The 300 Spartans (1962)

Mul ei ole üldiselt südant vanaaegsete Technicolor-kostüümidraamade üle nalja teha - kogu nende grandioossest paatosest hoolimata (või just selle tõttu) on neid mõnus vaadata kui südamega tehtud ning vaatemängulisi filme. Käesoleva teose üle aga kavatsen ma ilkuda küll.

Lambda-lambda-lambda... Kreeka tähestik on ikka igav, raisk.

Usinad orjad ehitasid laagris Xerxese telgi ette kivitrepi.

Kõigepealt räägiksin ma lühidalt stoorist. Noh, ega see suurem asi pole. On mingid pärslased, kelle väidetavalt miljonimeheline armee - ehkki üle saja kordagi ekraanile ei ilmu - üritab maailma vallutada. Nende vastu seisab Sparta-nimeline riik, kelle sõjalise võimekuse peale kõik mittepärslased loodavad, kuigi ma ei näe põhjust - spartalased eelistavad sõdimise asemel miskit usufestivali pidada. Sel imelikul maal on kaks kuningat (mine võta kinni!), kellest üks, nimega Leonidas, tahab oma kangesti nonde miljsadade vastu võitlema minna, kuid kahjuks pole kuningatel selles riigis sõnaõigust. Vahepeal räägitakse ka mingitest kreeklastest, kelle osas ma üldse sotti ei saanud ning kes annavad Spartale kasutada oma laevastiku, mida Ateenaks kutsutakse ning mis jutu järgi väga tähtis olevat, kuigi filmis ei näe mitte ühtegi laeva (pärslaste kuningas Xerxes mainib vahepeal ka paati, millega ta sõjalaagris ühe telgi juurest teise tahab sõita, aga isegi seda ei näidata meile).

Adidas?

Ateena meeste katsed metsikute spartalaste "mäekurudesse" pääseda.

Igatahes Leonidas marsib ülbelt oma kolmesaja ihukaitsjaga minema, et lahing Termopüülide nimelises mäekurus vastu võtta, kuigi mäekuru on väga imelik nimetus asja kohta, mille ühel küljel on meri. No ja filmi teine pool koosnebki enamuses lahingust, ehkki suurema osa ajast näidatakse kas rivis seisvaid spartalasi või seda, kuidas Xerxes kellegi peale karjub. Ma spoilerdan lõpu ära - Leonidas saab kangelaslikult surma. Olete pettunud? Vaevalt - niisugust derivaatset ning kümnetes linateostes läbileierdatud pateetilist jura on raske üldse stooriks nimetada. Ma loodan, et stsenarist pärast seda filmi lahti lasti.

Ee... teda torgati terava esemega, majesteet?

Supi keetmine kivipraos? THIS IS SPARTA!!!

Aga jätame loo sinnapaika ning keskendume olulisele asjale, nimelt lahingule, millest "The 300 Spartans"'i suunitlust arvestades üht-teist oodata tahaks. Ilusaid värvilisi kostüüme on siin küll hulgi, kuid kahjuks on neisse pakitud niisugune imbetsillide bande, et oi-oi-oi... ma sõnastan asja sedasi ümber, et enne õpetab minu koer mu vanaema e-maile lugema, kui need jorsid odad õigetpidi kätte võtavad. Piltlikult öeldes muidugi - meestel poleks odadega nagunii midagi teha, kuna kummagi vaenupoole väepealikel on lemmingute taktikaline anne. Pmst on nii, et spartalased seisavad segaduses paigal, kuna nendele ei jätkunud käsikirja väljatrükke, ning pärslased kõnnivad neile vastu, et siis kohe tagasi joosta, sest käsikirja mõtlesid välja Ed Wood ja Uwe Boll pärast kahenädalast joomatsüklit.

Heh, kas neil terava toikaga jobukakkudel on mingi paraad täna vä?

Tõusu ja mõõna kontsept oli spartalastele võõras.

Ma ei oskagi muud teha, kui lahingut mõnede vapustavate momentide loetlemise teel kirjeldada. Alustuseks lastakse spartalastel maksimaalselt saja meetri kaugusel pärslaste laagrist faalanks püsti panna. Neil ei ole küll erilist ettekujutust, missugune üks faalanks välja peaks nägema, kuid sellest pole midagi, sest pärslastel, nagu me peagi näeme, on veel nõrgem sõjaline taust kui ülekaalulisel astmaatikust koolipoisil, kes Age Of Empires'i tutorial-missioonil läbi kukkus. Samal päeval suudavad kakskümmend spartalast täies turvises, erepunastes keepides ning suurte läikivate kilpidega hiilida läbi mere pärslaste laagri keskele Xerxese telgi juurde. Lisaks panevad nad veel kaks telki põlema. Tulemus? Pärsia miljoniline armee kaotab pea ning vajab tervet päeva, et hirmsast sabotaažiaktist toibuda.

F nagu Faalanks? F nagu FAIL!

Näide palju praktilisemast formatsioonist.

Kui lõpuks võitlus ikkagi peale hakkab, suudavad pärsia jalaväelased mäest alla orgu marssides tervet ratsaväge enda selgade taga nii hästi varjata, et selle rünnak Leonidase meestele täielikule üllatusena tuleb. Hobusemeeste vastu ei kasuta vaprad spartalased mitte oma odasid, vaid nad lihtsalt viskuvad pikali maha. Ime, et nad veel jaanalindude kombel pead liiva alla ei peitnud. Kui spartalane ei tohtinud koju ilmuda, haav seljas, siis mida võidi öelda sõdalase kohta, kes naases, seljal kabjajäljed? Pärslaste õnnetuseks see taktika töötab - ilmselt hakkas hobustel vaestest alatasustatud näitlejahakatistest lihtsalt kahju, ning nad hüppasid neist solidaarselt üle.

Antiikne liikluskorraldusvahend XVI: "Lamav Spartiaat"

Veidi aega hiljem, kui ratsavägi ning paar rida puiselt marssivaid odamehi maha on löödud, saadab Xerxes lahingusse oma eliitsõdurid Surematud. Üldjuhul vääriksid nad oma nime - nagu ütleb kõnekäänd, hoiab Jumal lolle, ning Surematud on selles filmis ilmselgelt isegi pärslaste kohta täielikud debiilikud. Tol päeval aga neil ei vea, kuna Leonidase kakskümmend vibukütti pole meie tarkusetera kuulnud ning teevad Surematutele, kes end oma kilpidega kõigest väest mitte kaitsta üritavad, tuule alla. Lahing jätkub samas vaimus. Korraks näidatakse sõjavankrite rünnakut, mis aga takerdub, kuna viis kreeklast istuvad kuskil kivi otsas ja heidavad nende suunas paar oda. Ning "The 300 Spartans" on ilmselt ainus film ajaloos, kus ma olen näinud sõjavankrit, millel on tagurpidikäik. Ma ei tee nalja.

Vahtkustuti on sõjavankris põhjusega kohustuslik.

Just siis, kui Leonidasel on võit silme ees (loe: ta avastab, et Xerxes on veel ebakompetentsem kui tema), reedetakse pärslastele kätte kitserada läbi mägede, mille kaudu nad sparta faalanksi hommikuse rivistuse taha pääsevad ning sellega lahingule kiire lõpu teevad. Ja ongi kõik - korraks mainitakse veel noidsamu laevu, mida meile kangekaelselt näitamast keeldutakse ning mis võitvat kunagi hiljem merelahingu sama olematute Pärsia laevade vastu. Selles valguses tundub, et omal ajal oli plaanitud "The 300 Spartans"'i loole ka järg kirjutada, ent tänaseni pole seda juhtunud. Vast parem ongi - kui siin teoses nähtud militaargeeniused oleks laevastikke juhtima lastud, siis... no ütleme nii, et kui ma tahan ekraanil palju laevavrakke näha, siis ma vaatan parem Cousteau Allveeodüsseiat.

Kreeklaste vibunooled olid tuntud oma lennuomaduste poolest.

Tühipalja surma pärast ei lasknud Leonidas küll nina norgu.

 Lõpetuseks ütlen ma, et tasus täitsa vaatamist. Lahingu loogika oli täpselt nõnda hiilgav, kui ma kirjeldasin, aga, nagu alguses öeldud, on niisugused teosed oma heldimapanevalt naiivse eepilisuse ning kaunites värvides kostüümide tõttu väljaspool kriitikat. Mainin seda ka, et siin filmis oli päris palju kõrvaltegelasi, kelle käekäigust ma suutsin isegi hoolima hakata. Selles osas on "The 300 Spartans" täielik vastand moodsale remake'ile "Leonidas ja 300 Lõbusat Nudisti", mille ainus õigus eksistentsile tulenebki just võitlusstseenidest. Kõrvaltegelastest veel niipalju, et kahjuks tõmmati filmi lõpus otsad nii järsult kokku, et nende saatus jäigi selgusetuks. Siiski tõstavad just nemad lõpphinde ühe pügala võrra kõrgemale kui eepilistele naerukatele muidu kohased kuus palli, ning jätavad hea maitse suhu.

Kardinal Richeliu ja Mileedi rollimängud.

 

Klassika!

7/10

Colosseum - Chapter III: Parasomnia (2011)

Nädalavahetusel kaesin ära väidetavalt hinnatud Jaapani filmi "Onibaba", mis oli nii sürr ja jura, et üle ühe lause ma sellele küll pühendada ei taha. Üldiselt peavad filmisõbrad minu järgmist kirjutist määramata ajani ootama, sest viimased paar kuud olen ma veetnud lemmiknaisega "Lost"'i vaadates ja see protsess jätkub veel mõnda aega. Kurat, kui mina oleks seal saarel olnud, siis oleksin ma küll oma telgi juba esimesel päeval Sawyeri kõrvale seadnud. Ta on ainuke tegelane, kes oskab normaalne olla ja kel veidike seda va talupojamõistust peas. Minu kaasvaataja oleks vist otse Sawyeri telki läinud, aga temal on mingid minule arusaamatud naiselikud kaalutlused. Igatahes teised peategelased on absoluutselt väärtusetud - Jack'il on pidevalt Saare suurune ora perses ning Locke... milleks teda üldse neljanda hooajani seriaalis hoitud on? Tal pole alates punkri õhkulendamisest enam absoluutselt mingit funktsiooni. Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse "Lost"'ist kirjutada, sest...

...sest muusikasõpru võin ma küll natuke rõõmustada, avaldades oma esimese plaadiarvustuse üle väga pika aja.

***

1. Dilapitation and Death
2. Questioning Existence
3. Passage to Eternity
4. On the Strand of Nightmares
5. Parasomnia

Ansamblit Colosseum mõned teist ehk teavad. Nende debüütplaadist "Delirium" olin ma ilmumisaastal (2007) aastal vägagi suures vaimustuses. Pärast 2009. aastal väljutatud teist ning käesolevat, kahjuks bändi luigelauluks jäävat kolmandat albumit võin ma kokkuvõtvalt ja rahuloluga möönda, et mõned asjad ei muutu kunagi. See tähendab seda, et Colosseum kõlab tänasel päeval täpselt samamoodi kui alguses. Ma ei heida neile midagi ette - staatilisus on mõnes muusikastiilis aktsepteeritav element ja kui bänd oma rida ajades aastatega tüütavaks ei muutu, on kõik ju korras. Colosseumi rida on bombastiline funeral doom, mille kõla on täielikult rajatud printsiibile, et üksteise peale pandud süntesaatorisümfooniate kihte pole kunagi liiga palju. Olen nende muusikat alati kõrvutanud venelaste ansambliga Comatose Vigil. Selle väite tõesuse üle võite ise otsustada. Youtube ja MySpace on kahtlemata abiks.

"Parasomnia" on minu jaoks mõnes mõttes Colosseumi postuumne rehabiliteerimine. Nende eelmine album "Numquam" suutis mind kuidagi külmaks jätta, ehkki nagu eelmises lõigus mainitud, ei toimunud muusika kvaliteedis tegelikult mingit tagasiminekut. Niisiis ma lihtsalt mõtlen, et bänd säästis oma täit loomejõudu kolmanda oopuse jaoks ja sel teoorial on jumet, sest kolmandal albumil on ka jumet. "Parasomnia" on väga hea plaat ja vägisi tekib küsimus, kas vokalist Juhani Palomäki aimas ette oma ootamatut surma kõigest paar nädalat peale salvestamise lõppu ning piitsutas ennast ja kogu bändi viimast välja andma. Kui mul tuleks oma viimane album lindistada, ei tunneks ma pärast pilve pealt alla vaadates "Parasomnia" pärast häbi, sest see on oma staatusele ja pärandile kohaselt ühtaegu võimas, ilus ja kole ning eepiline nagu vana raisk.

Oli õnn, et esimesena kuulasin ma "Parasomniat" loengutesse minnes läbi kõrvaklappide. Miski ei riku esmamuljet muusikast hullemini kui selle pressimine läbi millegi nii üleva jaoks mitte mõeldud arvutikõlarite või, jumal hoidku, automaki. Aga selle hommikuse bussisõidu jõudeolek ning pimestavalt ere päike lõid parimad tingimused Colosseumi kogemiseks ja tulemus oli lihtsalt täiuslik. Niisiis ma sulgesingi silmad ja kuulasin ja nautisin tekkivaid kujutluspilte: Zarathustra pühad sõnad kõmamas öö ja päeva vahelise poolvalguse üürikesel tunnil Pärsia karges õhus. Tähed targa käsul taevast laskumas ning valgumas teemantitolmuna üle hommikuse maailma. Kõndimine tinast jalgadel läbi veealuse pühamu, mis ehitatud kätest, kes ei sarnane inimestele; kivist, mis murdunud lahti jumalate fossiliseerunud jäänustest ning asunud mustade udukogude tagant teele veel enne, kui oli olemas universum. Mõõtmete kaootiline pööris, kuhu elemendid surema tulevad... /---/ Soovisin vaid, et mul olnuks rohkem aega; niisugusi momente, mis loodud taolise muusika õigesti kuulamiseks, ei tule just tihti ette, aga neid peab väärtustama. Jalad tundusid pärast tõesti kui tina täis olevat ning kõik viis meelt kui singulaarsusest sepistatud vasaraga pehmeks tambitud.


"Parasomnia" ei ole siiski täiuslik album ja eriti neil, kellele funeral doom pole igapäevane vaimuleib, on oluline mõista situatsioonilise kuulamise olulisust. Tõenäoliselt tasubki Colosseumi nautida hommikul omaette, kui meeled on värsked ja entusiasm järgneva päeva rusuva ilmalikkuse ees pehmelt öeldes puudub. Muul ajal võib juhtuda, et plaat kõlab nagu tunnijagu veidrat müra. Heh, mitte et viimase paari aasta doomi-skene just selline poleks. Aga ma olen teid hoiatanud, või nii.

8/10

Target Earth (1954)

Kuhu ma kaks kuud tagasi oma viimase arvustusega jäingi? Ahjaa, mustvalgete ulmekate juurde. Täna vaatasin ära sellise armsa filmi nagu "Target Earth", mis on seninähtutest ilmselt parim. Tegelikult on ta sisu poolest täpselt sama kui "The Earth Dies Screaming", ehk räägib inimestest, kes üksinda üles ärkavad ja avastavad, et linn on tühjaks evakueeritud ning mingid uskumatult tobedad robotid vaaruvad ringi. Kuulu järgi olla raudmehi liikvel isegi terve armee jagu, ent filmis näeme ainult ühte või kahte. Tõenäoliselt võtaks iga lisarobot lõpphindest ühe punkti alla. Võibolla isegi kaks.

Seda moodsat tehnikat tuleb ikka uksest ja aknast sisse.

Meie kangelased paneksid muidu linnast kohe putku, aga kõik maha jäetud autod on sõidukõlbmatuks tehtud, et vaenlane neid kasutada ei saaks, nagu sakste invasiooni kartuses Inglismaal. Ameeriklased pidid tollal oma autotööstuse üle ikka väga uhked olema, kui nad kartsid, et isegi Veenuselt pärit robotid neile hammast ihuvad. Lisaks autodele on hulk aega kulutatud ka sõjaohust kõnelevate ajalehtede trükkimisele ja laialivedamisele. Keset ööd, evakuatsiooni käigus. Pole midagi öelda, 50ndate Ameerika oli vapustav.

Õli! Ostke värsket mootoriõli! Ainult parimatele robotitele!

Aga see, mis "Target Earth"'i hinde kuue palli ligiduses hoiab, on hoopis näitlejatöö nimeline imeasi. Vaadake, tavaliselt on ulmekates tegelaste vaheline suhtlemine asi, mida tehakse neil puhkudel, kui eelarves plahvatuste jaoks raha ei jätku. Kuna selle filmi eelarve läks valdavas enamuses kopsuvähi toetamise nahka (pole ühtegi stseeni, kus tegelased kas ei suitsetaks või ei paneks uut suitsu ette), siis plahvatusi ette ei tule ning kaamera on enamasti näitlejatel, kes on ootamatult tasemel. On näha, et nad justkui üritavad oma rollidesse sisse elada; mis sellest, et tegelaskujud on eranditult masendavad eluheidikud (suitsiidialdis naisterahvas, paljaks röövitud mees, joodikutest abielupaar, psühhopaat).

"Lahe" pole enam see, mis 57 aasta eest...

Eraldi väärivad äramärkimist kaks karakterit. Üks on Vicki, kes oma küünilisuse ning tõbise välimusega elus pettunud keskealist naist suurepäraselt välja mängib ja ülejäänute moraali riismetele üks-null teeb. Teine meeldejääv tegelane on Frank, omamoodi 50ndate Michael Douglas, ehkki umbes sama särava karismaga kui nood robotid. Tema leivanumbriks on teiste personaalsesse sfääri tungimine. Ausõna – iga kord, kui ta kellegagi räägib, liigub ta vestluspartnerile otse külje alla. Mul hakkas seda vaadates isegi teisel pool ekraani ebamugav. Samuti kaldub ta õrnema sooga karmilt suhtlema. Siin on näide dialoogist naispeaosalisega:
Nora: "Keep away from me!"
Frank: "Easy, I'm not going to hurt you."
Frank: *tugev kõrvakiil*
Frank: "I said I'm not going to hurt you!"

"Tead sa, mis see masin teeb?" -"Ei." "Mina ka mitte." -"Ah, persse, paneme käima."

Jutuajamiste ning naistega karmilt käitumise tähe all enamus filmist möödubki. Mõnikord viiakse kaamera ka kohalikku sõjaväebaasi, mille kõige salajasemasse laboratooriumi on veetud mugavalt teekõrvasest kraavist leitud robot, mis PAISTAB katkine. Halloo, terve mõistus? Igatahes hakkavad suitsu kimuvad teadlased raudmeest ostsilloskoopide ning püssilaskudega uurima. Olgu öeldud, et needsamad teadlased avastavadki lõpus, et robotid töötavad "radari põhimõttel" ning leiutavad mingi värgi, millega neid välja lülitada. See juhtub loomulikult just enne linna purukspommitamise tähtaega ning Franki kangelassurma, kaitstes neiu Norat tavalisest vindisema Picasso disainitud ringitaaruva külmkapi eest. Oeh, 50ndad olid ikka imeline aeg.

6/10

2010. aasta parimad albumid

10. Ea - Au Ellai
Eepiline, lopsakas funeral doom, ehk teisisõnu täpselt nagu kaks eelmist Ea albumit. Üdini etteaimatav, aga ilus kuulata.

9. Celestiial - Where Life Springs Eternal
Minimalistlik, rituaalne funeral doom. Täiesti surnud kõlaga muusika.

8. Darkthrone - Circle the Wagons
Segu päris vana kooli ehk 80ndate black/thrash metalist ning selle esiisast pungist. Darkthrone'i tahtmine on kõik poosetajad skenest välja peksta ja selle käigus tuua asemele mingid kukeharjadega lontrused.

7. Procession - Destroyers of the Faith
Moodne epic doom kõrgekvaliteedilises vormis. Ansambel paikneb Tšiilis, nagu paljud teised viimaste aastate doomifenomenid.

6. Melechesh - Epigenesis
Mesopotaamia etno-black/thrash, tehtud Melecheshi standardi kohaselt, mis tähendab vanadest seiklusfilmidest tuttavaid Lähis-Ida rütme ning kitarride väänamist üle kuue minuti pikkustesse lugudesse.

5. Fungoid Stream - Oceanus 
Kaua oodatud järg bändi debüütplaadile. Üldpilt on sama - ebamaise kõlaga ambienti alla mattuv aeglane funeral doom - kuid muusika on nüanssiderohkem.

4. Nomad Son - The Eternal Ruin
Nomad Son on tagasivaade doomi algusaegadesse, seega küllaltki reibas ja rokilik muusika, millel juures aga vägagi sarkastiline maik.

3. Consummatum Est - Hypnagogia
See album on ülev segu massiivsest ja dramaatilisest funeral doomist ning gootilikust metalist, millest ei puudu leinav naisvokaal.

2. Age Of Taurus - In the Days of the Taurean Empire
Paljudel doomibändidel on mingisugune minotauruse-temaatika, mis stiili esteetikaga üsna hästi kokku läheb. Age Of Taurus pole erand: see noor bänd mängib vägevat vana kooli doomi jõuliselt nagu, noh, noor pull.

1. Mar De Grises - Streams Inwards
Eksperimentaalne death/doom, mis juba kahe eelneva albumiga palju südameid võitnud, ning käesolev on eelmistest võimsamgi. Moodsa ekstreem-doomi kõrgem klass. Pärit on nad loomulikult Tšiilist.





Ega palju lisada oskagi - aasta polnud just jalustrabav ning minagi väga suurt huvi uue muusika avastamise vastu üles ei näidanud. Peale doomi kuulasin õite vähe muud. Ega selles žanriski suurt midagi ei toimunud, minu suureks pettumuseks vähemalt selle raskemates vormides mitte - meloodilise doomi vallas ilmus veidi rohkem meeldejäävaid asju. Oh, kuidas ma vajaksin praegu mõnda uut hingemädandavat ja räiget fjuuneral-albumit, oh-oh-oh...

DOOM METAL IS DEAD

Jõuluküsitlus 2010 ehk Odav Viis Blogi Täita

Kõigi Maade Kooripoiste ja Metropoliitide Ühenduse spiiker Metsavana seadis minu ette need 12 sakramenti, mida ma täna, täpselt 30 päeva enne nääre, läbi viima pean. Isake siinpool loomulikult kuuletub autoriteedile, kuid kas keegi teda selle eest tänab? Ei.



1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Jah. Ainus aeg aastas, kui keegi ei pahanda liigsöömise pärast ega selle üle, kui ma terve päeva (ja öö) arvuti taga istun.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega tahaksid seda veeta?
Paavsti jõulumissal koos kardinalidega. Tegelikult ka, väga kultuuriline elamus oleks ketseritega nende valele kuupäevale lükatud pühadel osaleda. Kannaksin pärast patriarhile ette ja võtaksin hõlma alt välja puhtast kullast viirukipanni, mille ma Tema Pühaduselt ära virutasin. Jooksime sealt seest vürtsitatud viina ja naeraksime endamisi, kuidas auväärt pontifeks kõik oma kaasilluminaadid ja -reptiloidid mobiliseerib, et kadunud reliikvia üles leida.

3. Milline on sinu esimene jõulumälestus?
No ei mäleta. Mingid kuused ja jõuluvanad nagu ikka. Raudse eesriide lapsena jäeti mind hõõguva ninaga Rudolfist igatahes ilma, selles olen ma kindel.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei.

5. Parim jõulumälestus?
Lisaks sellele et ma, nagu öeldud, neid ei mäle(s)ta, on nad kõik ka eranditult ilged. Peaks vanu häid kombeid au sees hoidma ning proovima Rooma orgiate kombel nii palju silmupirukaid süüa, et pärast kurgukõdistamistokki vaja ei lähekski. Sellest saaks kahtlemata väga põnev mälestus ning jääks meeldegi, kuna jõulu ajal olen ma traditsiooniliselt kaine, miinus klaas-kaks hõõgveini.

6. Lemmik jõulutoit?
Vast ei mõistagi kirja panna. Kõik need rammusad toidud on ju head. Alati võib ju innovatiivne olla, leiutades näiteks burxi, kus pihvi asemel verivorst ja kastme asemel pohlamoos.

7. Kus sa veedad sel aastal jõulud?
Kodus. Või siis, erinevate nurkade alt lähenedes, küllastuvate rasvarakkude hämaras maailmas või selles mis-ta-nimi-ongi poolakate fantaasiamaailmas, mida küsimuse 8 juures käsitletakse.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Paistab et nüüd on. Eelmine aasta tõmbasin "Witcher"'i ja mängisin, aga järgmisel päeval enam edasi teha ei viitsinud. See jõululaupäev kavatsen uuesti proovida - mängki juba arvutisse valmis tõmmatud.

Ah jaa, üks mitmeaastane traditsioon on veel, ja nimelt - üllatus-üllatus - Lovecrafti lugemine. Eriti jõululugu "The Festival", mille minupoolne tõlge oleks järele mõeldes paslik jõuluööl ka lõpuni viimistleda. Sellest rääkides, minu tõlkeponnistuste suur toetaja Metsavana juhtis paari päeva eest mu tähelepanu faktile, et härra Demon on kord ammusel ajal loost juba üle käinud ning selle Poognasse üles pannud. Mind see ei demoraliseeri.

Lovecrafti teemalisi hardaid jõululaule kuulan ka, et täita süda pööripäeva tõelise vaimuga.

9. Sinu jõulukingisoov?
Umbes selline omnipult, millega Zurgutt üksvahe ringi käis ja millega saab valimatult kõiki telekaid välja lülitada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ega ei teagi. *kratsib pead* Olen ma üldse kinke saanud? Ahjah, Lovecrafti raamatuid muidugi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ove blogi jõuluprogrammist osa võtjad. See oleks vast hea tüng. Napoleoni sõdades vanavanavanavanavanaisa kaotanud kõhnuke Venemaa poiss ei saakski "Risk"'i mängida, või mida iganes blogiomanik seal välja jagab. Selle asemel ilmub just jeesuslapse roomakatoliiklikul sünnikellaajal blogisse interaktiivne flash-rakendus, kus saab iileksilehtedega kaunistatud karvast sedasamust suudelda ning viie sekundi jooksul huultega kõiki strateegilisi närvipunkte puudutades tiksub mängija Facebook'i arvele üks krediit.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Vähem kriitilist meelt filme vaadates? Carpe diem! Au revoir!

The Earth Dies Screaming (1964)

Mõelge kui lahe oleks, kui mõnes filmis Maa päriselt karjudes sureks – mis sellest, et kosmoses seda kuulda poleks. Siin filmis ei sure kahjuks keegi karjudes; tegelikult ei karju keegi ka niisama, isegi mitte naised. "The Earth Dies Screaming" on hoolimata oma pealkirjast ilmselt kõige vaiksema tegevusega ulmefilm üldse. Süžee on selline, et ühel päeval ärkavad osad inimesed üles ja avastavad, et kõik ülejäänud on vaikselt hinge heitnud. Ellujääjad jagavad ära, et nemad on alles seetõttu, et Karjumisevaba Massisurma intsidendi ajal olid nemad välisõhust eraldatud keskkondades. Koletu sündmuse põhjust nad muidugi ei tea.

Filmis "The Earth Dies Screaming" võttis paaniline põgenemine täiesti uue mõõtme.

Ekspressionismi tippteos "Advokaat".

Varsti ilmuvad välja skafandrites robotid, kes kõnnivad teosammul (ilmselt selleks, et mitte kära teha) ja viskavad inimestele sieg heili, mispeale nood vaikides surevad ja mõne aja pärast robotite orjadena üles ärkavad. Orjad järgivad täpselt oma masinatest isandate käitumist, mis tähendab ohvrite jälitamist kiirusel, mis laternapostid ka haigutama paneks. Ellujäänute grupp, kellele film keskendub, sulgeb end järjekindlalt erinevatesse hoonetesse, mis on niisugust sorti vastase puhul üsna omapärane taktika. Ja ega sellesse tunnipikkusesse teosesse palju muud ei mahugi. Lõpuks mõtleb peategelane välja, mismoodi roboteid seisma panna, ja siis ta läheb ja teebki seda, nautides aeglast sõitu läbi kauni Inglismaa maastiku ning tõenäoliselt peatudes aeg-ajalt, et teha suitsu ja mõnuleda täiesti lärmivabas looduses (kuna linnud-loomad said ka rünnakus hukka).

SS-Robotenführer nõuab vaikust!

Hõk! Ei jäta ma neile rhobotitele midagi! Sshhhee lahtub ära enne kui nad shiia jõuavad.

Heh, aga ega "The Earth Dies Screaming" kõige halvem vanaaegne ulmekas polegi. Kui jahmatava loogikavaeguse üle mitte liiga pingsalt mõelda, siis võib seda filmi isegi pinevaks nimetada. Hea pildikvaliteediga mustvalged vaated inimtühjadest linnakestest on päris atmosfäärikad, ning mahajäetud majja sulgumine tekitab näiteks "The Night of the Living Dead"'iga võrdlemisi sarnase tunde. Tõenäoliselt oli stuudiol ka mingisugune eelarve olemas, kuna alguses näidatakse kaadreid avariisid tegevatest rongidest, autodest ja lennukitest; samuti tõmmatakse pikali üks üsna ehtsa välimusega raadiomast. Ja ega ülejäänud osa filmist ei vajagi erilisi ressursse – natuke vaatajapoolset õiges suunas mõtlemist ja kõik on okei. Kokkuvõtvalt ütleme nii, et see on teos, mida une puudumisel vaadata öisel ajal, kui lärmakamad filmid on kodurahu huvides välistatud.

5/10

The Brain Eaters (1958)

Metsavana hiljuti postitatud nimistu tuletas mulle meelde, et ammu pole vanu mustvalgeid camp-ulmekaid vaadanud. Et tänane hommik oli mul meeldivalt loenguvaba, otsustasin ma seda aega otstarbekalt kasutada ja mõnuga kuulata, kuidas värskelt rullid peast võtnud ning valimisõiguse saanud naisolevused kummikoletiste embuses kiljuvad. Esimesena mängima sattunud filmis "The Brain Eaters", tõsi küll, kummikoletisi polnudki, küll aga olid väikesed kahe nunnu tundlaga asjad, mis parema väljendi puudumisel defekatsiooniprodukte meenutasid.

Avastades end halvast filmist, otsustas Carl teha enesetapu. Kahjuks jätkus filmil raha vaid papist auto jaoks.

Oh, aga ärgem rutakem ette! Alustagem hoopis teose pealkirjast, mis sisule kuidagiviisi au ei tee, sest mitte ühtegi aju ära ei sööda ega niisugust tegevust isegi ei mainita. Sellest tuleb muidugi aru saada, sest ajud olid omal ajal kuum teema, potentsiaalsetelt imevõimetelt võrreldav näiteks aatomiga, ning neid pidi igal pool kasutama: nii filmides ("The Brain That Wouldn't Die", "The Brain From Planet Arous", "The Atomic Brain") kui ka lihtsalt pealkirjades, kusjuures film ise ei pidanud seda õilist organit üldse sisaldama. Aga ma jätan "Ajusööjatele" õiguse ennast nõnda nimetada, sest nad lükkavad oma tundlaid inimestele kuklasse nagu vampiirid oma kihvu ning võtavad seeläbi ohvrite üle võimust, mis võib mingisugusel vähem nõudliku metabolismiga moel söömisena kirja minna.

Ajusööjad mõistsid liiga hilja, et psühhedeelilise rokkbändi "The Acids" ajusid nad tegelikult ei taha.

Filmi ajudega mitteseonduv osa algab nõnda, et noormees ja neiu sõidavad parasjagu mööda maanteed temakese isale kihlusplaanist teatama, kui kuulevad tee kõrval metsas kärgatust ja lähevad seda uurima. Oskamata omavahel seostada nähtud valgussähvatust, metsa kohal rippuvaid kõrgepingeliine ning surmaohtu (aga mida sa tahad tegelastest, kes juhivad autot käänulisel teel ilma turvavööta, tõmmates sel ajal filtrita suitsu), marsivad nad edasi, kuni leiavad imeliku majasuuruse metallkoonuse. Selleks ajaks on muide öö kätte jõudnud, nii et me võime vaid eeldada, et vaikiv mets ja surnud rebased raja ääres olid vahepeal tunnistajaks asjadele, millest tulevasele äiale ei räägita. Leitud objektist aga kõnelevad nad kohe lähedalasuvas linnas (kus muide on hakanud toimuma kummalised mõrvad) ning teadlased suunduvad asja uurima.

Peategelasi abistab Robert – ainus politseinik, kes lahendab roimasid kristallkuuli abiga!

Ehkki valitsus saadab arvatava kosmoselaeva uurimist juhatama oma mehe, kes oskusliku agendina teadlastele muudkui pinda käib ja kamandab ja midagi kasulikku ei tee, on see siiski pildike ühest õnnelikumast ajastust: McCarthy ja tema paranoia on rahval juba ununemas; imelikku metalleset ei pea keegi punaste kätetööks ning lõppkokkuvõttes piirdubki valitsuse huvi ainult ühe agendi läkitamisega. Teadlastel on ka lõbu laialt: nende isiklik naissekretär keedab neile teed ja märgib üles nende (tulutuid) katseid koonuse sisemust ostsilloskoobiga kaardistada. Loomulikult on kõigil tegelastel kaasas ka six-shooterid, sest mil muul moel võtta ühendust võõra tsivilisatsiooniga kui ehtsas Metsiku Lääne stiilis.

Tüüpiline 50ndate pereema.

Ainsana pole lõbus linna elanikel, keda ajusööjad järjest üle võtavad, ning ka ajusööjatel endil, sest nad meenutavad seda asja, mis tagumikust välja tuleb, pluss tundlad, miinus evolutsiooniline õigustus. Kuna nad on nii abitud, koosneb nende maailmavallutusstrateegia oma klaaspurkidesse paigutatud liigikaaslaste asetamisest erinevatesse kontorikappidesse lootuses, et mõni linnapea või keegi neid sealt avastab ja siis nad teda orjastada saavad. Seda ajude kontrollimise värki üritatakse ära põhjendada niimoodi, et need olevused ei pärine mitte avakosmosest vaid kivisöeajastust, mis on ju loogiline, sest kivisöeajastul oli palju arenenud ajudega kahepaikseid, kes osjasoode kaldail hapnikurikkas õhus peesitasid ja ainult seda ootasidki, et mingi sitt neile selga roniks ja oma katsesarved neile kuklasse lükkaks. Aga stopp – mu enda ajul hakkab juba valus.

Ootamatu manöövrina põgeneti majast otse ukse kõrval oleva akna kaudu.

"The Brain Eaters"'it ei tohiks selle liigsest tõsiteaduslikkusest hoolimata ka lihtsam talupojasoost vaataja kohe maha kanda, sest paiguti leidub seal päris lõbusaid momente, mille seast ei puudu ka vanades ulmekates kohustuslikud rusikavõitlusstseenid. Tegijatel ideid justkui jätkunuks, aga kahjuks rõhus vist eelarve peale, sest film kestab vaid tunni ning aja kokkuhoiu mõttes on isegi stseenide üleminekud asendatud pealelugejaga, kes tutvustab meile toimuvat hulga igavamal moel kui tema ametivend "Plan 9 From Outer Space"'is. Samas on nähtavalt minimaalset eelarvet mitmes kohas kompenseeritud päris teravmeelse lavakujunduse ja nö efektidega, nii et vaatajat talumatult madalakvaliteedilise sopaga õnneks üle ei valata. Ootamatult hea on ka helitaust, koosnedes professionaalse kõlaga õudusfilmimuusikast, mille õhkkerged ja leinavad viisid sci-fi-atmosfääri sobida ei tohiks, ent teevad seda ometi. Kokkuvõtteks võib öelda, et "The Brain Eaters" suutnuks suurema eelarve ning intelligentsema stsenaristi puhul olla palju meeldejäävam, võibolla isegi üks oma kümnendi paremaid filme, ent praegu ei paista ta teiste sarnaste camp-teoste hulgast lihtsalt välja.

Sarumani reetlikkuse tõelise põhjuse mätsis valitsus kinni.

4/10