American Ninja V (1993)

Muistseid traditsioone järgiv meditatiivne asend.

KIRJELDUS:
Ninjade maagiline vägi on valmis end ilmutama.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Mul pole sõnu...

HOMOEROOTIKA:
Filmi algul – veel enne tiitreid – näidatakse peaosatäitjat David Bradley't (tegelasena Joe) tegemas hargivahet treenivaid harjutusi, tema peaaegu alasti kehal läikimas tööstusliku paksusega õlikiht, sellal kui ta kaaslane harjutab rõnga keskel oleva pallikese näitel ümmarguses avauses õige punkti ülesleidmist ja stimuleerimist. Peale tiitreid on Joe'l dialoog väga võluva, ehkki pärishiltonliku naisosalisega, kes meest lõunale kutsub. Meie ninjamehel võtab päris kaua, et naise juuresolekust tingitud ebamugavustunnet ületada ning ettepanekust ilma demonstratiivse kung-fu abita aru saada.

Heeeei, kullake... õhtul dojo'sse lähed?

Daam röövitakse söömaaja ning magustoidu vahel ära ning Joe suureks kergenduseks me teda enamuse filmist ei kohta. Röövijaks on halbade ninjade pealik, kellel on punane keep ja punased siidkindad, mis minule seostuvad väljenditega "shemale" ning "handjob", kuid tuttavate ringis teatakse teda kui Rästikut. Ent naise kadumine annab peategelasele võimaluse pühendada oma tähelepanu järjekordsele verinoorele sidekickile Hiro'le, kes kõneleb juba esimesel kohtumisel usalduslikult oma püksis toimuma hakanud põnevatest protsessidest. Nende vastu tunnevad huvi ka vaenlased – maffia põhikaak tõstab Hiro puu oksa külge rippuma, haarates teda sealjuures kubemest, ning enne minuti möödumist tõstavad maffia teenistuses olevad ninjad Hiro sealt alla, haarates jälle poisi kubemest.

Kuidas ninjade karjääriredelil kõrgemale tõusta.

Niisugused jõledad aktid lõpetab Joe muidugi kiire vägivallaga ning ülejäänud film on täidetud klassikalise Ateena stiilis õpilase-õpetaja vahelise armastussideme kujunemisega, mida täiendab innuendost tulvil dialoog. Tegevuse arenedes üritavad veel teisedki võõrad mehed Hirot erineval moel katsuda, kuid nad kõik lõpetavad halvasti.

LAIBALOENDUS:
17 kindlat, st teravate esemete, keemiliste protsesside, kaelamurdmiste ning kõrgelt kukkumiste läbi (päris palju oli küsitava fataalsusega 50cm kõrguseid kukkumisi). Julgelt üle saja pahalase sai lihtsalt peksa ja nende saatus polnud kindel.

Kao minema, vana parm – meilt sa süüa ei saa!

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Hoomamatult, nimetamatult, kirjeldamatult halb – nii tahtsin ma öelda. Kõnekaks faktiks on kasvõi see, et IMDb's on "Ameerika Ninja V" kasutajate hinnete alusel kõigi aegade halvimate linateoste nimistus 71. kohal. Kuid tegelikkus on tõenäoliselt selline, et teos on mõeldud ninja-filme, eriti sarja eelnevaid jagusid parodeerima. Tendentse võis märgata juba alates teisest osast, kuid viies ja viimane ei saa midagi muud olla. Kõiki halbusi pole võimalik üles loetleda, selle jaoks otsige endale kusagilt käsikiri; ma katsun süžee kuidagi ühte lausesse suruda ja see kõlaks umbes niimoodi:... [viskipaus] ...kuna Venetsueela keemiafirma heaks uut putukamürki valmistav teadlane ei nõustu toodet armsa koerakutsika peal katsetama, lasevad firmat juhtivad mafioosod oma ninjadel röövida teadlase tütre, kes on sellal puhtjuhuslikult kohtamisel Ameerika ninjaga. Vot nii, mõelge kuuldu implikatsioonidele.

Rahu, vennas, ma ainult töötan siin!

PARIM ONE-LINER:
Mitte midagi. Näitlejad on nii viletsad, et minu arvates lugesid nad oma teksti mõnes kohas paberilt maha.

TOBE POLIITILINE SISU:
Ehkki sõna "sisu" on väga vale niisuguse filmi puhul kasutada, on üleüldse ainus seos poliitikaga korrumpeerunud USA suursaadik, nii et ehk polegi see väga tobe.

Vangipõlve suurimaks katsumuseks oli kuu vanune Cosmopolitan'i väljaanne.

MEELDEJÄÄV SURM:
Halbade ninjade pealik pannakse tema pihta visatud väikese hõõguva paberitüki abil hetkega põlema ja visatakse lennukist välja. Üleüldse oli teose üks läbivaid teemasid tegelaste isesüttimine.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei. Hermeetiliselt suletud laboriruumis lasti veidi närvigaasi laiali, kuid see ei suutnud ringi paterdavat koerakutsikatki tappa.

Palume defektse gaasimaski esimesel võimalusel meie teenindusse tuua.

MIDA MA ÕPPISIN:
Ameerika autodel on üks pedaal edasi-, teine tagurpidikäigu jaoks. Ninjadel on see teave muidugi geneetiliselt sees olemas, nagu ka lennukijuhtimisoskus ning seksikate meessõprade vaimudega suhtlemine.

hinne subjektiivselt 3/10
objektiivselt 0/10

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.