Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek

Michael Scott Rohan - "The Winter of the World"

Ja veel raamatuid.


Paljud teist on lugenud või kuulnud raamatust "Jääalasi", mis tükk aega tagasi eesti keelde tõlgiti, kuid mille teised osad kahjuks tõlkimata jäid. Minule jättis "Jääalasi" kunagi väga hea mulje, ent "Maailma talve" ülejäänud triloogiani jõudsin alles sel sügisel, sest viimasest ingliskeelsest trükist on möödas 14 aastat ning veebi kaudu tellimine oleks väga kallis tulnud; uskumatu õnnena leidsin ma teosed kodumaiselt Estcon'ilt. Aga see selleks.

"The Winter of the World" lahterdub ilmselt high fantasy alla ning toimub jääaja-aegses maailmas. Kusagil väikeses linnas sirgub üles orjapoiss Alv, kelle elu muutub järsult peale röövlite laevastiku rünnakut ja linnakese hävitamist. Alv satub meistersepa Mylio õpipoisiks ning temas hakkavad ilmnema võimed, nagu raamatute peategelastel ikka kombeks. Edasi läheb kõik juba mööda etteaimatavat rada, mis sisaldab kõiki mõeldavaid fantaasiaklišeesid.

Nagu öeldud, jättis esimene romaan "The Anvil of Ice" mulle tugeva mulje oma natuke teistsuguse olustiku ja atmosfääri tõttu. Liginevate jääliustike hirmu all elavate põhjamaade olemust ja barbaarsust oli tõesti hästi kujutatud; üksikud olulisemad tegelased olid küllaltki huvitavad ja välja töötatud; sepakunsti kui tolle maailma vastet maagiale anti edasi kirglikult ja omanäoliselt; JÄÄ ning liustikke juhtiv kuri tahe olid suurepärased leiutised. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus alternatiivses Põhja-Ameerikas ning et kenasti olid omavahel kokku sobitatud reaalne pleistotseeniaegne loodus, indiaani müüdid ning pronksiaega meenutav tsivilisatsioon. Samas saan ma aru ka teisiti mõtlevatest inimestest – nagu keegi oma kirjanduseostuga kekkavale minule Estconil mainis, ei taha ta lugeda järjekordset raamatut, mis algab maakaardi ja lõpeb sõnaseletustega.

Ülejäänud kahes raamatus "The Forge in the Forest" ning "The Hammer of the Sun" selgub aga kurb tõsiasi, et autori fantaasia sai selleks hetkeks otsa. Siin löövadki tõeliselt välja ülalmainitud fantasy-klišeed – M. S. Rohan on väga hoolikalt Tolkieni lugenud. Olemas on Gondori taolised mandunud kuningriigid, eksiilis kuningapojad, haldjaid täis metsad, päkapikke/neandertallasi täis koobastikud, lohed, ebareaalsed armulood, võlumõõgad ja ühel jabural hetkel isegi zombid. Ära sai lörtsitud ka esimeses teoses figureerinud Jää kui pooleldi ebaisikulise kurjuse olemus. Tegelased kõnnivad mööda etteaimatavat rada edasi, löövad üha suuremate ja uhkemate linnade all lahinguid, teevad üha vingemat sepakunsti... saate vist aru, kuhu mina (ja autor) sihime.

Ma ei saa öelda, et triloogia teine pool halb lugemine oleks, pigem ebaühtlane. Algupärast loomesädet siin-seal veel kohtab ning päris igav ei hakka ka kunagi. Rohkem üllatusmomente oleks lihtsalt kasuks tulnud ning aidanud ebaoriginaalsest materjalist enamat välja võluda. Kõige rohkem kurvastas mind see, et autor ei toonud mängu tagasi esimese raamatu lõpul maha löödud seppmeistrit, kes kogu kolme teose peale kindlasti kõige huvitavam tegelane oli. Tavaliselt ei lasta nõnda tähtsatel kurjamitel kaua surnuna püsida, kuid selles triloogias ei järginud kirjanik vajalikul hetkel traditsiooni ning mõtles välja uusi, märksa mõttetumaid tüüpe. Ka ei saanud teoks minu lootus, et sarja lõpus jõuavad kangelased tagasi Mylio torni ning et seal toimub viimane võitlus.

Noh, ilmselt ongi "The Winter of the World" tüüpiline tänapäevane eepiline fantasy – palju keskpärasust ja trompetipuhumist ning siin-seal ka loomingulisust. Kummaline küll, aga loetav ta on ja kindlasti võtan ma kõik kolm raamatut veel mõned korrad ette.


Wikipedia: autor

Brian Herbert, Kevin J. Anderson - "Paul of Dune"

Veel raamatutest. See on kõige värskem Düüni-sarja teos ning ei jää kaugeltki viimaseks. Küll aga on see esimene Brian Herberti, st Franki poja poolt kirjutatutest, mis mulle kätte satub – varem suhtusin ma neisse skepsisega, nüüd aga paistab, et peab ka teised ette võtma. Arvustus on kirjutatud absoluutselt mitteseonduva "80s Action Guide"'i vulgaarses võtmes, ja ma vabandan autorite ning Frank Herberti vaimu ees. Kaaslaste surve sundis mind selleks.


KIRJELDUS:
"Düüni" otsene järg.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Vaenlased üritavad jätkuvalt Paul Atreidest tappa; vaenlased surevad.

HOMOEROOTIKA:
Puudub. Frank Herbert oli eraelus minu teada võrdlemisi usklik inimene, ning homoseksuaalsuse teemat ta väldib, või omistab selle ainult kõige kurjematele pahalastele. Ainus avalik pede Düüni universumis on parun Harkonnen, keda siin raamatus palju ei kohta ning kelle eelistusi vist ainult möödaminnes mainiti.

LAIBALOENDUS:
Palju miljardeid, kuna pool raamatu sisust toimub otse Muad'Dib'i džihaadi kõrgpunktis. Aga isegi otseselt mainitud tapmisi tuleb kokku sadade kaupa. Peaaegu igal teisel leheküljel saab keegi nuga, ning tavaliselt mitte üksinda.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Absoluutselt mitte halb. Olen sunnitud möönma, et raamat on tunduvalt parem kui lahkunud Frank Herberti enda viimased üllitised "Düüni ketserid" ning "Düün: Kapiitlisaal". Herberti poeg Kevin Andersoni kaasabil saab päris hästi hakkama nii oma isa poolelijäänud ideede realiseerimise kui ka tema kirjutamisstiili jäljendamisega. "Paul of Dune" oleks võinud kenasti mahtuda algsete Düüni-raamatute keskele, ja keegi poleks vahet teinud. Ehkki tegevuse ajaline paigutus seda nagunii nõudis, on raamat tõesti igas mõttes algse triloogia juurde kuuluv. Vana Herbert sattus kõrges eas oma viimaseid teoseid kirjutades liiga suurde vaimustusse sellest va seksiteemast – "Paul of Dune" aga käsitleb algtriloogiast armsaks saanud poliitika, sõja, religiooni ning vandenõude sasipundarde liini.

Ehkki nagu kõikvõimalike järgede ja eellugude tüüpviga ette näeb – vanade karakterite lood seletatakse liiga põhjalikult lahti ning sobitatakse sisse ülimastaapseid ajaloosündmusi, mida tegelased varem mingil müstilisel põhjusel ei maininud – ei ole see siiski fataalne. Autorid on tõesti vaeva näinud, et oma väljamõeldud konflikte olemasoleva maailmaga võimalikult realistlikult ühendada. Võibolla poleks vaja olnud Grummani vandenõusse Harkonneneid lisada, sest nad on niigi piisavalt pahad, kuid see ei häiri mind. Samas krahv Hasimir Fenrig, keda "Düünis" ainult põgusalt kohtas kuid kes väga huvitava karakterina tundus, on "Paul of Dune"'s üheks peategelaseks ja tõenäoliselt kõige õnnestunumaks üldse. Omaette ooper on ka "Düüni messiast" tuttava Arrakeeni hiidkindluse ehitamine, mida autorid siin väga tähtsaks peavad – kahjuks ei kirjutanud nad aga midagi Alia templist, mis on tegelikult palju süngema tähendusega ehitis, nagu see "Messias" hästi välja tuleb.

Neid "kui"'sid tuleb muidugi veelgi, ent "Paul of Dune" jääb äärmiselt sisutihedaks ja põnevaks raamatuks. Mulle meeldib ka kahe süžee – Pauli noorusaja ning tema esimeste imperaatoriaastate – järkjärguline vaheldumine, mis on läbi Irulani biograafiakirjutamise ennast kenasti avama pandud ning mida kinnistavad tegelaste mineviku ja oleviku vahelised seosed. Kui paljude teiste raamatusaagade eel- ja vahelood jätavad niisuguse minevikusündmuste seostamise väga pealiskaudsele tasemele ja keskenduvad tegelikult ainult uutele leiutistele, siis "Paul of Dune" suudab tõesti mõlemat teha.

PARIM ONE-LINER:
See on raamat, mitte film, okei? Sama hästi võiks hakata tolkiaanast paremaid lauseid otsima.

TOBE POLIITILINE SISU:
Keeruline. Poliitika oli Frank Herberti jaoks läbivalt oluline teema. Üldiselt ei tunnistata tulevikuühiskonnas muid valitsemisvorme peale ainuvõimu, ent kirjanik püüab fakti, et tema peategelased on enamuses türannid või nende veendunud pooldajad, pehmendada nende positiivsete külgede ning heade motiividega. Korduvalt rõhutatakse, kui korrumpeerunud ja mandunud eelmise imperaatori, Shaddam IV valitsus oli, ja kui ülevasse tulevikku kwisatz haderachi visioon inimkonna juhatab. Düüni saaga viimastes raamatutes, kümneid tuhandeid aastaid hiljem, pole sellega küll juhugi jõutud. Minu arvates võib kogu (Paul Muad'Dib'i) poliitilise sõnumi kokku võtta Asimovi robootika nullseadusega, et "sina ei pea mitte laskma oma tegutsemise või tegutsematuse tõttu inimkonnal hukka saada".

MEELDEJÄÄV SURM:
Kõige põnevamaid surmasid eriti detailirikkalt ei kirjeldata, ehkki seotud tegelased nende toimepanemisest tavaliselt üsna suures vaimustuses on. Valdav enamus tapmistest toimub vana hea noa abil. No olgu, Ecazi suurhertsogi hirmpaks mõõgameister saab saeketastega päris toredasti läbi hekseldatud. Suurem osa surmasid on päris meeldejäävad, ehkki kordavad üksteist; hea on lugeda, kuidas tähtsamad tegelased, kes on eranditult imehead võitlejad, kõikvõimalikke "eliitsõdureid" kümnete kaupa salatiks hakivad. Kuigi "Düün" pole mingil juhul action-ulme, on seal võitlemisel tavalisest veidi olulisem, otsustavam ning läbimõeldum roll.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Veidral kombel mitte. Düüni universumis on, nagu teada, Suure Konventsiooni järgi tuumarelvade kasutamine äärmiselt keelatud tegevus. Raamatu lõpus toimub küll kolme planeedi sõjaline steriliseerimine, kuid seda muude vahenditega. Et teid aga mitte väga kurvastada, siis "Düüni Paul"'ile kronoloogiliselt eelnev "Düün" kui ka järgnev "Düüni messias" lõpevad aatomiplahvatustega.

MIDA MA ÕPPISIN:
Mitte kõik raamatute mustkümnendad järjed ei pruugi halvad olla. "Düüni" maailmast on veel palju kirjutada. Vandenõud pole kunagi liiga arvukad ega liiga põhjalikud. Nüüd ma tean, kust tuleb Duncan Idaho lause "esimest korda sain oma mõega veriseks Grummanil".


Wikipedia: kirjanik / teos

Jack Kerouac – "On the Road"

Ilmselgelt ei vaata ma piisavalt palju (halbu) filme ega jõua neist küllalt kirjutada, et seda blogi stabiilselt elusana hoida. Alates tänasest luban ma endale aeg-ajalt ka muudel kultuuriteemadel sõna võtta, ja alustan ma öösel tööl lõpetatud raamatuga.


Minu teadmised kõigest sellest kirjandusest, mis jääb väljapoole seiklust, ulmet ja ajaloo(teema)list, on paraku üsna olematud. Kerouac'i "Teel" andis kallim mulle lugemiseks karistuseks temale Lovecrafti pähemäärimise eest. Raamatut minu laual nähes tundis ka vend selle ära kui mingit masti olulise teose, kuid kahest mõjukast soovitajast hoolimata venis lugemine mitme kuu pikkuseks tänu inimlikule laiskusele, suurele läbimist ootavate raamatute kuhjale ning pikale puhkusele. Kord asja kätte võtnud, ei pidanudki ma siiski nõnda palju tahet pingutama, kui ma sellise "teistmoodi" kirjanduse puhul kartsin.

Nagu selgus, on Kerouac oluline nimi Ühendriikide möödunud sajandi kultuuris. Tema klassifikatsioon "beat generation"'i alla ei ütle mulle väga palju, kuid see on kuidagi seotud jazzmuusika ning mõnuainetega. "Teel" on autori ümberjutustatud autobiograafia tema Teise ilmasõja järgse nooruse rännuaastatest läbi Ameerika ning funktsioneerib suuresti kui road movie - olles ilmselt ka vastava filmižanri suureks mõjutajaks. Lühidalt kokku võttes reisib minategelane Sal Paradise, oma ebastabiilse sõbra Dean Moriarty andunud jünger, risti-rästi läbi Ameerika, olles pideval bensiiniraha ja muusikaliste elamuste otsingul ning peatuspaikades vältimatult toimuvatel metsikutel pidudel.


Raamat võitleb iseendaga kahe eesmärgi saavutamisel: läbitud paikade ja inimeste kirjeldamine ning Jack'i/Sal'i isikliku nägemuse ja emotsioonide kujutamine. Esimene neist on sajaprotsendiliselt edukas. Ühegi peatuskoha, ühegi teeäärse inimese mõistmiseks oluliste detailide arvelt pole ruumi kokku hoitud, kui autor neid vaid tähtsaks pidas. See on tõepoolest eriline saavutus – mõni muu kirjanik võib raisata gallonite kaupa tinti, loomaks võimalikult põhjalikku ülevaadet millest iganes, samas kui Kerouac suudab paari sõnaga välja tuua olulised, eristavad detailid, ning seeläbi lugejat palju paremini mõistma panna. Tema reisi kui unikaalsete aegruumi hetkede jada peegeldab ka see, et tihti räägib ta palju enam mõnest kummaliste asukatega külakesest kui suurlinnadest, kus ta ometi nädalaid elab. Moraal on ilmselt lihtne: suured asumid sulatavad inimeste ainulaadsuse igavaks keskmiseks maksunimistus, samas kui tõeliselt reisimist vääriv on just eraldatud ning "avastamata" paikade võlu.

Jutustaja emotsioonidest lugemisega on aga natuke teised lood. Täie mõistuse juures ei suudaks ma iialgi rääkida vastu autorile, kes kirjutab kõigest südames toimuvast absoluutselt siiralt, kuid ma kobisen, kui ta oma tundeid glorifitseerib ja üles puhub. Ehkki ma ei pea end kaugeltki tavalise hinge- ja mõttemaailmaga inimeseks meie ühiskonnas, pean ma end autori vaimu vabaduse (kaks sõna) ees sügavalt alandama. Paraku aga maksab see vabadus kätte, kuna Kerouac on äärmuseni sisse võetud oma vaimse puudega sõbrast, suurest juhist ning õpetajast Deanist, kelle igavene rahutus ning impulsiivsus tegelasi ja sündmusi edasi viivad. Umbes teose keskpaigani oli Sal'i entusiasm kamraadi süveneva hälbe suhtes talutav, kuid mingist hetkest hakkas see tõsiselt lugemist takistama ja väsitama – minu kooliaegsel kirjandusõpetajal oleks proosateose Noa-aegse struktuuri säärane rikkumine kindlasti kopsu üle maksa viinud. Pidev ekstaasiseisund muutub rutiiniks, rutiin omakorda tülpimuseks. Vahel soovisin ma Dean'i kui tegelase enneaegset surma, kuid sellisel juhul oleks autor ilmselt raamatu ülejäänud osale mõeldud emotsioonidetulva ühe ropsuga ära kirjutanud ning ma pole sugugi kindel, kas säärast plahvatust tervislik lugeda olnuks. Õnneks võib öelda, et teos ei kulmineeru tunnete laineharjal ning selles mõttes lõpp hea, kõik hea.


Populaarne on rääkida ka raamatute ja nende tegelaste seostamisest lugeja iseendaga. Üht-teist sellest, mida "Teel" räägib ja kirjeldab, suudan ma mõista, ent mitte end sinnasamasse paigutada. Ma olen nagu kääbik - rännukihk on minus üsna sügaval peidus, ent lööb aeg-ajalt ekstreemsetes oludes välja. Kahjuks aga ei pea ma Kerouac'i Ameerika-trippe selleks, mida ma reisimise all mõtlen. Ma olen otsatult rahumeelne ning seiklemine väsitab ja hirmutab mind; mu elu suurim rännuseiklus on olnud pohmellise peaga kusagilt Leedu kolkalinnast järgmiseks hommikuks tööle jõudmine. Isegi mõte ilma kindla öömaja ja rahata teedele minekust täidab mind sügavale turvalisse karpmajja sissejuurdunud inimesele ainuomase õõvaga. See oleks pretsedenditu vabadus, jah, kuid vabadus leida ühesuguse tõenäosusega nii oma satori võõrastest, kummalistest paikadest silmapiiri taga kui iseenda hale düsenteeriline olemus kusagilt Mehhiko kolkahospidalist.

Natuke takistab teosesse sulandumist ka selle liigkülm realistlikkus. Grupp redneckidest vendasid, kes alkoholijoobes sajamiilise tunnikiirusega maanteel sõidavad, on kindlasti eripärasemad kui mõned muud inimesed, kuid niisuguste tegelaste ekstensiivse kirjeldamise läbi loob Kerouac Imedemaa maastikest liiga sünge ja küünilise ettekujutuse mida, nagu Jumal teab, minul terve maailma osas juba vähe ei ole. Autori võimest nähtut sõnades edasi anda ma juba rääkisin, kuid kas autor nägi õigeid asju? Ehk oli see kõik toona tõesti nii, kuid vabadust ja normidest eemaldumist propageeriva raamatu jaoks ei ole selline brutaalsus võibolla parim mõte.


Ma ei suudagi tegelikult otsustada, kas "Teel" tuleb võtta kui autori kõrgelennulist visiooni või kui fotoalbumit; kumbki meetod toob esile raamatu omad head ja halvad küljed. Samas jääbki see minu jaoks ilmselt lahti mõtestamata, kuna mul pole kavatsust teost uuesti kätte võtta – eripärane mälestus ja vastamata küsimused on mõnele asjale just õiged kaaslased; ja lõpliku tõeni ei juhi nagunii ükski tee peale selle, mis viib esivanemate juurde.


Wikipedia: kirjanik / teos