American Ninja V (1993)

Muistseid traditsioone järgiv meditatiivne asend.

KIRJELDUS:
Ninjade maagiline vägi on valmis end ilmutama.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Mul pole sõnu...

HOMOEROOTIKA:
Filmi algul – veel enne tiitreid – näidatakse peaosatäitjat David Bradley't (tegelasena Joe) tegemas hargivahet treenivaid harjutusi, tema peaaegu alasti kehal läikimas tööstusliku paksusega õlikiht, sellal kui ta kaaslane harjutab rõnga keskel oleva pallikese näitel ümmarguses avauses õige punkti ülesleidmist ja stimuleerimist. Peale tiitreid on Joe'l dialoog väga võluva, ehkki pärishiltonliku naisosalisega, kes meest lõunale kutsub. Meie ninjamehel võtab päris kaua, et naise juuresolekust tingitud ebamugavustunnet ületada ning ettepanekust ilma demonstratiivse kung-fu abita aru saada.

Heeeei, kullake... õhtul dojo'sse lähed?

Daam röövitakse söömaaja ning magustoidu vahel ära ning Joe suureks kergenduseks me teda enamuse filmist ei kohta. Röövijaks on halbade ninjade pealik, kellel on punane keep ja punased siidkindad, mis minule seostuvad väljenditega "shemale" ning "handjob", kuid tuttavate ringis teatakse teda kui Rästikut. Ent naise kadumine annab peategelasele võimaluse pühendada oma tähelepanu järjekordsele verinoorele sidekickile Hiro'le, kes kõneleb juba esimesel kohtumisel usalduslikult oma püksis toimuma hakanud põnevatest protsessidest. Nende vastu tunnevad huvi ka vaenlased – maffia põhikaak tõstab Hiro puu oksa külge rippuma, haarates teda sealjuures kubemest, ning enne minuti möödumist tõstavad maffia teenistuses olevad ninjad Hiro sealt alla, haarates jälle poisi kubemest.

Kuidas ninjade karjääriredelil kõrgemale tõusta.

Niisugused jõledad aktid lõpetab Joe muidugi kiire vägivallaga ning ülejäänud film on täidetud klassikalise Ateena stiilis õpilase-õpetaja vahelise armastussideme kujunemisega, mida täiendab innuendost tulvil dialoog. Tegevuse arenedes üritavad veel teisedki võõrad mehed Hirot erineval moel katsuda, kuid nad kõik lõpetavad halvasti.

LAIBALOENDUS:
17 kindlat, st teravate esemete, keemiliste protsesside, kaelamurdmiste ning kõrgelt kukkumiste läbi (päris palju oli küsitava fataalsusega 50cm kõrguseid kukkumisi). Julgelt üle saja pahalase sai lihtsalt peksa ja nende saatus polnud kindel.

Kao minema, vana parm – meilt sa süüa ei saa!

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Hoomamatult, nimetamatult, kirjeldamatult halb – nii tahtsin ma öelda. Kõnekaks faktiks on kasvõi see, et IMDb's on "Ameerika Ninja V" kasutajate hinnete alusel kõigi aegade halvimate linateoste nimistus 71. kohal. Kuid tegelikkus on tõenäoliselt selline, et teos on mõeldud ninja-filme, eriti sarja eelnevaid jagusid parodeerima. Tendentse võis märgata juba alates teisest osast, kuid viies ja viimane ei saa midagi muud olla. Kõiki halbusi pole võimalik üles loetleda, selle jaoks otsige endale kusagilt käsikiri; ma katsun süžee kuidagi ühte lausesse suruda ja see kõlaks umbes niimoodi:... [viskipaus] ...kuna Venetsueela keemiafirma heaks uut putukamürki valmistav teadlane ei nõustu toodet armsa koerakutsika peal katsetama, lasevad firmat juhtivad mafioosod oma ninjadel röövida teadlase tütre, kes on sellal puhtjuhuslikult kohtamisel Ameerika ninjaga. Vot nii, mõelge kuuldu implikatsioonidele.

Rahu, vennas, ma ainult töötan siin!

PARIM ONE-LINER:
Mitte midagi. Näitlejad on nii viletsad, et minu arvates lugesid nad oma teksti mõnes kohas paberilt maha.

TOBE POLIITILINE SISU:
Ehkki sõna "sisu" on väga vale niisuguse filmi puhul kasutada, on üleüldse ainus seos poliitikaga korrumpeerunud USA suursaadik, nii et ehk polegi see väga tobe.

Vangipõlve suurimaks katsumuseks oli kuu vanune Cosmopolitan'i väljaanne.

MEELDEJÄÄV SURM:
Halbade ninjade pealik pannakse tema pihta visatud väikese hõõguva paberitüki abil hetkega põlema ja visatakse lennukist välja. Üleüldse oli teose üks läbivaid teemasid tegelaste isesüttimine.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Hermeetiliselt suletud laboriruumis lasti veidi närvigaasi laiali, kuid see ei suutnud ringi paterdavat koerakutsikatki tappa.

Palume defektse gaasimaski esimesel võimalusel meie teenindusse tuua.

MIDA MA ÕPPISIN:
Ameerika autodel on üks pedaal edasi-, teine tagurpidikäigu jaoks. Ninjadel on see teave muidugi geneetiliselt sees olemas, nagu ka lennukijuhtimisoskus ning seksikate meessõprade vaimudega suhtlemine.

hinne subjektiivselt 3/10
objektiivselt 0/10

American Ninja 4: The Annihilation (1990)

Kurttummade ninjade viipekeeles tähendab see: "Sinu ema poleerib piimamehe nunchaku't."

KIRJELDUS:
[ei leidnud kusagilt ametlikku. milline uskumatu ebaõnn.]

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Sügavalt kivis eks-sõjaväelasest kooliõpetaja/ninja tapab terroristidest ninjasid.

HOMOEROOTIKA:
Ausalt öeldes vohab selles teoses rohkem pedofiilia kui pederastia. Enamik filmi tähtsatest meestegelastest keerlevad igal võimalusel ümber asiaadist poisi Pango, kes on üksühene vaste Short Round'ile "Indiana Jones"'i teisest osast. Otseste hellitusteni ekraanil muidugi ei jõuta, aga hingeasju antakse edasi 80ndate märulite kohaselt – vägivallaga. Pango esimesel ilmumisel on tal käes sümboolne suurekaliibriline püss, mille kohta ta mainib, et "see võib kergesti lahti minna". Siit edasi kuni lõpuni poeb poiss üha rohkem peategelastele külje alla, olemata kitsi õigel hetkel noore ihu välgutamisega, ning nood tunnistavad tema küpsust ja võtavad ta kaasa suurte meeste asju ajama. Kõnekas fakt on ka see, et Pango, kes tutvustab meie kangelastele filmi ainsat naistegelast, rinnakat brünetti Sarah'it, ei paista naisest sugugi muul moel mõtlevat kui noor sõber. Sarah'il tekib küll kiindumus Sean'i (David Bradley) vastu, kuid mees ise on ilmselgelt ebahuvitatud füüsilisest kokkupuutest naisolevusega, ja pea alati tulevad võitluskunstidega täidetud juhtumised teda kimbatusest päästma. "Navy Seals"'i plagieerimisena kutsutakse Sean'i sidekick otse oma pulmast ära missioonile. Meestevahelised sidemed, eriti need, mis algavad kaklusega, on kõige tugevamad, ning aitavad lõpuks õigetel võita. Pahadel meestele meeldib valimatult oma ohvreid käperdada ja neid tappa, perverdinaeratus näol.

Issanda vits muutis homo-ninjade paraadi paaniliseks põgenemiseks.

LAIBALOENDUS:
Üsnagi auväärsed 51 laipa, kellest enamik on ninjad. Vähemalt teist samapalju tuleb juurde neid, keda löödi oimetuks käte, jalgade jm tömpide esemetega ning kelle surmasid polnud võimalik kindlalt registreerida.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Isegi mina, kes ma olen heitnud pilgu filmimaailma põhjakihti toitva seenetanud kõdulasu primitiivseimate vormide väljaheidetele, pean möönma et "Ameerika Ninja 4" on jalustrabavalt debiilne film. Iga minut "teoses" kätkeb hetki, mis väikseimagi esteedigeeniga vaataja frustratsioonist oigama ja ulguma ajaksid. Kindlasti ütleksid paljud, et neil on tootmisel kasutatud filmirullidest kahju, kuid mina sellega nõustuda ei saa, sest "Ameerika Ninja 4" on oma halbuse tõttu väga naljakas film, ehkki sellise huumori tarbimine paneb oma põntsu lisaks vaimsele ka füüsilisele tervisele.

The Force is strong with this one...

Noh, olgem ausad – enamikes 80ndate märulites on sees vähemalt mitu mõõdukalt ebaloogilist või suisa jaburat momenti, põhiliselt actionstseenide vallas. See on ajastu märk ja tavaliselt osatakse seda ka hinnata. Aga mida võtta ette meie tänase patsiendiga, kelle action-resümees polegi muud kui absurd? Joe Armstrong (Michael Dudikoff) püüdmas hammastega kinni ammunoolt ja seda siis oma kinnihoidjale nendesamade hammastega kõrri löömas? Härrased, palun lahkuge kinosaalist, kui te filmi nautida ei oska. Ja otse loomulikult figureerivad käesolevas kategoorias ka ninjad, kellel pole võitluskunstidest, taktikast või väljaspool kummist piiretega lastetuba ellujäämisest vähimatki aimu. Ninjad, kes pärast pikka ja edukat jälitamist oma saagile (automaatidega relvastatud Delta Force-rühm) üle avara välja mõõkadega peale tungida otsustavad. Ninjad, kes oma ilmselgelt vägevama kung-fu'ga vastast ükshaaval ründavad, sellal kui nende kamraadid veresauna tuima rahuga pealt vaatavad. Ninjad, kes eikusagilt kargavad lagedal maanteel sõitva auto kapotile (ja libisevad sealt muidugi kohe maha). Ninjad, kes kannavad rõõmsates, eredates valgusfooritoonides moonderõivaid. Ja ninjad, kellest osad on isegi oma kohmaka riietuse all silmnähtavalt tüsedad.

"Power Rangers"? Ei, "Ameerika Ninja"...

PARIM ONE-LINER:
Täiesti ootamatult on filmis mitu head one-linerit. Parim neist tuleb terroristide pealikult Ali'lt, kes on just asja eest, teist taga lülitanud sisse oma kohvrisuuruse tuumapommi. Teine pahalane Mulgrew läheb ähmi täis ja vajutab viimasel sekundil süüte välja ning küsib Ali käest käivituse põhjust. Ali vastab õndsa naeratusega: "Mind täitis ekstaasiga teadmine, et ma olin vaid sekundi kaugusel Allahiga kohtumisest." Samalt terroristilt tuleb ka...
...PARIM SURMAEELNE ONE-LINER:
Kui lõpulahing hakkab pahade jaoks käest ära minema, siis põgeneb Ali helikopterisse. Piloot küsib, kuhu sõita. Vastuseks on "Mekasse". Peale seda lastakse helikopter granaadiheitjaga alla.

Jõeninjade häirimine nende loomulikus keskkonnas ainult omal vastutusel.

TOBE POLIITILINE SISU:
Taevas... "Ameerika Ninja 4" on üheks kõige selgemaks tõestuseks keskmise ameeriklase teadmiste ulatuse kohta. Filmi põhisisu toimub nimetus Kolmanda maailma riigis, kus elavad koos 1) neegrid, 2) asiaadid, 3) käterätipead ja 4) inglise kolonistid. Teisisõnu kõik see, mida tüüpiline lõunaosariikide konservatiiv kurjaks ja kahtlaseks peab. Mulgrew ja Ali hoiavad riiki lõa otsas, resideerudes ise vanas kindluses, kus on veepuhastusjaam, vanglakatakombid, ninjade treeninglaager ning tuumareaktor. Riigis on ka vastupanuliikumine, mis koosneb anarhistlikest klišeedest ja sõnasõnalistest arusaamadest "ülla metslase" idee kohta – vabadusvõitlejad on plastmassist sõjakirveste ja odadega tüübid, kellele meeldib lärmata ja kes on riides nagu punkarid, või tegelased "Mad Max"'i filmidest. Otse loomulikult vajavad nad omale abiks paari ameeriklast, kes neid siis võidule juhataksid.

Kui ma islami usku astun, kas osasid neitseid kohe kätte ei saaks, mh?

MEELDEJÄÄV SURM:
Siin juba on midagi! Poomised, põletamised, plahvatused, raiumised... parim on aga see: Dudikoff laseb vaenulike ninjade juhi õhku, visates granaadi laskemoonakastide hunnikusse, kuhu ta ninja just paisanud oli. Järgneb võimas tulevärk, kusjuures Dudikoff ise ja ports pealtvaatajaid on sellest vähem kui meetri kaugusel.

Leia pildilt 15 ninjat.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Peaaegu, aga see hoiti ära võitluskunstide ja vana hea ameerika vaimu abiga.

MIDA MA ÕPPISIN:
Gaasipliitide ja tuumapommide nuppe toodetakse samas tehases; tuumarelval ongi ainult kaks režiimi, "ON" ja "OFF". Uute liikmete vastuvõturituaaliks arengumaade organisatsioonides on tavaliselt kõrtsikaklus. Iga islamifanaatiku lausetes on "uskmatu" sidesõna. Presidentide vastuvõttudel on tavaline, et lossikeldris peab preester samal ajal pihitundi.

Ma lootsin midagi õppida ka keskkonna kohta, sest just sellest oli Dudikoff lastele pajatamas, kui teda välismissioonile viima tuldi. Ta lõpetas koolipäeva kahjuks kohe ära ja ei seletanud teemat isegi ühegi kung-fu löögi abil lahti.

Koduse ülesandena palun teil iseseisvalt tappa 5 ninjat, ja siis sellest referaat kirjutada.

hinne subjektiivselt 7/10
objektiivselt 1/10

In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

Minul kui tavainimesest mitte palju põhjalikumal filmisõbral on neil päevil raske ilma suurema eeltööta enesele fantasyfilmide vallast vaatamist leida. Suure eelarvega pompöössete teoste kõrvalt ei paista väiksema kaliibriga asjad lihtsalt välja ja seetõttu ongi viimaste aastate kohal minu teadmises üks üsna suur lünk. Kuid mu hiljutisim vaatamine õpetas mulle, et head fantaasiafilmid ei tule mind lihtsalt niisama netiavarustest üles otsima vaid nõuavad ka minupoolset aktiivsust. Käesoleva teose avastasin ma puhtjuhuslikult ühest selleks üldse mitte ettenähtud kohast; eks näis, mis järgnevatel nädatel saama hakkab. Praegu aga filmist "In the Name of the King".

Vältimaks igasugust teenimatut teiepoolset huvi, mainin ma kohe ära, et teose loojaks on kurikuulus Uwe Boll - mees, kes juba aastaid defineerib tänapäevase kinokunsti Z-kategooriat, ehk selle sügavaimat mülgast. "In the Name of the King" peaks kõigi eelduste kohaselt lösutama sealsamas koos autori teiste jubedustega nagu "Alone in the Dark", kuid - oh üllatust - ta polegi NII vilets. Tegu on arvutimängu järgi toodetud filmiga, mis on 99% juhtudest kindel läbikukkumise retsept (ainus korralik sellise taustaga teos, mis mulle hetkel meenub, on esimene "Mortal Kombat"), ent tänane uurimisalune eirab statistilist tõenäosust ja suudab olla kohati lausa nauditav.

Kaunis fantaasiamaailmas kasvavad naised lausa puu otsas.

"Dungeon Siege" oli põgusalt meelt lahutav mitme aasta tagune action-rollimäng, kus nimetu talupoeg päästis miskist Ehb'i kuningriiki kurjade krug'ide käest. Uwe Boll otsustas, et nii põnev stoori on väärt kinokülastajate hämmastusest punnis silmi, ning kirjutas selle ühelauselisest viielauseliseks. Ehb'i kuningriik on nõnda suures ohus, et isegi represseeritud talupojad otsustavad asuda võitlusse orkimaskides näitlejate hordiga. Samal ajal käib kuningakojas võimuvõitlus, mida ei tee sugugi paremaks fakt, et ülemmaagi tütar lööb litsi põhikurjamiga. Seisukord on üsna nadi, kuid krug'e kontrolliv pahalane teeb kriitilise vea, rünnates peategelase kodutalu.

Peategelasele on filmi jaoks nimi antud. Tema nimi on Farmer - isegi ta abikaasa kutsub teda nõnda. Tänapäevasel perekonnanimede ajastul polekski see ehk kõige kohutavam, arvestades mõningaid türgi- ja ingliskeelseid õudusi, millega meie noored emad-isad oma lapsi ristivad. Ent ajal, kui vaest maameest nimetati vajadusel tema talu nime järgi, võis see küll segadusi tekitada. Nt: "Farmer, teid tabati mõisa põllult naereid varastamast. Karistuseks viiskümmend kepihoopi. Mh? Jah, teie, herr Talupoeg Talupoja talust... Matsid, ärge kogunege kõik troppi, malka jätkub kõigile!" Olgu öeldud, et Farmer käitub talupoeglikult kuni hetkeni, mil naine ja poeg on sugulastele külla sõitnud ning krug'id küla ründavad. Sellest hetkest ilmneb tema (ilmselt) kaasasündinud sõdalaseoskus, mis väljendub imeosavas võitluskunstide tundmises. Filmi lõpuni jääb ta truuks oma algsele relvavalikule, milleks on roostes matšeete ning bumerang. Ükski vastane ei suuda end kaua kaitsta võsaraienoa ja rõhutud taluniku järsult prahvatava vimma kombinatsiooni eest, ning järgnebki hakkimisteekond läbi kuningriigi, kus Farmerit abistab kasuisa Norick, kes hoolimata oma kõrgest east vehib kaevurikirkaga vaenuvägesid rappida.

Lihtsa talupoja abstraktne arusaam kirjatarkusest.

Võitlusstseenid, mida leidub meeldivalt ohtrasti, ongi filmi tugevaim külg. Nad on, tõsi küll, kohati väga jaburad, kuid hea koreograafiaga. Pole üldse raske ignoreerida õnnetut tõsiasja, et külamatsid on Ehbi parimad relvakäsitsejad, kui tänu sellele head mõõgamängu jälgida saab. Nimetute krug'ide hordid langevad märkamatult ning võidutsevad inimlikkus, õiglane kättemaks ja eelkõige kuninga ihukaitsjateks olev ninjade salk, kes taplevad "Tiigri ja Draakoni" stiilis. See viimane on muide täiesti tõsi ja juba iseenesest põhjus "In the Name of the King" ära vaadata. Teine põhjus on lõppvaatus peakurjamiga, mis pakub stseene, mille Uwe Boll "Matrix'ist" pihta pani.

Kas sinine pill peabki kõhu lahti tegema?

Kui rääkida nüüd näitlejatöödest, siis ilmnevad siin hämmastused hämmastuse otsa. Režissöör on oma reputatsioonist hoolimata suutnud koondada terve grupi hästituntud näitlejaid: John Rhys-Davies, Ray Liotta, Jason Statham, Kristanna Loken jt. Paraku pole ükski neist oma ülesannete kõrgusel. Ray Liotta kurjami osas annab tõenäoliselt jubedaima etenduse, olles ekraanil ilmselgelt segaduses ning samas uhke oma "Matrix'i" võtetelt pärit nahkmantli üle. Peategelasel, keda kehastab Jason Statham, tundub kõigest sügavalt pohhui olevat, kui matšeetega rappimine välja arvata. Oma tapetud poega mattes paistab ta kurb küll, ent pigem haua kaevamiseks kulunud hea talumaa raiskumineku üle. Norick'ut mängiv Ron Perlman jätkab oma "Pet Sematary'st" tuttava perverdinaeratusega Farmeri kannul käimist ning paistab üle kõige suitsupausi tahtvat. Ehk ainult ülemmaag John Rhys-Davies näitleb enam-vähem korralikult, kuigi kipub liigselt järgima "vana targa võluri" klišeed.

Inetum kui Lemmy.

Kokkuvõtteks: film on neile, keda meelitavad ninjad ja muud osavad sõdalased, kaunid loodusvaated ning nende eest püstloodselt õhus hõljuvate väätidega mööda sõitvad ksenofoobsed feministidest looduslapsed; samuti neile, kes ei pelga kolmandajärgulist stoorit ja näitlejatöid ning karnevalipoest ostetud maskidega orke. Aa, ning paluks mitte lasta end eemale peletada filmi esimesest stseenist, kus armastajapaar voodis järgnevad laused kuuldavale toob:
N: I knew you'd come.
M: I told you I would.


hinne subjektiivselt 7/10 (puhta entertainment value pärast); objektiivselt 4/10