Colosseum - Chapter III: Parasomnia (2011)

Nädalavahetusel kaesin ära väidetavalt hinnatud Jaapani filmi "Onibaba", mis oli nii sürr ja jura, et üle ühe lause ma sellele küll pühendada ei taha. Üldiselt peavad filmisõbrad minu järgmist kirjutist määramata ajani ootama, sest viimased paar kuud olen ma veetnud lemmiknaisega "Lost"'i vaadates ja see protsess jätkub veel mõnda aega. Kurat, kui mina oleks seal saarel olnud, siis oleksin ma küll oma telgi juba esimesel päeval Sawyeri kõrvale seadnud. Ta on ainuke tegelane, kes oskab normaalne olla ja kel veidike seda va talupojamõistust peas. Minu kaasvaataja oleks vist otse Sawyeri telki läinud, aga temal on mingid minule arusaamatud naiselikud kaalutlused. Igatahes teised peategelased on absoluutselt väärtusetud - Jack'il on pidevalt Saare suurune ora perses ning Locke... milleks teda üldse neljanda hooajani seriaalis hoitud on? Tal pole alates punkri õhkulendamisest enam absoluutselt mingit funktsiooni. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse "Lost"'ist kirjutada, sest...

...sest muusikasõpru võin ma küll natuke rõõmustada, avaldades oma esimese plaadiarvustuse üle väga pika aja.

***

1. Dilapitation and Death
2. Questioning Existence
3. Passage to Eternity
4. On the Strand of Nightmares
5. Parasomnia

Ansamblit Colosseum mõned teist ehk teavad. Nende debüütplaadist "Delirium" olin ma ilmumisaastal (2007) aastal vägagi suures vaimustuses. Pärast 2009. aastal väljutatud teist ning käesolevat, kahjuks bändi luigelauluks jäävat kolmandat albumit võin ma kokkuvõtvalt ja rahuloluga möönda, et mõned asjad ei muutu kunagi. See tähendab seda, et Colosseum kõlab tänasel päeval täpselt samamoodi kui alguses. Ma ei heida neile midagi ette - staatilisus on mõnes muusikastiilis aktsepteeritav element ja kui bänd oma rida ajades aastatega tüütavaks ei muutu, on kõik ju korras. Colosseumi rida on bombastiline funeral doom, mille kõla on täielikult rajatud printsiibile, et üksteise peale pandud süntesaatorisümfooniate kihte pole kunagi liiga palju. Olen nende muusikat alati kõrvutanud venelaste ansambliga Comatose Vigil. Selle väite tõesuse üle võite ise otsustada. Youtube ja MySpace on kahtlemata abiks.

"Parasomnia" on minu jaoks mõnes mõttes Colosseumi postuumne rehabiliteerimine. Nende eelmine album "Numquam" suutis mind kuidagi külmaks jätta, ehkki nagu eelmises lõigus mainitud, ei toimunud muusika kvaliteedis tegelikult mingit tagasiminekut. Niisiis ma lihtsalt mõtlen, et bänd säästis oma täit loomejõudu kolmanda oopuse jaoks ja sel teoorial on jumet, sest kolmandal albumil on ka jumet. "Parasomnia" on väga hea plaat ja vägisi tekib küsimus, kas vokalist Juhani Palomäki aimas ette oma ootamatut surma kõigest paar nädalat peale salvestamise lõppu ning piitsutas ennast ja kogu bändi viimast välja andma. Kui mul tuleks oma viimane album lindistada, ei tunneks ma pärast pilve pealt alla vaadates "Parasomnia" pärast häbi, sest see on oma staatusele ja pärandile kohaselt ühtaegu võimas, ilus ja kole ning eepiline nagu vana raisk.

Oli õnn, et esimesena kuulasin ma "Parasomniat" loengutesse minnes läbi kõrvaklappide. Miski ei riku esmamuljet muusikast hullemini kui selle pressimine läbi millegi nii üleva jaoks mitte mõeldud arvutikõlarite või, jumal hoidku, automaki. Aga selle hommikuse bussisõidu jõudeolek ning pimestavalt ere päike lõid parimad tingimused Colosseumi kogemiseks ja tulemus oli lihtsalt täiuslik. Niisiis ma sulgesingi silmad ja kuulasin ja nautisin tekkivaid kujutluspilte: Zarathustra pühad sõnad kõmamas öö ja päeva vahelise poolvalguse üürikesel tunnil Pärsia karges õhus. Tähed targa käsul taevast laskumas ning valgumas teemantitolmuna üle hommikuse maailma. Kõndimine tinast jalgadel läbi veealuse pühamu, mis ehitatud kätest, kes ei sarnane inimestele; kivist, mis murdunud lahti jumalate fossiliseerunud jäänustest ning asunud mustade udukogude tagant teele veel enne, kui oli olemas universum. Mõõtmete kaootiline pööris, kuhu elemendid surema tulevad... /---/ Soovisin vaid, et mul olnuks rohkem aega; niisugusi momente, mis loodud taolise muusika õigesti kuulamiseks, ei tule just tihti ette, aga neid peab väärtustama. Jalad tundusid pärast tõesti kui tina täis olevat ning kõik viis meelt kui singulaarsusest sepistatud vasaraga pehmeks tambitud.


"Parasomnia" ei ole siiski täiuslik album ja eriti neil, kellele funeral doom pole igapäevane vaimuleib, on oluline mõista situatsioonilise kuulamise olulisust. Tõenäoliselt tasubki Colosseumi nautida hommikul omaette, kui meeled on värsked ja entusiasm järgneva päeva rusuva ilmalikkuse ees pehmelt öeldes puudub. Muul ajal võib juhtuda, et plaat kõlab nagu tunnijagu veidrat müra. Heh, mitte et viimase paari aasta doomi-skene just selline poleks. Aga ma olen teid hoiatanud, või nii.

8/10

2010. aasta parimad albumid

10. Ea - Au Ellai
Eepiline, lopsakas funeral doom, ehk teisisõnu täpselt nagu kaks eelmist Ea albumit. Üdini etteaimatav, aga ilus kuulata.

9. Celestiial - Where Life Springs Eternal
Minimalistlik, rituaalne funeral doom. Täiesti surnud kõlaga muusika.

8. Darkthrone - Circle the Wagons
Segu päris vana kooli ehk 80ndate black/thrash metalist ning selle esiisast pungist. Darkthrone'i tahtmine on kõik poosetajad skenest välja peksta ja selle käigus tuua asemele mingid kukeharjadega lontrused.

7. Procession - Destroyers of the Faith
Moodne epic doom kõrgekvaliteedilises vormis. Ansambel paikneb Tšiilis, nagu paljud teised viimaste aastate doomifenomenid.

6. Melechesh - Epigenesis
Mesopotaamia etno-black/thrash, tehtud Melecheshi standardi kohaselt, mis tähendab vanadest seiklusfilmidest tuttavaid Lähis-Ida rütme ning kitarride väänamist üle kuue minuti pikkustesse lugudesse.

5. Fungoid Stream - Oceanus 
Kaua oodatud järg bändi debüütplaadile. Üldpilt on sama - ebamaise kõlaga ambienti alla mattuv aeglane funeral doom - kuid muusika on nüanssiderohkem.

4. Nomad Son - The Eternal Ruin
Nomad Son on tagasivaade doomi algusaegadesse, seega küllaltki reibas ja rokilik muusika, millel juures aga vägagi sarkastiline maik.

3. Consummatum Est - Hypnagogia
See album on ülev segu massiivsest ja dramaatilisest funeral doomist ning gootilikust metalist, millest ei puudu leinav naisvokaal.

2. Age Of Taurus - In the Days of the Taurean Empire
Paljudel doomibändidel on mingisugune minotauruse-temaatika, mis stiili esteetikaga üsna hästi kokku läheb. Age Of Taurus pole erand: see noor bänd mängib vägevat vana kooli doomi jõuliselt nagu, noh, noor pull.

1. Mar De Grises - Streams Inwards
Eksperimentaalne death/doom, mis juba kahe eelneva albumiga palju südameid võitnud, ning käesolev on eelmistest võimsamgi. Moodsa ekstreem-doomi kõrgem klass. Pärit on nad loomulikult Tšiilist.





Ega palju lisada oskagi - aasta polnud just jalustrabav ning minagi väga suurt huvi uue muusika avastamise vastu üles ei näidanud. Peale doomi kuulasin õite vähe muud. Ega selles žanriski suurt midagi ei toimunud, minu suureks pettumuseks vähemalt selle raskemates vormides mitte - meloodilise doomi vallas ilmus veidi rohkem meeldejäävaid asju. Oh, kuidas ma vajaksin praegu mõnda uut hingemädandavat ja räiget fjuuneral-albumit, oh-oh-oh...

DOOM METAL IS DEAD

2009. aasta 10 parimat albumit

Läinud aasta oli muusika vallas küllaltki keskpärane, ja minu enda initsiatiiv midagi uut avastada jättis ka soovida. Plaatide esikümme tuli siiski kergelt kokku, ja siin ta nüüd on.



10. Procession - The Cult of Disease (doom, Tšiili)

9. Behemoth - Evangelion (death metal, Poola)

8. Black Wreath - A Pyre of Lost Dreams (black/funeral doom, Taani)

7. Mournful Congregation - The June Frost (funeral doom, Austraalia)

6. Glorior Belli - Meet Us At the Southern Sign (black metal, Prantsusmaa)

5. Spiritus Mortis - The God Behind the God (doom, Soome)

4. Moss - Tombs of the Blind Drugged (drone/doom, Inglismaa)

3. Griftegard - Solemn, Sacred, Severe (doom, Rootsi)

2. The Howling Void - Megaliths of the Abyss (ambient/funeral doom, USA)

1. Urna - Iter ad Lucem (black/funeral doom, Itaalia)


Kaks enam-vähem jalustrabavat albumit olidki Urna ja The Howling Void'i poolt. Urna teos kõlab nagu veelgi parem versioon oma vennasbändi Arcana Coelestia debüütplaadist "Ubi Secreta Colunt", ent Arcana Coelestia enda 2009. aasta üllitis "Le Mirage de l'Ideal", mis võinuks samuti siin esikümnes olla, kaotas punkte muusika vahele lükatud tobedate, pateetiliste ja rõhuvalt pikkade itaaliakeelsete sissekõneldud lõikude eest. The Howling Void on uustulnuk ja mängib Lovecrafti vaimus ambientiga segatud funeral doomi, mis on väga hea lohutus minusugustele, kes pikisilmi ootasid juba veebruaris ilmuma pidanud Fungoid Stream'i teist albumit. Ehkki esikohti hõivavad ekstreemsemad albumid, toimusid huvitavamad asjad sel aastal just "tava"doomi vallas. Griftegard on järjekordne paljutõotav uustulnuk, ning vanad-tuntud tegijad nagu Spiritus Mortis, While Heaven Wept, Candlemass jt andsid välja häid plaate, mida kindlasti kuulata tasub.
Pettumusi leidus kahjuks ka. Venelaste eepiline black/doom orkester Forest Stream, mille esimene täispikk üks allakirjutanu lemmikalbumeid on, andis pika ootamise tulemusena välja mingisuguse täiesti keskpärase sümfoonilise black metali käkerdise, milles bändi vana vaimu küll eriti tunda pole. Soomlaste Depressed Mode, mis tegi paari aasta eest täiesti geneerilise, muusikaliselt "ohutu" ja minule ootamatult meeldiva doom/death debüüdi, suutis sel aastal välja anda arusaamatu melodeath-plaadi, millel ainult lõpupoole üks arvestatav doom-lugu kõlab. Aga mida oodata bändist, mis oligi omal ajal naljana mõeldud?