Conan the Barbarian (2011)

TAGLINE:
Enter an age undreamed of!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Conan võitleb meritähe-kultusega. Antropomorfse maisitõlviku kultus - you're next!

HOMOEROOTIKA:
Filmi peale on kokku ainult üks näide, aga see-eest paljuütlev ja kaugeleulatuvate implikatsioonidega: nimelt pääsevad Conani kodukülas aega teenima ainult need noormehed, kes suudavad, muna suus, ümber künka joosta. Ma... ma ei taha seda teemat rohkem arutada.

"Teisel pool musta vänta", peatükk I: "Conan kaotab oma süütuse"

LAIBALOENDUS:
Väidetavalt tapetakse ekraanil 107 inimest. Ise ma tõesti üle ei lugenud, sest olin filmi selleks ajaks oma arvutist hügieenilistel kaalutlustel juba eemaldanud. 107 pole tänapäevase märuli kohta küll eriline suursaavutus, aga seda võib öelda, et (odavat) vägivalda ning brutaalseid stseene on ohtralt. Tegelikult täiesti mõttetult palju - slasheri vaatamise tunne tekib ja haigutama ajab, ehkki Jason Momoa (või Boboa või misiganes ta nimi oli) vehib mõõgaga päris osavasti.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Teeme nii, et ma püüan stoorit niipalju edasi anda, kui ma sellest aru sain, ja siis te otsustate ise.

Soome TV kättesaamisega oli omal ajal tükk tööd.

Kusagil põhjamaal elab rahvas, keda kutsutakse kimmerlasteks. Nende ühiskond on pehmelt öeldes kummaline. Ehkki on näha, et nad saavad täiesti rentaabli kivist vesiveski ehitamisega hakkama, on nad nii machod, et elavad mingites okste vahele tõmmatud nahkadest hüttides, mis isegi paleoliitikumi aegsetele euronõuetele vastanud poleks. Kimmerlaste maal elab teiste seas ka poiss nimega Conan, kes sündis lahinguväljal (ma ütlen, need kimmerlased on nii machod, et võtavad isegi üheksandat kuud rasedad naised sõtta kaasa).

Ühel päeval tuleb Conani kodukülla mingit fossiilset meritähte kummardav bande. Kuna nende pühalt okasnahkselt on üks jätke puudu, siis asuvad nad kohaliku sepikoja all paleontoloogilisi väljakaevamisi teostama, sest nendega kaasas olev teismeline gootitibi ütleb, et just sealt võib seda leida. Et musta silmapliiatsit armastavad kahvatud 14-aastased neiud tavaliselt ei valeta, leitaksegi puuduv tükk üles. Väljakaevamiste käigus saab kogu külarahvas peale Conani surma, sest vanaajal polnud paleontoloogia selline pussyde hobi nagu tänapäeval.

Meie jumal sittus mulle pihku! See on märk!

Umbes siin lõpebki loo koherentne osa. Erinevalt 1982. aasta versioonist ei panda noort Conanit ratast ringi ajama, vaid ta kasvab niisamagi kaadrite vahepeal suureks. Põhimõtteliselt näeb filmi edasine kulg nii välja, et kedagi tapetakse, siis tõstab keegi mingi eseme pea kohale (mõõga/imiku/rabeleva vaenlase) ja röögib täiest kõrist, ning siis näitab kaamera pahalasi, kes omaette sehkendavad. See muster kordub ikka ja jälle kuni filmi lõpuni.

Üks vaenlastest on ka Nina Hagen

Kurjamid, muide, sõidavad maad mööda ringi sõjalaevas, mida veavad elevandid ja režissööri haige mõistus. Puhtjuhuslikult on tegu samade tüüpidega, kes omal ajal Conani küla rüüstasid, ja meie suureks kasvanud barbar on nendega kohtudes kogu aeg pettunud, et vanad sõbrad teda ära ei tunne.

Vaenlaste pealiku tapab Conan vist puhtast halastusest - too on oma jumalikku meritähte nii kiindunud, et hõõrub seda pidevalt oma näo vastu, kuni see sinna õnnetult kinni jääb. Karta on, et varem või hiljem oleks ta ennast nagunii kogemata ära tapnud, sest võitluses kasutab ta mingil põhjusel kahte kokkuteibitud Türgi mõõka (ainus viis, kuidas kaks head relva saab olla viletsam kui üks hea relv).

Hea kombinatsioon - halb kombinatsioon

Ma ei tea, mis teie arvate, aga minu arust on uus Conani-film äärmiselt lollakas.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks pole ükski siin mängivatest näitlejatest Schwarzenegger, nii et ühtki head one-linerit ei kõla.

Ehitustehniliste ohutusnõuete eiramine on selle filmi üks väikseimaid probleeme.

TOBE POLIITILINE SISU:
Jumal tänatud, ei ole. Kõige lähedasem asi üleüldse mingisugusele poliitilisele sõnumile on täiskasvanud Conani esimene seiklus, kus ta oma neegrist sidekickiga orje vabastama läheb. Samas on siin pehmendavaks asjaoluks see, et "vabastamist" alustavad nad mäe otsast orjalaagri peale suurte kivirahnude veeretamisega.

MEELDEJÄÄV SURM:
Hehehehee, mõned ikka on. Minu lemmikuks oli vast see, kuidas Conan ühe kinnivõetud pahalase kiviheitemasinaga teiste pahalaste laagrisse tulistab. Meenutab veidi Indiana Jones'i (kuri)kuulsat külmkapistseeni.

Fremenite capoeira-etendus ei püstitanud publikurekordeid.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Tutkit. Moria kaevandused (ja mõned muud "Sõrmuste Isanda" lavakujundusest pätsatud elemendid) varisesid ainult kokku.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kõik režissöörid, kes vanadest filmidest uusversioone teevad, tuleks rattale tõmmata.

Titshot!

2/10

The 300 Spartans (1962)

Mul ei ole üldiselt südant vanaaegsete Technicolor-kostüümidraamade üle nalja teha - kogu nende grandioossest paatosest hoolimata (või just selle tõttu) on neid mõnus vaadata kui südamega tehtud ning vaatemängulisi filme. Käesoleva teose üle aga kavatsen ma ilkuda küll.

Lambda-lambda-lambda... Kreeka tähestik on ikka igav, raisk.

Usinad orjad ehitasid laagris Xerxese telgi ette kivitrepi.

Kõigepealt räägiksin ma lühidalt stoorist. Noh, ega see suurem asi pole. On mingid pärslased, kelle väidetavalt miljonimeheline armee - ehkki üle saja kordagi ekraanile ei ilmu - üritab maailma vallutada. Nende vastu seisab Sparta-nimeline riik, kelle sõjalise võimekuse peale kõik mittepärslased loodavad, kuigi ma ei näe põhjust - spartalased eelistavad sõdimise asemel miskit usufestivali pidada. Sel imelikul maal on kaks kuningat (mine võta kinni!), kellest üks, nimega Leonidas, tahab oma kangesti nonde miljsadade vastu võitlema minna, kuid kahjuks pole kuningatel selles riigis sõnaõigust. Vahepeal räägitakse ka mingitest kreeklastest, kelle osas ma üldse sotti ei saanud ning kes annavad Spartale kasutada oma laevastiku, mida Ateenaks kutsutakse ning mis jutu järgi väga tähtis olevat, kuigi filmis ei näe mitte ühtegi laeva (pärslaste kuningas Xerxes mainib vahepeal ka paati, millega ta sõjalaagris ühe telgi juurest teise tahab sõita, aga isegi seda ei näidata meile).

Adidas?

Ateena meeste katsed metsikute spartalaste "mäekurudesse" pääseda.

Igatahes Leonidas marsib ülbelt oma kolmesaja ihukaitsjaga minema, et lahing Termopüülide nimelises mäekurus vastu võtta, kuigi mäekuru on väga imelik nimetus asja kohta, mille ühel küljel on meri. No ja filmi teine pool koosnebki enamuses lahingust, ehkki suurema osa ajast näidatakse kas rivis seisvaid spartalasi või seda, kuidas Xerxes kellegi peale karjub. Ma spoilerdan lõpu ära - Leonidas saab kangelaslikult surma. Olete pettunud? Vaevalt - niisugust derivaatset ning kümnetes linateostes läbileierdatud pateetilist jura on raske üldse stooriks nimetada. Ma loodan, et stsenarist pärast seda filmi lahti lasti.

Ee... teda torgati terava esemega, majesteet?

Supi keetmine kivipraos? THIS IS SPARTA!!!

Aga jätame loo sinnapaika ning keskendume olulisele asjale, nimelt lahingule, millest "The 300 Spartans"'i suunitlust arvestades üht-teist oodata tahaks. Ilusaid värvilisi kostüüme on siin küll hulgi, kuid kahjuks on neisse pakitud niisugune imbetsillide bande, et oi-oi-oi... ma sõnastan asja sedasi ümber, et enne õpetab minu koer mu vanaema e-maile lugema, kui need jorsid odad õigetpidi kätte võtavad. Piltlikult öeldes muidugi - meestel poleks odadega nagunii midagi teha, kuna kummagi vaenupoole väepealikel on lemmingute taktikaline anne. Pmst on nii, et spartalased seisavad segaduses paigal, kuna nendele ei jätkunud käsikirja väljatrükke, ning pärslased kõnnivad neile vastu, et siis kohe tagasi joosta, sest käsikirja mõtlesid välja Ed Wood ja Uwe Boll pärast kahenädalast joomatsüklit.

Heh, kas neil terava toikaga jobukakkudel on mingi paraad täna vä?

Tõusu ja mõõna kontsept oli spartalastele võõras.

Ma ei oskagi muud teha, kui lahingut mõnede vapustavate momentide loetlemise teel kirjeldada. Alustuseks lastakse spartalastel maksimaalselt saja meetri kaugusel pärslaste laagrist faalanks püsti panna. Neil ei ole küll erilist ettekujutust, missugune üks faalanks välja peaks nägema, kuid sellest pole midagi, sest pärslastel, nagu me peagi näeme, on veel nõrgem sõjaline taust kui ülekaalulisel astmaatikust koolipoisil, kes Age Of Empires'i tutorial-missioonil läbi kukkus. Samal päeval suudavad kakskümmend spartalast täies turvises, erepunastes keepides ning suurte läikivate kilpidega hiilida läbi mere pärslaste laagri keskele Xerxese telgi juurde. Lisaks panevad nad veel kaks telki põlema. Tulemus? Pärsia miljoniline armee kaotab pea ning vajab tervet päeva, et hirmsast sabotaažiaktist toibuda.

F nagu Faalanks? F nagu FAIL!

Näide palju praktilisemast formatsioonist.

Kui lõpuks võitlus ikkagi peale hakkab, suudavad pärsia jalaväelased mäest alla orgu marssides tervet ratsaväge enda selgade taga nii hästi varjata, et selle rünnak Leonidase meestele täielikule üllatusena tuleb. Hobusemeeste vastu ei kasuta vaprad spartalased mitte oma odasid, vaid nad lihtsalt viskuvad pikali maha. Ime, et nad veel jaanalindude kombel pead liiva alla ei peitnud. Kui spartalane ei tohtinud koju ilmuda, haav seljas, siis mida võidi öelda sõdalase kohta, kes naases, seljal kabjajäljed? Pärslaste õnnetuseks see taktika töötab - ilmselt hakkas hobustel vaestest alatasustatud näitlejahakatistest lihtsalt kahju, ning nad hüppasid neist solidaarselt üle.

Antiikne liikluskorraldusvahend XVI: "Lamav Spartiaat"

Veidi aega hiljem, kui ratsavägi ning paar rida puiselt marssivaid odamehi maha on löödud, saadab Xerxes lahingusse oma eliitsõdurid Surematud. Üldjuhul vääriksid nad oma nime - nagu ütleb kõnekäänd, hoiab Jumal lolle, ning Surematud on selles filmis ilmselgelt isegi pärslaste kohta täielikud debiilikud. Tol päeval aga neil ei vea, kuna Leonidase kakskümmend vibukütti pole meie tarkusetera kuulnud ning teevad Surematutele, kes end oma kilpidega kõigest väest mitte kaitsta üritavad, tuule alla. Lahing jätkub samas vaimus. Korraks näidatakse sõjavankrite rünnakut, mis aga takerdub, kuna viis kreeklast istuvad kuskil kivi otsas ja heidavad nende suunas paar oda. Ning "The 300 Spartans" on ilmselt ainus film ajaloos, kus ma olen näinud sõjavankrit, millel on tagurpidikäik. Ma ei tee nalja.

Vahtkustuti on sõjavankris põhjusega kohustuslik.

Just siis, kui Leonidasel on võit silme ees (loe: ta avastab, et Xerxes on veel ebakompetentsem kui tema), reedetakse pärslastele kätte kitserada läbi mägede, mille kaudu nad sparta faalanksi hommikuse rivistuse taha pääsevad ning sellega lahingule kiire lõpu teevad. Ja ongi kõik - korraks mainitakse veel noidsamu laevu, mida meile kangekaelselt näitamast keeldutakse ning mis võitvat kunagi hiljem merelahingu sama olematute Pärsia laevade vastu. Selles valguses tundub, et omal ajal oli plaanitud "The 300 Spartans"'i loole ka järg kirjutada, ent tänaseni pole seda juhtunud. Vast parem ongi - kui siin teoses nähtud militaargeeniused oleks laevastikke juhtima lastud, siis... no ütleme nii, et kui ma tahan ekraanil palju laevavrakke näha, siis ma vaatan parem Cousteau Allveeodüsseiat.

Kreeklaste vibunooled olid tuntud oma lennuomaduste poolest.

Tühipalja surma pärast ei lasknud Leonidas küll nina norgu.

 Lõpetuseks ütlen ma, et tasus täitsa vaatamist. Lahingu loogika oli täpselt nõnda hiilgav, kui ma kirjeldasin, aga, nagu alguses öeldud, on niisugused teosed oma heldimapanevalt naiivse eepilisuse ning kaunites värvides kostüümide tõttu väljaspool kriitikat. Mainin seda ka, et siin filmis oli päris palju kõrvaltegelasi, kelle käekäigust ma suutsin isegi hoolima hakata. Selles osas on "The 300 Spartans" täielik vastand moodsale remake'ile "Leonidas ja 300 Lõbusat Nudisti", mille ainus õigus eksistentsile tulenebki just võitlusstseenidest. Kõrvaltegelastest veel niipalju, et kahjuks tõmmati filmi lõpus otsad nii järsult kokku, et nende saatus jäigi selgusetuks. Siiski tõstavad just nemad lõpphinde ühe pügala võrra kõrgemale kui eepilistele naerukatele muidu kohased kuus palli, ning jätavad hea maitse suhu.

Kardinal Richeliu ja Mileedi rollimängud.

 

Klassika!

7/10

Colosseum - Chapter III: Parasomnia (2011)

Nädalavahetusel kaesin ära väidetavalt hinnatud Jaapani filmi "Onibaba", mis oli nii sürr ja jura, et üle ühe lause ma sellele küll pühendada ei taha. Üldiselt peavad filmisõbrad minu järgmist kirjutist määramata ajani ootama, sest viimased paar kuud olen ma veetnud lemmiknaisega "Lost"'i vaadates ja see protsess jätkub veel mõnda aega. Kurat, kui mina oleks seal saarel olnud, siis oleksin ma küll oma telgi juba esimesel päeval Sawyeri kõrvale seadnud. Ta on ainuke tegelane, kes oskab normaalne olla ja kel veidike seda va talupojamõistust peas. Minu kaasvaataja oleks vist otse Sawyeri telki läinud, aga temal on mingid minule arusaamatud naiselikud kaalutlused. Igatahes teised peategelased on absoluutselt väärtusetud - Jack'il on pidevalt Saare suurune ora perses ning Locke... milleks teda üldse neljanda hooajani seriaalis hoitud on? Tal pole alates punkri õhkulendamisest enam absoluutselt mingit funktsiooni. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse "Lost"'ist kirjutada, sest...

...sest muusikasõpru võin ma küll natuke rõõmustada, avaldades oma esimese plaadiarvustuse üle väga pika aja.

***

1. Dilapitation and Death
2. Questioning Existence
3. Passage to Eternity
4. On the Strand of Nightmares
5. Parasomnia

Ansamblit Colosseum mõned teist ehk teavad. Nende debüütplaadist "Delirium" olin ma ilmumisaastal (2007) aastal vägagi suures vaimustuses. Pärast 2009. aastal väljutatud teist ning käesolevat, kahjuks bändi luigelauluks jäävat kolmandat albumit võin ma kokkuvõtvalt ja rahuloluga möönda, et mõned asjad ei muutu kunagi. See tähendab seda, et Colosseum kõlab tänasel päeval täpselt samamoodi kui alguses. Ma ei heida neile midagi ette - staatilisus on mõnes muusikastiilis aktsepteeritav element ja kui bänd oma rida ajades aastatega tüütavaks ei muutu, on kõik ju korras. Colosseumi rida on bombastiline funeral doom, mille kõla on täielikult rajatud printsiibile, et üksteise peale pandud süntesaatorisümfooniate kihte pole kunagi liiga palju. Olen nende muusikat alati kõrvutanud venelaste ansambliga Comatose Vigil. Selle väite tõesuse üle võite ise otsustada. Youtube ja MySpace on kahtlemata abiks.

"Parasomnia" on minu jaoks mõnes mõttes Colosseumi postuumne rehabiliteerimine. Nende eelmine album "Numquam" suutis mind kuidagi külmaks jätta, ehkki nagu eelmises lõigus mainitud, ei toimunud muusika kvaliteedis tegelikult mingit tagasiminekut. Niisiis ma lihtsalt mõtlen, et bänd säästis oma täit loomejõudu kolmanda oopuse jaoks ja sel teoorial on jumet, sest kolmandal albumil on ka jumet. "Parasomnia" on väga hea plaat ja vägisi tekib küsimus, kas vokalist Juhani Palomäki aimas ette oma ootamatut surma kõigest paar nädalat peale salvestamise lõppu ning piitsutas ennast ja kogu bändi viimast välja andma. Kui mul tuleks oma viimane album lindistada, ei tunneks ma pärast pilve pealt alla vaadates "Parasomnia" pärast häbi, sest see on oma staatusele ja pärandile kohaselt ühtaegu võimas, ilus ja kole ning eepiline nagu vana raisk.

Oli õnn, et esimesena kuulasin ma "Parasomniat" loengutesse minnes läbi kõrvaklappide. Miski ei riku esmamuljet muusikast hullemini kui selle pressimine läbi millegi nii üleva jaoks mitte mõeldud arvutikõlarite või, jumal hoidku, automaki. Aga selle hommikuse bussisõidu jõudeolek ning pimestavalt ere päike lõid parimad tingimused Colosseumi kogemiseks ja tulemus oli lihtsalt täiuslik. Niisiis ma sulgesingi silmad ja kuulasin ja nautisin tekkivaid kujutluspilte: Zarathustra pühad sõnad kõmamas öö ja päeva vahelise poolvalguse üürikesel tunnil Pärsia karges õhus. Tähed targa käsul taevast laskumas ning valgumas teemantitolmuna üle hommikuse maailma. Kõndimine tinast jalgadel läbi veealuse pühamu, mis ehitatud kätest, kes ei sarnane inimestele; kivist, mis murdunud lahti jumalate fossiliseerunud jäänustest ning asunud mustade udukogude tagant teele veel enne, kui oli olemas universum. Mõõtmete kaootiline pööris, kuhu elemendid surema tulevad... /---/ Soovisin vaid, et mul olnuks rohkem aega; niisugusi momente, mis loodud taolise muusika õigesti kuulamiseks, ei tule just tihti ette, aga neid peab väärtustama. Jalad tundusid pärast tõesti kui tina täis olevat ning kõik viis meelt kui singulaarsusest sepistatud vasaraga pehmeks tambitud.


"Parasomnia" ei ole siiski täiuslik album ja eriti neil, kellele funeral doom pole igapäevane vaimuleib, on oluline mõista situatsioonilise kuulamise olulisust. Tõenäoliselt tasubki Colosseumi nautida hommikul omaette, kui meeled on värsked ja entusiasm järgneva päeva rusuva ilmalikkuse ees pehmelt öeldes puudub. Muul ajal võib juhtuda, et plaat kõlab nagu tunnijagu veidrat müra. Heh, mitte et viimase paari aasta doomi-skene just selline poleks. Aga ma olen teid hoiatanud, või nii.

8/10

Target Earth (1954)

Kuhu ma kaks kuud tagasi oma viimase arvustusega jäingi? Ahjaa, mustvalgete ulmekate juurde. Täna vaatasin ära sellise armsa filmi nagu "Target Earth", mis on seninähtutest ilmselt parim. Tegelikult on ta sisu poolest täpselt sama kui "The Earth Dies Screaming", ehk räägib inimestest, kes üksinda üles ärkavad ja avastavad, et linn on tühjaks evakueeritud ning mingid uskumatult tobedad robotid vaaruvad ringi. Kuulu järgi olla raudmehi liikvel isegi terve armee jagu, ent filmis näeme ainult ühte või kahte. Tõenäoliselt võtaks iga lisarobot lõpphindest ühe punkti alla. Võibolla isegi kaks.

Seda moodsat tehnikat tuleb ikka uksest ja aknast sisse.

Meie kangelased paneksid muidu linnast kohe putku, aga kõik maha jäetud autod on sõidukõlbmatuks tehtud, et vaenlane neid kasutada ei saaks, nagu sakste invasiooni kartuses Inglismaal. Ameeriklased pidid tollal oma autotööstuse üle ikka väga uhked olema, kui nad kartsid, et isegi Veenuselt pärit robotid neile hammast ihuvad. Lisaks autodele on hulk aega kulutatud ka sõjaohust kõnelevate ajalehtede trükkimisele ja laialivedamisele. Keset ööd, evakuatsiooni käigus. Pole midagi öelda, 50ndate Ameerika oli vapustav.

Õli! Ostke värsket mootoriõli! Ainult parimatele robotitele!

Aga see, mis "Target Earth"'i hinde kuue palli ligiduses hoiab, on hoopis näitlejatöö nimeline imeasi. Vaadake, tavaliselt on ulmekates tegelaste vaheline suhtlemine asi, mida tehakse neil puhkudel, kui eelarves plahvatuste jaoks raha ei jätku. Kuna selle filmi eelarve läks valdavas enamuses kopsuvähi toetamise nahka (pole ühtegi stseeni, kus tegelased kas ei suitsetaks või ei paneks uut suitsu ette), siis plahvatusi ette ei tule ning kaamera on enamasti näitlejatel, kes on ootamatult tasemel. On näha, et nad justkui üritavad oma rollidesse sisse elada; mis sellest, et tegelaskujud on eranditult masendavad eluheidikud (suitsiidialdis naisterahvas, paljaks röövitud mees, joodikutest abielupaar, psühhopaat).

"Lahe" pole enam see, mis 57 aasta eest...

Eraldi väärivad äramärkimist kaks karakterit. Üks on Vicki, kes oma küünilisuse ning tõbise välimusega elus pettunud keskealist naist suurepäraselt välja mängib ja ülejäänute moraali riismetele üks-null teeb. Teine meeldejääv tegelane on Frank, omamoodi 50ndate Michael Douglas, ehkki umbes sama särava karismaga kui nood robotid. Tema leivanumbriks on teiste personaalsesse sfääri tungimine. Ausõna – iga kord, kui ta kellegagi räägib, liigub ta vestluspartnerile otse külje alla. Mul hakkas seda vaadates isegi teisel pool ekraani ebamugav. Samuti kaldub ta õrnema sooga karmilt suhtlema. Siin on näide dialoogist naispeaosalisega:
Nora: "Keep away from me!"
Frank: "Easy, I'm not going to hurt you."
Frank: *tugev kõrvakiil*
Frank: "I said I'm not going to hurt you!"

"Tead sa, mis see masin teeb?" -"Ei." "Mina ka mitte." -"Ah, persse, paneme käima."

Jutuajamiste ning naistega karmilt käitumise tähe all enamus filmist möödubki. Mõnikord viiakse kaamera ka kohalikku sõjaväebaasi, mille kõige salajasemasse laboratooriumi on veetud mugavalt teekõrvasest kraavist leitud robot, mis PAISTAB katkine. Halloo, terve mõistus? Igatahes hakkavad suitsu kimuvad teadlased raudmeest ostsilloskoopide ning püssilaskudega uurima. Olgu öeldud, et needsamad teadlased avastavadki lõpus, et robotid töötavad "radari põhimõttel" ning leiutavad mingi värgi, millega neid välja lülitada. See juhtub loomulikult just enne linna purukspommitamise tähtaega ning Franki kangelassurma, kaitstes neiu Norat tavalisest vindisema Picasso disainitud ringitaaruva külmkapi eest. Oeh, 50ndad olid ikka imeline aeg.

6/10

2010. aasta parimad albumid

10. Ea - Au Ellai
Eepiline, lopsakas funeral doom, ehk teisisõnu täpselt nagu kaks eelmist Ea albumit. Üdini etteaimatav, aga ilus kuulata.

9. Celestiial - Where Life Springs Eternal
Minimalistlik, rituaalne funeral doom. Täiesti surnud kõlaga muusika.

8. Darkthrone - Circle the Wagons
Segu päris vana kooli ehk 80ndate black/thrash metalist ning selle esiisast pungist. Darkthrone'i tahtmine on kõik poosetajad skenest välja peksta ja selle käigus tuua asemele mingid kukeharjadega lontrused.

7. Procession - Destroyers of the Faith
Moodne epic doom kõrgekvaliteedilises vormis. Ansambel paikneb Tšiilis, nagu paljud teised viimaste aastate doomifenomenid.

6. Melechesh - Epigenesis
Mesopotaamia etno-black/thrash, tehtud Melecheshi standardi kohaselt, mis tähendab vanadest seiklusfilmidest tuttavaid Lähis-Ida rütme ning kitarride väänamist üle kuue minuti pikkustesse lugudesse.

5. Fungoid Stream - Oceanus 
Kaua oodatud järg bändi debüütplaadile. Üldpilt on sama - ebamaise kõlaga ambienti alla mattuv aeglane funeral doom - kuid muusika on nüanssiderohkem.

4. Nomad Son - The Eternal Ruin
Nomad Son on tagasivaade doomi algusaegadesse, seega küllaltki reibas ja rokilik muusika, millel juures aga vägagi sarkastiline maik.

3. Consummatum Est - Hypnagogia
See album on ülev segu massiivsest ja dramaatilisest funeral doomist ning gootilikust metalist, millest ei puudu leinav naisvokaal.

2. Age Of Taurus - In the Days of the Taurean Empire
Paljudel doomibändidel on mingisugune minotauruse-temaatika, mis stiili esteetikaga üsna hästi kokku läheb. Age Of Taurus pole erand: see noor bänd mängib vägevat vana kooli doomi jõuliselt nagu, noh, noor pull.

1. Mar De Grises - Streams Inwards
Eksperimentaalne death/doom, mis juba kahe eelneva albumiga palju südameid võitnud, ning käesolev on eelmistest võimsamgi. Moodsa ekstreem-doomi kõrgem klass. Pärit on nad loomulikult Tšiilist.





Ega palju lisada oskagi - aasta polnud just jalustrabav ning minagi väga suurt huvi uue muusika avastamise vastu üles ei näidanud. Peale doomi kuulasin õite vähe muud. Ega selles žanriski suurt midagi ei toimunud, minu suureks pettumuseks vähemalt selle raskemates vormides mitte - meloodilise doomi vallas ilmus veidi rohkem meeldejäävaid asju. Oh, kuidas ma vajaksin praegu mõnda uut hingemädandavat ja räiget fjuuneral-albumit, oh-oh-oh...

DOOM METAL IS DEAD