Centurion (2010)

Haapsalu lossihoov HÕFFi teise päeva hommikul.

Keiser Hadrianuse valitsusajal läks Britannias müstiliselt "kaotsi" IX Hispaania leegion. Ajaloolased kalduvad küll arvama, et kaotsi läks ainult arvepidamine ja et leegion ise suunati mujale, kuid sellise väikese fakti pärast režissöör katikut objektiivi ette ei jätnud ja järjekordne Vana-Roomast rääkiv film nõnda valmiski. Roomat on loos tegelikult väga vähe; "Centurion" on lugu pundist IX leegioni sõduritest, kes peale õnnetut lahingut piktide tagalasse satuvad ning läbi märuliga täidetud sündmuste sealt lõpuks vehkat teevad. Ega noil aegadel keegi peale sõjameeste midagi huvitavat teinudki – poliitikud sahkerdavad natuke, sõdurid saadetakse probleeme lahendama, ja kõik seikluseks vajalik ongi olemas. Üldiselt jäi "Centurion" mulle mingil ajuvabal põhjusel meenutama "Escape from New York"'i. "Valhalla Rising"'ut meenutas muidugi ka, visuaalse külje poolt eriti, aga vähemalt polnud ta selline jura.

Kümblev lumivalguke ja seitse pöialpoissi.

Ega see "Centurion" iseenesest suurem asi teos pole. Aga mis ta üldse on? Grandioosne ajaloofilm loomulikult mitte, te olete omadega vales kinokunstisajandis. Minevikulise tõepõhjaga märul? Natuke lähemal. Ennekõike aga fantasy-seiklus, millele Vikipeediast veidi Rooma nimesid vürtsiks lisatud. Me oleme ju kuulnud kuninganna Boudica'st ja igasugustest kilbineitsidest; ent barbarihõime, kus relva all on võrdselt siniseks võõbatud mehi ja naisi (kõik Aaria rassi suurepärased esindajad), poleks isegi Herodotos erilise veendumusega maininud. Leegionäride põhivastane on Bondi-tüdruk Olga Kurilenko, kes põgenike jälgede ajamiseks isegi koeri ei vaja ning kes iginaiselikult vibu ja odaga kui kokku kasvanud on. Samas on tore neid odasid, suuri kirveid ja teisi relvi lahingus vaadata, sest värske vaheldusena näidatakse võitlemist kohati normaalselt jälgitavas tempos ja mitte lihtsalt turbo/aegluubi vaheldumisena. Piktide kuningas on ka tore, sest ta näeb välja nagu technoviiking, hehee.

Amatsoonid on ainus ajalooline tõde, millel on strateegilised mõõdud

Heh, aga mingem nüüd oluliste teemade juurde. Nimelt on meie leegionäride seltskond äärmiselt värvikirev. Lisaks põlisroomlastele kuuluvad nende sekka ka kreeklane, moslem assüürlane ja neeger. Niisuguste faktide peale mõeldes võiksid kõiksugu paremäärmuslased küll tagasi tõmbuda, sest nende armastatud Rooma impeeriumis oli multikulti juba täiesti olemas; seda isegi leegionis, mis polnud saja viiekümne aasta jooksul lõuna pool 45. laiuskraadi käinud. Ausõna, vägisi tuleb peale tunne, et ajalootunnis on meile vaid valetatud ja et ega Rooma sinna Britimaale sõjaga läinudki – "leegionärid" olid tegelikult konservikarpidesse pakitud sallivusvolinikud-misjonärid. No pagan võtaks, hoidke oma poliitkorrektsus niisugusest kinost eemal! Kas järgmisena ilmub tšuktšidest kõnelevatesse teostesse ka mõni neeger? Tagantjärele mõeldes oli too Robin Hoodi film, kus figureeris maurist rüütel, ikka üsna väike patustaja. Roomlased, muide, ei tundu siin üldse roomlaslikena – minu arvates on vaatajail juba "Antoniuse ja Kleopatra" aegadest välja kujunenud oma arusaam, missugune üks Rooma kodanik välja peab nägema ja kuidas käituma. Enamik seniseid linateoseid on truult seda kuvandit järginud; seega on täitsa imelik vaadata teistmoodi kujutatud roomlasi.

Väga hea, leegionär! Vaatame nüüd järgi, mis kingikotis on, siis küpsetame selle naljaka karvase põdra ära.

Ehkki juba esimestest kaadritest oli selge, et "Centurion"'ist mingit epohhiloovat vaatamist ei kujune, suutis autorite poliitiline žest meele ikkagi mõruks teha ja kahandada mu vähestki usku filmitööstusesse. Pärastpoole, tõsi, paranes veidi stseenide kohmakus, immigrantidest tegelased surid üksteise järel maha ning ilmuma hakkasid kaunid Põhja-Inglismaa loodusvaated (mis kujunesidki minu jaoks teose parimaks osaks). Islandi tuhapilv jäi, kurb küll, võtteplatside kohale püsima, ja seega on enamus lähikaadrites nähtust ikka tuhakarva tuhm nagu moodsates filmides ("300", "Valhalla Rising") kombeks. Süžee püsis sama ühedimensioonilisena kuni lõpuni, ent Legomehikeseliku kergusega kehade küljest eralduvate jäsemete ning peategelase masendavalt pateetiliste monoloogide jadas ei pannudki seda tähele – võime, mille ma olen nõnda paljude üksteist kordavate filmide vaatamisega endas välja arendanud. "Centurion" läheb ka sellesse kategooriasse ning kinnitab, et Rooma-teemalised filmid niipea otsa ei saa. Kahju ainult, et ideed juba ammu ära lõppesid.

Britid leiavad Rooma-aegseid allikaid kohati lausa õhust

5/10