The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!

Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.

"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10

The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.

4/10

In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

Minul kui tavainimesest mitte palju põhjalikumal filmisõbral on neil päevil raske ilma suurema eeltööta enesele fantasyfilmide vallast vaatamist leida. Suure eelarvega pompöössete teoste kõrvalt ei paista väiksema kaliibriga asjad lihtsalt välja ja seetõttu ongi viimaste aastate kohal minu teadmises üks üsna suur lünk. Kuid mu hiljutisim vaatamine õpetas mulle, et head fantaasiafilmid ei tule mind lihtsalt niisama netiavarustest üles otsima vaid nõuavad ka minupoolset aktiivsust. Käesoleva teose avastasin ma puhtjuhuslikult ühest selleks üldse mitte ettenähtud kohast; eks näis, mis järgnevatel nädatel saama hakkab. Praegu aga filmist "In the Name of the King".

Vältimaks igasugust teenimatut teiepoolset huvi, mainin ma kohe ära, et teose loojaks on kurikuulus Uwe Boll - mees, kes juba aastaid defineerib tänapäevase kinokunsti Z-kategooriat, ehk selle sügavaimat mülgast. "In the Name of the King" peaks kõigi eelduste kohaselt lösutama sealsamas koos autori teiste jubedustega nagu "Alone in the Dark", kuid - oh üllatust - ta polegi NII vilets. Tegu on arvutimängu järgi toodetud filmiga, mis on 99% juhtudest kindel läbikukkumise retsept (ainus korralik sellise taustaga teos, mis mulle hetkel meenub, on esimene "Mortal Kombat"), ent tänane uurimisalune eirab statistilist tõenäosust ja suudab olla kohati lausa nauditav.

Kaunis fantaasiamaailmas kasvavad naised lausa puu otsas.

"Dungeon Siege" oli põgusalt meelt lahutav mitme aasta tagune action-rollimäng, kus nimetu talupoeg päästis miskist Ehb'i kuningriiki kurjade krug'ide käest. Uwe Boll otsustas, et nii põnev stoori on väärt kinokülastajate hämmastusest punnis silmi, ning kirjutas selle ühelauselisest viielauseliseks. Ehb'i kuningriik on nõnda suures ohus, et isegi represseeritud talupojad otsustavad asuda võitlusse orkimaskides näitlejate hordiga. Samal ajal käib kuningakojas võimuvõitlus, mida ei tee sugugi paremaks fakt, et ülemmaagi tütar lööb litsi põhikurjamiga. Seisukord on üsna nadi, kuid krug'e kontrolliv pahalane teeb kriitilise vea, rünnates peategelase kodutalu.

Peategelasele on filmi jaoks nimi antud. Tema nimi on Farmer - isegi ta abikaasa kutsub teda nõnda. Tänapäevasel perekonnanimede ajastul polekski see ehk kõige kohutavam, arvestades mõningaid türgi- ja ingliskeelseid õudusi, millega meie noored emad-isad oma lapsi ristivad. Ent ajal, kui vaest maameest nimetati vajadusel tema talu nime järgi, võis see küll segadusi tekitada. Nt: "Farmer, teid tabati mõisa põllult naereid varastamast. Karistuseks viiskümmend kepihoopi. Mh? Jah, teie, herr Talupoeg Talupoja talust... Matsid, ärge kogunege kõik troppi, malka jätkub kõigile!" Olgu öeldud, et Farmer käitub talupoeglikult kuni hetkeni, mil naine ja poeg on sugulastele külla sõitnud ning krug'id küla ründavad. Sellest hetkest ilmneb tema (ilmselt) kaasasündinud sõdalaseoskus, mis väljendub imeosavas võitluskunstide tundmises. Filmi lõpuni jääb ta truuks oma algsele relvavalikule, milleks on roostes matšeete ning bumerang. Ükski vastane ei suuda end kaua kaitsta võsaraienoa ja rõhutud taluniku järsult prahvatava vimma kombinatsiooni eest, ning järgnebki hakkimisteekond läbi kuningriigi, kus Farmerit abistab kasuisa Norick, kes hoolimata oma kõrgest east vehib kaevurikirkaga vaenuvägesid rappida.

Lihtsa talupoja abstraktne arusaam kirjatarkusest.

Võitlusstseenid, mida leidub meeldivalt ohtrasti, ongi filmi tugevaim külg. Nad on, tõsi küll, kohati väga jaburad, kuid hea koreograafiaga. Pole üldse raske ignoreerida õnnetut tõsiasja, et külamatsid on Ehbi parimad relvakäsitsejad, kui tänu sellele head mõõgamängu jälgida saab. Nimetute krug'ide hordid langevad märkamatult ning võidutsevad inimlikkus, õiglane kättemaks ja eelkõige kuninga ihukaitsjateks olev ninjade salk, kes taplevad "Tiigri ja Draakoni" stiilis. See viimane on muide täiesti tõsi ja juba iseenesest põhjus "In the Name of the King" ära vaadata. Teine põhjus on lõppvaatus peakurjamiga, mis pakub stseene, mille Uwe Boll "Matrix'ist" pihta pani.

Kas sinine pill peabki kõhu lahti tegema?

Kui rääkida nüüd näitlejatöödest, siis ilmnevad siin hämmastused hämmastuse otsa. Režissöör on oma reputatsioonist hoolimata suutnud koondada terve grupi hästituntud näitlejaid: John Rhys-Davies, Ray Liotta, Jason Statham, Kristanna Loken jt. Paraku pole ükski neist oma ülesannete kõrgusel. Ray Liotta kurjami osas annab tõenäoliselt jubedaima etenduse, olles ekraanil ilmselgelt segaduses ning samas uhke oma "Matrix'i" võtetelt pärit nahkmantli üle. Peategelasel, keda kehastab Jason Statham, tundub kõigest sügavalt pohhui olevat, kui matšeetega rappimine välja arvata. Oma tapetud poega mattes paistab ta kurb küll, ent pigem haua kaevamiseks kulunud hea talumaa raiskumineku üle. Norick'ut mängiv Ron Perlman jätkab oma "Pet Sematary'st" tuttava perverdinaeratusega Farmeri kannul käimist ning paistab üle kõige suitsupausi tahtvat. Ehk ainult ülemmaag John Rhys-Davies näitleb enam-vähem korralikult, kuigi kipub liigselt järgima "vana targa võluri" klišeed.

Inetum kui Lemmy.

Kokkuvõtteks: film on neile, keda meelitavad ninjad ja muud osavad sõdalased, kaunid loodusvaated ning nende eest püstloodselt õhus hõljuvate väätidega mööda sõitvad ksenofoobsed feministidest looduslapsed; samuti neile, kes ei pelga kolmandajärgulist stoorit ja näitlejatöid ning karnevalipoest ostetud maskidega orke. Aa, ning paluks mitte lasta end eemale peletada filmi esimesest stseenist, kus armastajapaar voodis järgnevad laused kuuldavale toob:
N: I knew you'd come.
M: I told you I would.


hinne subjektiivselt 7/10 (puhta entertainment value pärast); objektiivselt 4/10