "In the Name of the King" peaks kõigi eelduste kohaselt lösutama sealsamas koos autori teiste jubedustega nagu "Alone in the Dark", kuid - oh üllatust - ta polegi NII vilets. Tegu on arvutimängu järgi toodetud filmiga, mis on 99% juhtudest kindel läbikukkumise retsept (ainus korralik sellise taustaga teos, mis mulle hetkel meenub, on esimene "Mortal Kombat"), ent tänane uurimisalune eirab statistilist tõenäosust ja suudab olla kohati lausa nauditav.

Kaunis fantaasiamaailmas kasvavad naised lausa puu otsas.

"Dungeon Siege" oli põgusalt meelt lahutav mitme aasta tagune action-rollimäng, kus nimetu talupoeg päästis miskist Ehb'i kuningriiki kurjade krug'ide käest. Uwe Boll otsustas, et nii põnev stoori on väärt kinokülastajate hämmastusest punnis silmi, ning kirjutas selle ühelauselisest viielauseliseks. Ehb'i kuningriik on nõnda suures ohus, et isegi represseeritud talupojad otsustavad asuda võitlusse orkimaskides näitlejate hordiga. Samal ajal käib kuningakojas võimuvõitlus, mida ei tee sugugi paremaks fakt, et ülemmaagi tütar lööb litsi põhikurjamiga. Seisukord on üsna nadi, kuid krug'e kontrolliv pahalane teeb kriitilise vea, rünnates peategelase kodutalu.

Peategelasele on filmi jaoks nimi antud. Tema nimi on Farmer - isegi ta abikaasa kutsub teda nõnda. Tänapäevasel perekonnanimede ajastul polekski see ehk kõige kohutavam, arvestades mõningaid türgi- ja ingliskeelseid õudusi, millega meie noored emad-isad oma lapsi ristivad. Ent ajal, kui vaest maameest nimetati vajadusel tema talu nime järgi, võis see küll segadusi tekitada. Nt: "Farmer, teid tabati mõisa põllult naereid varastamast. Karistuseks viiskümmend kepihoopi. Mh? Jah, teie, herr Talupoeg Talupoja talust... Matsid, ärge kogunege kõik troppi, malka jätkub kõigile!" Olgu öeldud, et Farmer käitub talupoeglikult kuni hetkeni, mil naine ja poeg on sugulastele külla sõitnud ning krug'id küla ründavad. Sellest hetkest ilmneb tema (ilmselt) kaasasündinud sõdalaseoskus, mis väljendub imeosavas võitluskunstide tundmises. Filmi lõpuni jääb ta truuks oma algsele relvavalikule, milleks on roostes matšeete ning bumerang. Ükski vastane ei suuda end kaua kaitsta võsaraienoa ja rõhutud taluniku järsult prahvatava vimma kombinatsiooni eest, ning järgnebki hakkimisteekond läbi kuningriigi, kus Farmerit abistab kasuisa Norick, kes hoolimata oma kõrgest east vehib kaevurikirkaga vaenuvägesid rappida.

Lihtsa talupoja abstraktne arusaam kirjatarkusest.

Võitlusstseenid, mida leidub meeldivalt ohtrasti, ongi filmi tugevaim külg. Nad on, tõsi küll, kohati väga jaburad, kuid hea koreograafiaga. Pole üldse raske ignoreerida õnnetut tõsiasja, et külamatsid on Ehbi parimad relvakäsitsejad, kui tänu sellele head mõõgamängu jälgida saab. Nimetute krug'ide hordid langevad märkamatult ning võidutsevad inimlikkus, õiglane kättemaks ja eelkõige kuninga ihukaitsjateks olev ninjade salk, kes taplevad "Tiigri ja Draakoni" stiilis. See viimane on muide täiesti tõsi ja juba iseenesest põhjus "In the Name of the King" ära vaadata. Teine põhjus on lõppvaatus peakurjamiga, mis pakub stseene, mille Uwe Boll "Matrix'ist" pihta pani.

Kas sinine pill peabki kõhu lahti tegema?

Kui rääkida nüüd näitlejatöödest, siis ilmnevad siin hämmastused hämmastuse otsa. Režissöör on oma reputatsioonist hoolimata suutnud koondada terve grupi hästituntud näitlejaid: John Rhys-Davies, Ray Liotta, Jason Statham, Kristanna Loken jt. Paraku pole ükski neist oma ülesannete kõrgusel. Ray Liotta kurjami osas annab tõenäoliselt jubedaima etenduse, olles ekraanil ilmselgelt segaduses ning samas uhke oma "Matrix'i" võtetelt pärit nahkmantli üle. Peategelasel, keda kehastab Jason Statham, tundub kõigest sügavalt pohhui olevat, kui matšeetega rappimine välja arvata. Oma tapetud poega mattes paistab ta kurb küll, ent pigem haua kaevamiseks kulunud hea talumaa raiskumineku üle. Norick'ut mängiv Ron Perlman jätkab oma "Pet Sematary'st" tuttava perverdinaeratusega Farmeri kannul käimist ning paistab üle kõige suitsupausi tahtvat. Ehk ainult ülemmaag John Rhys-Davies näitleb enam-vähem korralikult, kuigi kipub liigselt järgima "vana targa võluri" klišeed.

Inetum kui Lemmy.

Kokkuvõtteks: film on neile, keda meelitavad ninjad ja muud osavad sõdalased, kaunid loodusvaated ning nende eest püstloodselt õhus hõljuvate väätidega mööda sõitvad ksenofoobsed feministidest looduslapsed; samuti neile, kes ei pelga kolmandajärgulist stoorit ja näitlejatöid ning karnevalipoest ostetud maskidega orke. Aa, ning paluks mitte lasta end eemale peletada filmi esimesest stseenist, kus armastajapaar voodis järgnevad laused kuuldavale toob:
N: I knew you'd come.
M: I told you I would.


hinne subjektiivselt 7/10 (puhta entertainment value pärast); objektiivselt 4/10