Jõuluküsitlus 2010 ehk Odav Viis Blogi Täita

Kõigi Maade Kooripoiste ja Metropoliitide Ühenduse spiiker Metsavana seadis minu ette need 12 sakramenti, mida ma täna, täpselt 30 päeva enne nääre, läbi viima pean. Isake siinpool loomulikult kuuletub autoriteedile, kuid kas keegi teda selle eest tänab? Ei.



1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Jah. Ainus aeg aastas, kui keegi ei pahanda liigsöömise pärast ega selle üle, kui ma terve päeva (ja öö) arvuti taga istun.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega tahaksid seda veeta?
Paavsti jõulumissal koos kardinalidega. Tegelikult ka, väga kultuuriline elamus oleks ketseritega nende valele kuupäevale lükatud pühadel osaleda. Kannaksin pärast patriarhile ette ja võtaksin hõlma alt välja puhtast kullast viirukipanni, mille ma Tema Pühaduselt ära virutasin. Jooksime sealt seest vürtsitatud viina ja naeraksime endamisi, kuidas auväärt pontifeks kõik oma kaasilluminaadid ja -reptiloidid mobiliseerib, et kadunud reliikvia üles leida.

3. Milline on sinu esimene jõulumälestus?
No ei mäleta. Mingid kuused ja jõuluvanad nagu ikka. Raudse eesriide lapsena jäeti mind hõõguva ninaga Rudolfist igatahes ilma, selles olen ma kindel.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei.

5. Parim jõulumälestus?
Lisaks sellele et ma, nagu öeldud, neid ei mäle(s)ta, on nad kõik ka eranditult ilged. Peaks vanu häid kombeid au sees hoidma ning proovima Rooma orgiate kombel nii palju silmupirukaid süüa, et pärast kurgukõdistamistokki vaja ei lähekski. Sellest saaks kahtlemata väga põnev mälestus ning jääks meeldegi, kuna jõulu ajal olen ma traditsiooniliselt kaine, miinus klaas-kaks hõõgveini.

6. Lemmik jõulutoit?
Vast ei mõistagi kirja panna. Kõik need rammusad toidud on ju head. Alati võib ju innovatiivne olla, leiutades näiteks burxi, kus pihvi asemel verivorst ja kastme asemel pohlamoos.

7. Kus sa veedad sel aastal jõulud?
Kodus. Või siis, erinevate nurkade alt lähenedes, küllastuvate rasvarakkude hämaras maailmas või selles mis-ta-nimi-ongi poolakate fantaasiamaailmas, mida küsimuse 8 juures käsitletakse.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Paistab et nüüd on. Eelmine aasta tõmbasin "Witcher"'i ja mängisin, aga järgmisel päeval enam edasi teha ei viitsinud. See jõululaupäev kavatsen uuesti proovida - mängki juba arvutisse valmis tõmmatud.

Ah jaa, üks mitmeaastane traditsioon on veel, ja nimelt - üllatus-üllatus - Lovecrafti lugemine. Eriti jõululugu "The Festival", mille minupoolne tõlge oleks järele mõeldes paslik jõuluööl ka lõpuni viimistleda. Sellest rääkides, minu tõlkeponnistuste suur toetaja Metsavana juhtis paari päeva eest mu tähelepanu faktile, et härra Demon on kord ammusel ajal loost juba üle käinud ning selle Poognasse üles pannud. Mind see ei demoraliseeri.

Lovecrafti teemalisi hardaid jõululaule kuulan ka, et täita süda pööripäeva tõelise vaimuga.

9. Sinu jõulukingisoov?
Umbes selline omnipult, millega Zurgutt üksvahe ringi käis ja millega saab valimatult kõiki telekaid välja lülitada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ega ei teagi. *kratsib pead* Olen ma üldse kinke saanud? Ahjah, Lovecrafti raamatuid muidugi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ove blogi jõuluprogrammist osa võtjad. See oleks vast hea tüng. Napoleoni sõdades vanavanavanavanavanaisa kaotanud kõhnuke Venemaa poiss ei saakski "Risk"'i mängida, või mida iganes blogiomanik seal välja jagab. Selle asemel ilmub just jeesuslapse roomakatoliiklikul sünnikellaajal blogisse interaktiivne flash-rakendus, kus saab iileksilehtedega kaunistatud karvast sedasamust suudelda ning viie sekundi jooksul huultega kõiki strateegilisi närvipunkte puudutades tiksub mängija Facebook'i arvele üks krediit.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Vähem kriitilist meelt filme vaadates? Carpe diem! Au revoir!

20 parimat arvutimängu

Arvutimängud olid ja on minu põhiline kultuuriline meelelahutus. Panin kirja kakskümmend nime, mida ma ka praegusel ajal mängiksin, st vanad unustusse varjunud või oma aja ära elanud lemmikud siin ei figureeri. Järjekord on tähestikuline, kommentaarid ja sõim on oodatud.





Alien vs Predator 1,2 (1999, 2001)
Mängud ajast, mil tobedad filmid polnud AvP-frantsiisi veel ära lörtsinud. Kolm täiesti erineva mängustiiliga tegelast, suurepärane stoori ja selle edasiarendus (vähemalt teises osas) ning ehtne horror. Üks väheseid arvutimänge, mis suudab "kargab-sulle-pimedast-kallale"-valemiga tõesti hirmutada.

Sid Meier's Alpha Centauri (1999)
Mina olen seda teost alati lugenud Civilizationi-seeriasse kuuluvaks, sest mängu ülesehitus on täpselt sama ja lugu on viimase loogiline edasiarendus. Minu arvates aga oli Alpha Centauri oma mitmelt aspektilt Civ'idest ees ja on praegugi, näiteks riigikorra mudeli mitmetahulisuselt või siis töölistega pinnavormide kujundamise võimalustelt.

Caesar III (1998)
Parim linnasimulaator läbi aegade, punkt. Kui Caesar 1 ja 2 olid pealtvaates pikslimassid ning 4. osa on 3D-mõttetus, siis Caesar III on oma isomeetrilise 2D-kaameraga (mis on parim vaade sellistele mängudele) üks kõige kaunim ja mugavam linnaehitussimu. Erinevalt SimCity-seeriast ei pea ainult maju laduma ning elektri ja maksude seisu kontrollima, vaid tegelema ka kaubanduse, rahvale nänni jagamise ning sõjapidamisega (viimane on kahjuks küll Caesar III nõrgim külg). Tõelise hinge annab mängule aga tänaval ringi patseerivatelt roomlastelt linna kohta (hävitava) arvamuse küsimine.

Sid Meier's Civilization (kogu seeria: 1990 – ...)
Igaüks teab: see on see mängudeseeria, kus sõudepaadiga saab ristlejaid põhja lasta. Civ ei oleks kunagi kandidaat "maailma parima mängu" tiitlile, ent ta jääb arvutisse ilmselt ka selleks ajaks kui mõni "parim mäng" ammu ära unustatud on. Ükski osa neljast pole alt vedanud ning käesoleva kuu lõpul tuleb ka viies välja.

Sid Meier's Colonization (1995)
Oma suure venna Civilization'i kõrval suhteliselt vähetuntud mänguke, aga kergekaalulisem ja seetõttu ka mõneti mugavam. Tegevus seisneb Ameerika koloniseerimises ning lõppeesmärk on end Euroopa emamaast lahku lüüa ning iseseisvus saavutada. Mängu põhirõhk on kaubandusel – tuleb uut mandrit ja selle põliselanikke ekspluateerida ning väärtuslikud produktid (rumm, sigarid jne.) Euroopasse müüa, küürutades pidevalt kasvava maksukoorma all.

Diablo 1,2 (1996, 2000)
Mina, kes ma jaapanipäraseid "süvarollikaid" ei armasta, nimetan Diablot rõõmuga kõigi RPG-de isaks. Mängude püsiva populaarsuse kinnituseks lendavad nad vähemalt kord aasta-poolteise jooksul minugi arvutisse. Muud justkui ei oskagi öelda.

Dino Crisis 1,2 (1999, 2000)
Resident Evil, ainult et dinosaurustega. Esimene osa järgib täpselt oma eeskuju valemit, ehk siis mõistatuste lahendamist ning laskemoona säästmist. Teine osa on rohkem märulipõhine, kus arvukate peletiste tapmise eest saab raha ning raha eest võib endale kõikvõimalikke relvi osta, millega veel rohkem peletisi tappa. Mõlemad mängud on igatahes kohustuslikud kõigile väljasurnud fauna fännidele.

Doom 1,2 (1993, 1994)
Ehkki järjest tuleb välja uusi ja suurepäraseid shootereid nagu Call of Duty 4 või Crysis, jääb Doom minu südames siiski erilisele kohale, mis tähendab seda, et peale igat formaatimist panen ma ta arvutisse enne kui näiteks viirusetõrjeprogrammi või Firefox'i. Oman ka aastakümne(te)pikkust kaartide valmistamise ning nende mittelõpuleviimise kogemust.

Evil Islands: Curse of the Lost Soul (2001)
Jälle üks mäng, millest vähesed teavad; tegu on venelaste tehtud rollikaga, mille põhiline populaarsus leidiski aset oma kodumaal. Minu arvates on selle tundmatus Narva jõest lääne pool aga täiesti teenimatu, sest Evil Islands peaks meeldima igaühele, kes naudib tohutu hulga ilmekalt sisseloetud dialoogide abil lahtirulluvat mängusüžeed. Lisaks stoorile on Evil Islands'is ka kaunis loodus, fantastiline muusikataust ning tõenäoliselt parim esemete valmistamise süsteem RPG-de ajaloos. Kirsina viimatimainitud koogil on iga võimaliku valmistatava eseme juurde sadadest mõeldud ka (humoorikas) kirjeldus.

FarmVille (2009)
Jah, ma panin selle siia! Ja ma tean, et see on mäng, kus peab päevas seitse korda vaarikaid korjamas käima ning kus majandus rajaneb naabri kanade väetamisel. Aga see on pagana lõbus ning tore on võrrelda oma farme naabritega omaga ning üksteist sotsialistliku võistluse korras abistada!

Gothic 1,2 (2001, 2003)
Kui ma peaksin andma konkreetse vastuse küsimusele "mis on parim arvutimäng üldse", siis pärast mõningat ajuragistamist tuleks vastuseks ilmselt "Gothic 1 ning teine osa kohe järgi". Ma ei tea, kas asi on sisseloetud dialoogides (minu nõrkus kõigis rollikates), maailmas, kus isegi viibida tahaks (karmide meestega asustatud vangikoloonia), avaras ning vabalt seigeldavas looduses (hunte ja kohutavaid shadowbeaste täis) või lihtsalt faktis et tegu on täiesti eripärase ning ootamatult realistliku stooriga ühes sünges ja lootusetus fantasymaailmas. Ning võitlussüsteem pole üldse nii võimatu nagu arvustajad väidavad või kui algul tundub.

Heroes of Might and Magic 2,3 (1996, 1999)
Kõik teavad, onju? Sest kelle pagasis poleks tundide, päevade, nädalate kaupa Heroes'e "üks-käik-veel"-maratone. Ehkki terve mänguseeria on kõrgel tasemel, jäävad sõelale 2. ja 3. osa.

Hexen: Beyond Heretic (1995)
Kui selle mängu eelkäija Heretic oli oma loomuselt Doom, kus kuulipildujad võlurisauadeks ümber võõbatud, siis Hexen on klass omaette. Doom'i mootorit on tunduvalt parandatud ja sisse on toodud rollimängudest pärit mõjutusi (ma söön oma mütsi ära, kui tootjate vabasse aega ei kuulunud Ravenloft ja hulk paljutahulisi täringuid). Hexeni teeb aga eriliseks tema atmosfäär, mis on kõige ehedam sünge, gootiliku dark fantasy kehastus arvutil. Mängul on ka järg, mis originaalist kahjuks tunduvalt kehvem.

Mass Effect 1,2 (2008, 2010)
Umbes niisugune peaks välja nägema üksikmänguliste action-RPG'de tulevik. Mass Effect'i iseloomustab põhiliselt ülihea graafika (eriti tegelased ja nende animeeritud näod), meeletu, mitut läbimängimist nõudev hulk pealeloetud dialooge ning meeldejäävad NPCd, kellest igaühe lugu ja iseloom killukeste haaval avatakse. Põhistory (tõsine kosmoseulme) on ise taustaks üldistele sündmustele galaktikas, mis puudutavad erinevaid mõistuslikke rasse ja nende omavahelisi suhteid, meenutades mitmeid tuntud ulmesarju. Mass Effecti mootoril on loodud ka fantasy-rollikas Dragon Age, mida samuti kõrgelt hinnatakse, ent mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt liiga palju kapitalistliku rahaahnuse järgi lõhnas.

Resident Evil 1,2,3 (1996, 1998, 1999)
Neis kolmes mängus meisterlikkuse saavutamine läks omal ajal maksma hulga raha ning ilmselt ka paar punkti koolitunnistuste keskmistelt hinnetelt. Erinevalt nende põhjal mõnitamiseks tehtud filmidest on mängudes kenasti tasakaalus seiklused, mõistatused, märul ja looarendus, lisaks veel oma aja kohta väga tasemel videod.

Starcraft 1,2 (1998, 2010)
Lõuna-Korea rahvusspordiala ning enamuse arvates kõige täiuslikum reaalaja-strateegia vähemalt kuni teise osani, mida ma veel mängida pole jõudnud, ent juba ette siia kirja panin. Starcraft pani lõplikult paika Blizzardi mänguvalmistamisvalemi, mis tähendab kohati lausa marruajavat balansseeritust ning kasutajamugavust.

Tenchu: Stealth Assassins (1998)
Läänes suhteliselt vähetuntud, ent Jaapanis kuuldavasti populaarne luuramis- ja seiklusmäng, kus ninjat kehastades täidad missioone erinevates põnevates kohtades ning võitled põrguvürsti ja tema käsilastega. Minule jäi ta meelde eelkõige oma fantastilise ja atmosfäärika muusikatausta ning kõrge replay value poolest. Kurioosne fakt: Inglise versioonis asendati shurikenid viskenugadega, kuna mainit visketähikud on seal maal niivõrd illegaalsed, et neid isegi filmides ja mängudes näidata ei tohi. Jah, sel põhjusel lõigutakse isegi ninjafilme jupp maad lühemaks.

The Elder Scrolls III: Morrowind (2002)
Ülisuurte ning vabalt seigeldavate mängumaailmade poolest tuntud sarja parim teos. Kui kaart ongi ehk veidi igav ning täidetud üheülbaliste dungeonitega, mida läbida, siis pika ja unikaalse põhiloo peaksid kõik RPG-sõbrad küll vähemalt korra läbima. Morrowindi suurim kestva populaarsuse allikas on siiski selle modifitseeritavus, millega saab lihtsamal kujul hakkama pea iga loll (ning õnneks ka mõned targad, kes on väga häid omatehtud mod'e võrku üles pannud).

Warcraft 2,3 (1995, 2002)
Warcraft IIIe pean mina kõige paremaks reaalaja-strateegiaks, mis edestab isegi Starcrafti, ning see käib nii üksik- kui mitmikmängu kohta. Ent nagu Morrowindi puhul on siingi tõeline võitja kaarditegemisprogramm. Selle üheks suurimaks triumfiks on DotA (Defense of the Ancients), mis on RPG/strateegiamod ning mis on parem ja mõnede väitel populaarsemgi kui päris mäng ise. Mis puutub Warcraft IIe, siis olen ma selle võlusid alles viimastel aastatel mõistma hakanud. Ehkki mäng ise on tänapäevaks tunduvalt vananenud, naudin ma seal just Warcrafti mütoloogia vanema ja parima osa väljakujunemist, ehk siis vana Hordi võitlust Azerothi rahvaste vastu.

World of Warcraft (2004)
WoW on teada-tuntud kui suurim süütuid noormehi tekitav jõud peale Hiina pruudiprobleemi (ning arvestades mängu populaarsust Idamaades, siis sellega kindlasti käsikäes tegutsev). Aga imestada pole midagi, sest WoW'ist leiab igaüks midagi, millega suurem osa ööpäevast ära täita, ning 200 krooni kuus pole nii väärt meelelahutuse eest palju küsitud.



Erinevatel põhjustel jäid nimekirjast napilt välja sellised lõbuvarad nagu Blood 1, COD4: Modern Warfare, Crysis, TES4: Oblivion, Unreal Tournament 1, Worms 2 jne. Enamasti nad lihtsalt ei mahtunud.