Jack Kerouac – "On the Road"

Ilmselgelt ei vaata ma piisavalt palju (halbu) filme ega jõua neist küllalt kirjutada, et seda blogi stabiilselt elusana hoida. Alates tänasest luban ma endale aeg-ajalt ka muudel kultuuriteemadel sõna võtta, ja alustan ma öösel tööl lõpetatud raamatuga.


Minu teadmised kõigest sellest kirjandusest, mis jääb väljapoole seiklust, ulmet ja ajaloo(teema)list, on paraku üsna olematud. Kerouac'i "Teel" andis kallim mulle lugemiseks karistuseks temale Lovecrafti pähemäärimise eest. Raamatut minu laual nähes tundis ka vend selle ära kui mingit masti olulise teose, kuid kahest mõjukast soovitajast hoolimata venis lugemine mitme kuu pikkuseks tänu inimlikule laiskusele, suurele läbimist ootavate raamatute kuhjale ning pikale puhkusele. Kord asja kätte võtnud, ei pidanudki ma siiski nõnda palju tahet pingutama, kui ma sellise "teistmoodi" kirjanduse puhul kartsin.

Nagu selgus, on Kerouac oluline nimi Ühendriikide möödunud sajandi kultuuris. Tema klassifikatsioon "beat generation"'i alla ei ütle mulle väga palju, kuid see on kuidagi seotud jazzmuusika ning mõnuainetega. "Teel" on autori ümberjutustatud autobiograafia tema Teise ilmasõja järgse nooruse rännuaastatest läbi Ameerika ning funktsioneerib suuresti kui road movie - olles ilmselt ka vastava filmižanri suureks mõjutajaks. Lühidalt kokku võttes reisib minategelane Sal Paradise, oma ebastabiilse sõbra Dean Moriarty andunud jünger, risti-rästi läbi Ameerika, olles pideval bensiiniraha ja muusikaliste elamuste otsingul ning peatuspaikades vältimatult toimuvatel metsikutel pidudel.


Raamat võitleb iseendaga kahe eesmärgi saavutamisel: läbitud paikade ja inimeste kirjeldamine ning Jack'i/Sal'i isikliku nägemuse ja emotsioonide kujutamine. Esimene neist on sajaprotsendiliselt edukas. Ühegi peatuskoha, ühegi teeäärse inimese mõistmiseks oluliste detailide arvelt pole ruumi kokku hoitud, kui autor neid vaid tähtsaks pidas. See on tõepoolest eriline saavutus – mõni muu kirjanik võib raisata gallonite kaupa tinti, loomaks võimalikult põhjalikku ülevaadet millest iganes, samas kui Kerouac suudab paari sõnaga välja tuua olulised, eristavad detailid, ning seeläbi lugejat palju paremini mõistma panna. Tema reisi kui unikaalsete aegruumi hetkede jada peegeldab ka see, et tihti räägib ta palju enam mõnest kummaliste asukatega külakesest kui suurlinnadest, kus ta ometi nädalaid elab. Moraal on ilmselt lihtne: suured asumid sulatavad inimeste ainulaadsuse igavaks keskmiseks maksunimistus, samas kui tõeliselt reisimist vääriv on just eraldatud ning "avastamata" paikade võlu.

Jutustaja emotsioonidest lugemisega on aga natuke teised lood. Täie mõistuse juures ei suudaks ma iialgi rääkida vastu autorile, kes kirjutab kõigest südames toimuvast absoluutselt siiralt, kuid ma kobisen, kui ta oma tundeid glorifitseerib ja üles puhub. Ehkki ma ei pea end kaugeltki tavalise hinge- ja mõttemaailmaga inimeseks meie ühiskonnas, pean ma end autori vaimu vabaduse (kaks sõna) ees sügavalt alandama. Paraku aga maksab see vabadus kätte, kuna Kerouac on äärmuseni sisse võetud oma vaimse puudega sõbrast, suurest juhist ning õpetajast Deanist, kelle igavene rahutus ning impulsiivsus tegelasi ja sündmusi edasi viivad. Umbes teose keskpaigani oli Sal'i entusiasm kamraadi süveneva hälbe suhtes talutav, kuid mingist hetkest hakkas see tõsiselt lugemist takistama ja väsitama – minu kooliaegsel kirjandusõpetajal oleks proosateose Noa-aegse struktuuri säärane rikkumine kindlasti kopsu üle maksa viinud. Pidev ekstaasiseisund muutub rutiiniks, rutiin omakorda tülpimuseks. Vahel soovisin ma Dean'i kui tegelase enneaegset surma, kuid sellisel juhul oleks autor ilmselt raamatu ülejäänud osale mõeldud emotsioonidetulva ühe ropsuga ära kirjutanud ning ma pole sugugi kindel, kas säärast plahvatust tervislik lugeda olnuks. Õnneks võib öelda, et teos ei kulmineeru tunnete laineharjal ning selles mõttes lõpp hea, kõik hea.


Populaarne on rääkida ka raamatute ja nende tegelaste seostamisest lugeja iseendaga. Üht-teist sellest, mida "Teel" räägib ja kirjeldab, suudan ma mõista, ent mitte end sinnasamasse paigutada. Ma olen nagu kääbik - rännukihk on minus üsna sügaval peidus, ent lööb aeg-ajalt ekstreemsetes oludes välja. Kahjuks aga ei pea ma Kerouac'i Ameerika-trippe selleks, mida ma reisimise all mõtlen. Ma olen otsatult rahumeelne ning seiklemine väsitab ja hirmutab mind; mu elu suurim rännuseiklus on olnud pohmellise peaga kusagilt Leedu kolkalinnast järgmiseks hommikuks tööle jõudmine. Isegi mõte ilma kindla öömaja ja rahata teedele minekust täidab mind sügavale turvalisse karpmajja sissejuurdunud inimesele ainuomase õõvaga. See oleks pretsedenditu vabadus, jah, kuid vabadus leida ühesuguse tõenäosusega nii oma satori võõrastest, kummalistest paikadest silmapiiri taga kui iseenda hale düsenteeriline olemus kusagilt Mehhiko kolkahospidalist.

Natuke takistab teosesse sulandumist ka selle liigkülm realistlikkus. Grupp redneckidest vendasid, kes alkoholijoobes sajamiilise tunnikiirusega maanteel sõidavad, on kindlasti eripärasemad kui mõned muud inimesed, kuid niisuguste tegelaste ekstensiivse kirjeldamise läbi loob Kerouac Imedemaa maastikest liiga sünge ja küünilise ettekujutuse mida, nagu Jumal teab, minul terve maailma osas juba vähe ei ole. Autori võimest nähtut sõnades edasi anda ma juba rääkisin, kuid kas autor nägi õigeid asju? Ehk oli see kõik toona tõesti nii, kuid vabadust ja normidest eemaldumist propageeriva raamatu jaoks ei ole selline brutaalsus võibolla parim mõte.


Ma ei suudagi tegelikult otsustada, kas "Teel" tuleb võtta kui autori kõrgelennulist visiooni või kui fotoalbumit; kumbki meetod toob esile raamatu omad head ja halvad küljed. Samas jääbki see minu jaoks ilmselt lahti mõtestamata, kuna mul pole kavatsust teost uuesti kätte võtta – eripärane mälestus ja vastamata küsimused on mõnele asjale just õiged kaaslased; ja lõpliku tõeni ei juhi nagunii ükski tee peale selle, mis viib esivanemate juurde.


Wikipedia: kirjanik / teos

Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10

Land of the Lost (2009)

See on ilmselt alles teine sügava masu ajal tehtud film, mida mul on olnud au näha. "District 9" näitas, kuidas raskel perioodil 30 miljoni dollarilise eelarvega head ulmet teha; "Land of the Lost" aga demonstreerib 100 miljoni dollari loopimist CGI-tuulde ning kultuuritu moodsa noortekultuuri hammasrataste vahele. Kogu vaatamise vältel (alla saja minuti – filmide keskmine pikkus hakkab lühikeseks jääma, ehkki praegusel hetkel ma selle üle ei kurda) mõtlesin ma, miks "Land of the Lost" üleüldse tehti. Umbes poole sellest arutlesin ma ka, miks ma ise oma aega raiskan, ent jõudsin siiski järeldusele, et puhtalt dinosauruste nägemise pärast.

Kas me selle filmi nimel välja surimegi?

Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.

Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.

Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.

Buddha jutluste kõikuv populaarsus.

Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...

Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.

Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).

Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.

Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.

3/10, aga ainult dinosauruste pärast.

American Ninja 4: The Annihilation (1990)

Kurttummade ninjade viipekeeles tähendab see: "Sinu ema poleerib piimamehe nunchaku't."

KIRJELDUS:
[ei leidnud kusagilt ametlikku. milline uskumatu ebaõnn.]

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Sügavalt kivis eks-sõjaväelasest kooliõpetaja/ninja tapab terroristidest ninjasid.

HOMOEROOTIKA:
Ausalt öeldes vohab selles teoses rohkem pedofiilia kui pederastia. Enamik filmi tähtsatest meestegelastest keerlevad igal võimalusel ümber asiaadist poisi Pango, kes on üksühene vaste Short Round'ile "Indiana Jones"'i teisest osast. Otseste hellitusteni ekraanil muidugi ei jõuta, aga hingeasju antakse edasi 80ndate märulite kohaselt – vägivallaga. Pango esimesel ilmumisel on tal käes sümboolne suurekaliibriline püss, mille kohta ta mainib, et "see võib kergesti lahti minna". Siit edasi kuni lõpuni poeb poiss üha rohkem peategelastele külje alla, olemata kitsi õigel hetkel noore ihu välgutamisega, ning nood tunnistavad tema küpsust ja võtavad ta kaasa suurte meeste asju ajama. Kõnekas fakt on ka see, et Pango, kes tutvustab meie kangelastele filmi ainsat naistegelast, rinnakat brünetti Sarah'it, ei paista naisest sugugi muul moel mõtlevat kui noor sõber. Sarah'il tekib küll kiindumus Sean'i (David Bradley) vastu, kuid mees ise on ilmselgelt ebahuvitatud füüsilisest kokkupuutest naisolevusega, ja pea alati tulevad võitluskunstidega täidetud juhtumised teda kimbatusest päästma. "Navy Seals"'i plagieerimisena kutsutakse Sean'i sidekick otse oma pulmast ära missioonile. Meestevahelised sidemed, eriti need, mis algavad kaklusega, on kõige tugevamad, ning aitavad lõpuks õigetel võita. Pahadel meestele meeldib valimatult oma ohvreid käperdada ja neid tappa, perverdinaeratus näol.

Issanda vits muutis homo-ninjade paraadi paaniliseks põgenemiseks.

LAIBALOENDUS:
Üsnagi auväärsed 51 laipa, kellest enamik on ninjad. Vähemalt teist samapalju tuleb juurde neid, keda löödi oimetuks käte, jalgade jm tömpide esemetega ning kelle surmasid polnud võimalik kindlalt registreerida.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Isegi mina, kes ma olen heitnud pilgu filmimaailma põhjakihti toitva seenetanud kõdulasu primitiivseimate vormide väljaheidetele, pean möönma et "Ameerika Ninja 4" on jalustrabavalt debiilne film. Iga minut "teoses" kätkeb hetki, mis väikseimagi esteedigeeniga vaataja frustratsioonist oigama ja ulguma ajaksid. Kindlasti ütleksid paljud, et neil on tootmisel kasutatud filmirullidest kahju, kuid mina sellega nõustuda ei saa, sest "Ameerika Ninja 4" on oma halbuse tõttu väga naljakas film, ehkki sellise huumori tarbimine paneb oma põntsu lisaks vaimsele ka füüsilisele tervisele.

The Force is strong with this one...

Noh, olgem ausad – enamikes 80ndate märulites on sees vähemalt mitu mõõdukalt ebaloogilist või suisa jaburat momenti, põhiliselt actionstseenide vallas. See on ajastu märk ja tavaliselt osatakse seda ka hinnata. Aga mida võtta ette meie tänase patsiendiga, kelle action-resümees polegi muud kui absurd? Joe Armstrong (Michael Dudikoff) püüdmas hammastega kinni ammunoolt ja seda siis oma kinnihoidjale nendesamade hammastega kõrri löömas? Härrased, palun lahkuge kinosaalist, kui te filmi nautida ei oska. Ja otse loomulikult figureerivad käesolevas kategoorias ka ninjad, kellel pole võitluskunstidest, taktikast või väljaspool kummist piiretega lastetuba ellujäämisest vähimatki aimu. Ninjad, kes pärast pikka ja edukat jälitamist oma saagile (automaatidega relvastatud Delta Force-rühm) üle avara välja mõõkadega peale tungida otsustavad. Ninjad, kes oma ilmselgelt vägevama kung-fu'ga vastast ükshaaval ründavad, sellal kui nende kamraadid veresauna tuima rahuga pealt vaatavad. Ninjad, kes eikusagilt kargavad lagedal maanteel sõitva auto kapotile (ja libisevad sealt muidugi kohe maha). Ninjad, kes kannavad rõõmsates, eredates valgusfooritoonides moonderõivaid. Ja ninjad, kellest osad on isegi oma kohmaka riietuse all silmnähtavalt tüsedad.

"Power Rangers"? Ei, "Ameerika Ninja"...

PARIM ONE-LINER:
Täiesti ootamatult on filmis mitu head one-linerit. Parim neist tuleb terroristide pealikult Ali'lt, kes on just asja eest, teist taga lülitanud sisse oma kohvrisuuruse tuumapommi. Teine pahalane Mulgrew läheb ähmi täis ja vajutab viimasel sekundil süüte välja ning küsib Ali käest käivituse põhjust. Ali vastab õndsa naeratusega: "Mind täitis ekstaasiga teadmine, et ma olin vaid sekundi kaugusel Allahiga kohtumisest." Samalt terroristilt tuleb ka...
...PARIM SURMAEELNE ONE-LINER:
Kui lõpulahing hakkab pahade jaoks käest ära minema, siis põgeneb Ali helikopterisse. Piloot küsib, kuhu sõita. Vastuseks on "Mekasse". Peale seda lastakse helikopter granaadiheitjaga alla.

Jõeninjade häirimine nende loomulikus keskkonnas ainult omal vastutusel.

TOBE POLIITILINE SISU:
Taevas... "Ameerika Ninja 4" on üheks kõige selgemaks tõestuseks keskmise ameeriklase teadmiste ulatuse kohta. Filmi põhisisu toimub nimetus Kolmanda maailma riigis, kus elavad koos 1) neegrid, 2) asiaadid, 3) käterätipead ja 4) inglise kolonistid. Teisisõnu kõik see, mida tüüpiline lõunaosariikide konservatiiv kurjaks ja kahtlaseks peab. Mulgrew ja Ali hoiavad riiki lõa otsas, resideerudes ise vanas kindluses, kus on veepuhastusjaam, vanglakatakombid, ninjade treeninglaager ning tuumareaktor. Riigis on ka vastupanuliikumine, mis koosneb anarhistlikest klišeedest ja sõnasõnalistest arusaamadest "ülla metslase" idee kohta – vabadusvõitlejad on plastmassist sõjakirveste ja odadega tüübid, kellele meeldib lärmata ja kes on riides nagu punkarid, või tegelased "Mad Max"'i filmidest. Otse loomulikult vajavad nad omale abiks paari ameeriklast, kes neid siis võidule juhataksid.

Kui ma islami usku astun, kas osasid neitseid kohe kätte ei saaks, mh?

MEELDEJÄÄV SURM:
Siin juba on midagi! Poomised, põletamised, plahvatused, raiumised... parim on aga see: Dudikoff laseb vaenulike ninjade juhi õhku, visates granaadi laskemoonakastide hunnikusse, kuhu ta ninja just paisanud oli. Järgneb võimas tulevärk, kusjuures Dudikoff ise ja ports pealtvaatajaid on sellest vähem kui meetri kaugusel.

Leia pildilt 15 ninjat.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Peaaegu, aga see hoiti ära võitluskunstide ja vana hea ameerika vaimu abiga.

MIDA MA ÕPPISIN:
Gaasipliitide ja tuumapommide nuppe toodetakse samas tehases; tuumarelval ongi ainult kaks režiimi, "ON" ja "OFF". Uute liikmete vastuvõturituaaliks arengumaade organisatsioonides on tavaliselt kõrtsikaklus. Iga islamifanaatiku lausetes on "uskmatu" sidesõna. Presidentide vastuvõttudel on tavaline, et lossikeldris peab preester samal ajal pihitundi.

Ma lootsin midagi õppida ka keskkonna kohta, sest just sellest oli Dudikoff lastele pajatamas, kui teda välismissioonile viima tuldi. Ta lõpetas koolipäeva kahjuks kohe ära ja ei seletanud teemat isegi ühegi kung-fu löögi abil lahti.

Koduse ülesandena palun teil iseseisvalt tappa 5 ninjat, ja siis sellest referaat kirjutada.

hinne subjektiivselt 7/10
objektiivselt 1/10

Red Scorpion (1989)

Juba nädal aega kestval köhal on vähemalt see pluss, et ta lülitab oma piinarikkusega välja kõik füsioloogilised funktsioonid, jättes alles puhta, ehkki äärmiselt sapise vaimu. "Puhas" vaim minu kontekstis tähendab, et see on vaja täita halba filmidega, ja võibolla neist ka kirjutada. Seega ma vaatasin uuesti üle "Punase Skorpioni", ja siin on tulemus. Arvustuse kirjutamisel kasutasin Ruthless Reviews'i "80s Action Guide"'i stiili. Teen seda niisuguste teoste puhul ka edaspidi.


KIRJELDUS:
Nad arvasid, et kontrollivad teda. Arvaku uuesti...

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Aaria mees vabastab neegreid kommunismist ja heteroseksuaalsusest.

HOMOEROOTIKA:
Nõukogude inimese kõrged moraalinormid visatakse kus seda ja teist, kui Nikolai Ratšenko (Dolph Lundgren) oma Aafrika-missiooni esimesel õhtul linna peale laiama läheb. Dolph oli 89. aastal oma tippvormis, meenutades mõnelt propagandaplakatilt pärinevat Goebbelsi märga unenägu. Kaadrisse sattunud kohalike ja Vene sõdurite näoilmed räägivad tema õlitatud hiigelkogust selgematki keelt. Teda vaatavad muidugi ka naised, aga üksainus neist, kes lähenemiskatseid teeb, lükatakse pilku pööramata ja sõna lausumata teelt kõrvale. Edaspidi ei üritatagi naiste olemasoluga seda filmi risustada, vaid keskendutakse Dolphi näitamisele võimalikult napis riietuses.

Niiske, trimmis meheliha. Ärge häbenege, kõlbab taustapildiks küll. Muide, skorpionimärk tähistab pügmeede juures viljakust.

Kommunistid, kelle hulka Dolph algul kuulub, on kahjuks aga liiga väikeste riistadega ja seega läheb läheb ta üle revolutsionääride poolele, sõbrunedes tüütu ameeriklasest reporteri ning taltsutamatute Aafrika meestega, sealhulgas ka filmi muu süžeega täiesti mitteseotud pisikese, aga kogenud pügmeesõdalasega, kes on vaata et välja karanud legendaarsest teosest "The Gods Must Be Crazy". Temaga toimub eriti sügav vennastumine ja lisaks oma salapaikade tutvustamisele õpetab ta meie kangelasele ka skorpioni kombel jahipidamist (mis tähendab ilmselt teiste meeste äkilist salvamist pika ja kõva ihuliikmega, ehkki seda otseselt ei demonstreerita). Igal juhul on selles filmis palju-palju higiseid kontakte kirglike meeste vahel – isegi Nõukogude armee poolt jälitatuna leiab Dolph aega, et lahti riietuda ja sõpradega järve hullama minna.

Mõned pildid ei vaja allkirju.

LAIBALOENDUS:
Pliiatsiga järge ajades tuli kokku 104 tapetut, mis on isegi 80ndate märulite jaoks hea tulemus. Enamus neist saavad otsa kuulide või plahvatuste läbi. Leidub ka väga palju kukkumisi kihutavatelt sõidukitelt, mille tulemused polnud kindlad, ja mida ma seega sisse ei arvestanud; nagu ka külatäis pärismaalasi, keda helikopterilt mürgiga üle kastetakse.

Isegi aktiivsoomusest voorusevöö ei kaitse punaseid Dolphi 200mm peenisepikenduse eest.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Spetsnaz'i supersõdalane avastab endas poolehoiu rõhutud rahvaste vastu ja võsaküti hinge, ning asub neid kahte suure hulga laskemoona abil ellu viima – kui halb saab selline film olla? Selgub, et üsna kohutav, kuigi "Punane Skorpion" pole siiski 80ndate märulite kõige alumises kategoorias (Chuck Norrise "Invasion U.S.A" ja "Delta Force"; Patrick Swayze'i "Red Dawn"). Filmi nõrgim/tugevaim külg on tema absurdsus – Arnoldi kehamassi ja Wilt Chamberlaini pikkusega Dolph Lundgren bušmanidega sõbrunemas ja nendega sigu küttimas, sellal kui tema sõbrad kommudega elu ja surma peale võitlevad, on spektaakel omaette ja ei saa pärineda ühegi teise kümnendi linateostest. "Ajastutruu" on ka see, kui ta end sõdurite kõrtsis purju joob, kakluse korraldab ning Tuvalu aktsendiga "Internatsionaali" lauldes välja vaarub. Üldiselt aga summutatakse teose kõik kaheldavad küljed aktiivse tulevahetusega, mida saadab kas reibas saksofonimuusika või Little Richardi hitt "Long Tall Sally".

Sõjakoledused.

PARIM ONE-LINER:
Kahjuks ei ühtegi, mis oleks meelde jäänud. Dolph ei ole siiski Arnold, ja ta tapab üldiselt sõnagi lausumata. "I am still Spetsnaz... but I'm not one of you...", kõlas enne paha kindrali vägivaldset lõppu, kuid mida see tähendab, pole minule teada. Ameeriklase suust tuleb üks hea lause: "What with you, pal? Big Brother never teach you to swim?"

Täitmas seakasvatuskolhoosi viisaastaku puudujääke.

TOBE POLIITILINE SISU:
Mõnedel kommunistidel on hing ja nad on võimelised headuseks ja halastuseks? Häh. Muu polegi ehk niiväga tobe – põhiroll on Reagani perioodi nõukogude-vaenulikkusel, mida sobib hästi kandma konflikt kusagil Aafrikas, kus Vene ja Kuuba väed üritavad kohalikke hõime maha suruda. Teisisõnu täiesti harilik 80ndate situatsioon, mille lahendab arhetüüpne õlitatud Aaria mees.

Пусть всегда будет солнце, Пусть всегда будет небо...

MEELDEJÄÄV SURM:
Siingi pole midagi jalustrabavat. Parim on kolonel Zayas'i (Carmen Argenziano) surm: ta ähvardab Dolph'i üüratu granaadiga, kui Dolph tal kuulipildujaga käe otsast laseb ja putket teeb. Kolonel jääb arbitult oma granaati hoidva käe poole küünitama, kuni ta koos majaga õhtu lendab. Mainitud käsikuulipildujaga, muide, hävitatakse ka venelaste kuulikindlalt soomustatud HIND-lahinghelikopter. Et nagu paar kuuli ja õhku ta lendabki. Milleks need afgaanid ikkagi ameeriklaste Stinger-rakette vajasid, kui nad Nõukogude liidu vastu sõdisid?

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Ei, aga väikese linna jagu asju lendas õhku küll. Filmil olla ka teine osa; võibolla seal on.

Siinai kõrb. Vasakult: Mooses, Aaron, Jehoova.

MIDA MA ÕPPISIN:
Paksud lärmavad Ameerika ajakirjanikud suudavad kriitilisel hetkel kõrbest suurtükkidega välja ilmuda. Igas korraliku Nõukogude väeosa koosseisus on sadistlik piinadoktor. Legendaarselt inetu Brion James ei ole vist mitte kunagi positiivset tegelast mänginud.

Vastupanuliikumise juht, vapper kõrbepoeg, sünge revolutsionäär.

8/10

Priidu Viis Lemmikfilmi ja Kuidas Neid Vaadata

Tere jälle! Ma pole sitaks ammu siia midagi kirja pannud, aga et ma käisin filmiblogijate kokkutulekul, siis pean oma sealviibimist ju kuidagi õigustama. Ehk saab blogi jälle käima. Nautige minu hingepuistamist oma viie lemmikfilmi teemal ja koguge kasulikke nõuandeid nende vaatamiseks ja minuga õigel moel suhtlemiseks.


5. PRINCESS MONONOKE

miks? Ma ei kannata üldjuhul animet ega animatsioone, aga see film oli armastus esimesest silmapilgust. Visuaalne külg on suurepärane: Jaapani joonisfilmidele omased rõhutatud näoilmed ei ole liiga rõhutatud, maastiku- ja taustavaated on fantastilised, tegevuspaigad on fantaasiaküllaselt välja mõeldud ja kujutatud. Stoori on tuntavalt, nauditavalt ja VAJALIKULT allegooriline. Ja nagu kunagi aastate eest telekavas kirjutas, on siin "sügavamadki tegelased kui "Sõrmuste Isandas"".
kus vaadata? Kodus normaalses asendis diivanil istudes. Ehkki loodus on teose läbiv teema, ei kujuta ma seda ette kusagil vabas õhus projektorist tulevana.
mida juua? Tegemist on keskkonnateadliku ja kunstilise filmiga ja vein peaks olema esmane pakkumine. Et minu seedimine veini kuigi hästi ei talu, siis pakun ma välja Minttu (soovitavalt ümmarguses, või siis nelinurkses klaaspudelis Soome oma), mida ma ise viimati Mononoket vaadates tarvitasin. Liviko toodetud "Minty" kõlbab kah, aga viidates selle kangusele (õõvastavad 50%), tuleb ettevaatlik olla. Ma lihtsalt ei taha teada, missuguseid assotsatsioone vaataja peas võib luua kiirelt pruugitud kange alkoholi ja kõnelevate metssigade sümbioos. Absindist hoidke IGAL JUHUL eemale.

4. THE 13th WARRIOR

miks? Enamik ajalooliseid filme on liiga eepilised või liiga ebausutavad. M. Crichtoni raamatu järgi tehtud "13. Sõdalane" aga annab mõnusa pildi viikingite ühiskonnast ja keskaegsete kultuuride põrkumisest - täpsemalt just niisuguse pildi, nagu keskmine vaataja ette tahab kujutada. Fantasyks seda nimetada oleks samas patt, sest midagi otseselt üleloomulikku ei toimu. Kes on wendolid? Kas neandertaalid, berserkide hõim või kujutas tsiviliseeritud araablane üht vähe metsikumat rahvagruppi lihtsalt veidi rõhutatud barbaarsuse ja kannibalistlikkusega ette? See polegi lõpuks tähtis - oluline on brutaalne mõõgamäng, huumor ning hea muusika.
kus vaadata? Tegelikult ükskõik kus, peaasi et eemal LARParite ja teiste pseudoajaloolaste seltskonnast, kes kohe kiivrite jm asjade ehituse üle nurisema hakkavad.
mida juua? Iseenesestmõistetavalt peaks ütlema "mõdu", aga ma pole kunagi õiget mõdu proovinud ja seetõttu ei oska soovitada. Õlu peaks ka ilusasti asja ära ajama. Joo midagi, mis Sulle maitseb, näiteks Aleksandrit. Kui sa aga oled moslem, kellele säherdused paganate joogid on keelatud, siis on viimane aeg usku vahetada.

3. ALIENS

miks? Olge nüüd, igaüks teab, et "Aliens" ja "Terminator 2: Judgement Day" on pidevad nominendid parima actionfilmi tiitlile. Minu arvates on neist kahest käesolev etem. Märul on tõesti üle mõistuse hea, vaheldusrikas, usutav ja efektide poolest ajatult valmistatud. Ja ksenomorfidest ei saa kunagi küllalt, nagu ka kosmosemariinidest ja nende oh kui suurepärasest tehnikast. "Aliens" on põhimõtteliselt täiuslik ulmefilm ja ehkki mitte nii klaustrofoobne ja horrorile orienteeritud kui tema eelkäija, teevad tema head küljed esimesele osale isegi natukesega ära.
kus vaadata? Pimedas kinnises ruumis, soovitavalt ilma fakulteetideta suitsupausi läbiviimiseks. Stereoheli olemasolu on tungivalt soovitatav.
mida juua? Puhast viskit. Tunnistagem, isegi mitmekordselt vaatamisel on selles filmis küllaltki hirmutavaid kohti, mida aitab leevendada üks mõnus scotch. Peale selle on vahva kujutleda end Hadley's Hope'i koloonia koridorides sedasama (tulevikus vist küll sünteesitud) viskit juues ringi vaarumas. Huvitav, kui meiesuguste alkohoolikute sisemusse ksenomorfivastsed kasvama panna, kas neist saavad ka joodikud?

2. COMMANDO

miks? Suurte relvadega softcore-pedeporno! Sa tahad seda vaadata, ehkki see film tuletab sulle igal võimalusel meelde, et Sina ei saa kunagi olema sajandiku võrragi nii palju mees kui kasvõi naised selles filmis. Arnold Schwarzenegger oma kandilise näo, hiigelkeha ja isaarmastusega on kõikehävitav jõud. Mulle ei lähe absoluutselt korda, kas "Commando" oligi tehtud poolkomöödiana või kukkus ta lihtsalt nõnda välja - igasugune naermine (ja seda on palju) muundub ikkagi positiivseks kriitikaks teose aadressil. Lõpptulemus on niivõrd ilus, niivõrd veatu, et tooks peaaegu pisara silma, kui tõelised mehed ainult nutaksid.
kus vaadata? Aastakümne(te) vanuse teleri ja videomaki ühendusest! 80ndate pilt ei ole ikka see, kui sa vaatad teda LCD-ekraaniga arvutist.
mida juua? Niisuguse karvasrindse-meheliku filmi puhul ei tule õieti miski muu kõne alla kui kangem õlu (alates 5% alkoholisisaldusest, soovitan näiteks Saku Rock'i). Ma viitaksin siinjuures Chuck Norrise parimale filmile "Lone Wolf McQuade", kus peaosatäitja suutis meetrise mullakihi alla maetud autost välja rabeleda ainult tänu sõidukis leidunud õllepurgile, mille sisust umbes pool läks kurku ja pool tema maavillase torso sätendama löömiseks. Arnold läigib "Commando"'s muidugi selletagi, aga Sina arvuti taga mitte, pealegi pead Sa end säärast hulka himurat meheliha nähes kuidagi maha jahutama. Muide, kui Sa pakud ürgmeheliku joogina välja näiteks viina, siis oled sa üks kuradima kommar ja varsti on kubernaator relvaga sinu ukse taga.

1. CONAN THE BARBARIAN

miks? Siin ei ole midagi vaielda - see on ja jääb ajaloo parimaks linateoseks. Ja see ei ole kõigest ajudeta möll, kus Arnold natuke imeliku välimusega naisi põrutab ja kulturistidega tapleb, ehkki ka seda leidub ohtralt. Selles filmis on sügavust, mis nõuab suurt süvenemist ja pisikeste nüansside jälgimist. Kuulake maailma parimat heliriba, vaadake äärmuslasest režissööri John Miliuse filosoofia lahtirullumist, nautige absurdselt ilusat käsitööd sõjavarustuse ja Thulsa Doomi maotemplite vallas. Midagi niisugust ei ole kusagil mujal näha. Ja näitlejatööd? Ohhoo, viimne kui üks on omal kohal. Arnold, Max von Sydow, James Earl Jones... Kõik annavad oma panuse brutaalse muinasmaailma kujutamisse, kuhu Conan otsekui valatult passib. Nagu tema looja Robert E. Howard Conani kohta kirjutas: "a thief, a reaver, a slayer with gigantic melancholies and gigantic mirth". Siin on igaühele midagi ja kõike piisavates kogustes. "Conan the Barbarian" on parem kui elu ise.
kus vaadata? Minu juures. Andke ainult teada, kuna soovite - ma võin selle iga kell peale panna, ja ma tõmbasin väga hea kvaliteediga DVD-rip'i.
mida juua? Kui Sinu tähelepanuvõime alkoholile just tugevalt resistentne pole, või kui Sa pole seda filmi palju kordi näinud, siis soovitan juua midagi alkoholivaba, et säilitada Sinu suutlikkust kõiki suurepäraseid detaile märgata. Mina ise ükskord jõin ära kaks suurt pudelit Long Drinki ja olin pärast seda kimpus oma kahele tuttavale seletamisega, miks ikkagi filmi algul toimuv isa monoloog noorele Conanile on nõnda reaganistlik.

Megiddo: The Omega Code 2 (2001)

Piiblil ja kristlikel teemadel põhinevaid filme on arvukalt ning ameeriklastel ei saa neist kunagi küllalt. Lai sündmuste ja käsitluste valik on sigitanud äärmiselt erinevaid teoseid, alates suurejoonelistest Technicolor-vaatemängudest (The Ten Commandments (1956)) kuni propagandistlike slasheriteni (The Passion of the Christ (2004)). "Megiddo" on hoopis teist masti film ning kristlaste loomingu kohta küllaltki julge, sest jutustab Antikristusest ja maailmalõpust. Žanrilt on ta põnevik, mida autorid on üritanud draamaelementidega sügavamaks ning actioniga põnevamaks teha. Nimetagem teda siis eskatoloogiliseks thrilleriks.

Taheti trips-traps-trulli, aga veri sai otsa.

Teose ülesehitus on võrdlemisi ootuspärane – Antikristuse sünnist kuni lüüasaamiseni. Teda näidatakse algul lapsena, kes justkui "The Omen"'ist välja hüpanud (ülla-ülla?), siis sõjakooli lõpetava šiki noormehena ning lõpuks enamuse ajast täiskasvanud maailmavalitsejana. Antikristuse nimi pole sel korral paraku Damien vaid Stone Alexander, kellel on ka vend David. Filmi põhikonflikt toimubki Stone'i ja tema venna vahel. Olles ilmselgelt heast suguvõsast, kasvavad mõlemad suurteks juhtideks – David presideerib USAs ning Stone omarajatud Maailmaliidus. Lõppfaasis põrkuvad kahe venna sõjaväed Armageddoni lahingus Jeruusalemma lähistel.

Hamas'i uue aasta pidustus Kaljumošee taustal.

Tee maailmalõppu võtab aga aega ja ettevalmistusi ja valdav enamus filmist üritab vaatajale iga hinna eest selgeks teha, kui kalk, salakaval ja vägivaldne üks vend on, ning kui hea inimene teine. Selles osas pole muidugi midagi arusaamatut – "Megiddo" on film konservatiividelt konservatiividele: Ameerika on viimane valguse kants (kuigi veidral põhjusel liitub temaga ka Hiina), Antikristus valitseb Roomast, katoliiklikus kabelis elutsevad põrgusigitised ja pimedusepreestrid, ateismi ja evolutsiooni olemasolugi ei mainita jne. Ei jäeta meelde tuletamata ka piiblitõde, et iga inimene on patune – David himustab oma ligimese Stone'i naist ühe korraliku kristlase kohta vägagi avalikult. "Romeo ja Julia"'likus stseenis sureb naine dramaatiliselt oma armukese käte vahel.

Prints Harry on natsimundri seljast heitnud ja asub võitlusse Kurjusega.

Filmitegijate kristlike väärtuste ja eesmärkide pärast õnnistati neid üsna korraliku näitlejatevalikuga. Antikristust kehastab Austin Powers'i filmidest tuttav Michael York ning Davidit mängib Michael Biehn, kes rohkem kui 15 aastat peale "The Terminator"'it ja "Aliens"'i ikka veel hea välja näeb. Kuid aeg-ajalt ilmuvad täiesti ootamatult ekraanile mitmesugustest muudest teostest ja seriaalidest tuttavad näitlejad. Näitlejatööde üle üldiselt kurta ei saa – on omad hetked nii ühel kui teisel. York paistab Stone'i kehastamist küll liiga palju nautivat ning kuidagi ei saa toda tobedat pedofiili-irvitust tema näolt ära, ent teda tasakaalustab tema sidekick/pressiesindaja, kes on mingit sorti deemon ja kel õnnestub kogu filmi vältel meeldivalt ebainimlik ja õel välja näha.

Mida te mu pisikese tankiga teete?!

Bra'tac maskeeritult salajasel missioonil.

Padukristliku filmina valmistab "Megiddo" siiski mõnes osas pettumuse ka. Klišeed on ära unustatud: mitte keegi pahadest ei kuula heavy metalit, mitte keegi ei ohverda Mustale Isandale lapsi ning ühtegi saba ega sarve pole ka enne lõppu näha. Lõpustseen ja Saatana enda väljailmumine paneb vägeva põntsu teose tõsiseltvõetavusele (ma mõtlen kristlaste jaoks, teiste jaoks pole seda nagunii), sest selleks hetkeks on eelarve nähtavasti otsa saanud ja täis-arvutigraafiline pimedusevürst ei tundu mitte hirmutav vaid kohtlane ja õnnetu näoga. Õnneks pole ta roll kuigi kestev ning ta kaob ekraanilt väävlijärve, mis on kõige viletsa CGI koht.

Piksevarraste laialdasem kasutamine oleks maailmalõpu ära hoidnud.

Juutidel on pidupäev: taevast sajab kuldseekleid.

Filmi lõppvaatus on parimate deux ex machina traditsioonide kohaselt tehtud. Halvad saavad taevaliku Saksa täpsusega karistada ning head jäävad laibavirnade keskele suud maigutama. Moslemid, juudid jt uskmatud üle kogu maailma saavad oma veast aru. Maailmast endast saab troopiline paradiis, sest Jumal nähtavasti teistsugustest ökosüsteemidest ei hooli. Ja ongi kõik. Tsitaat Johannese Ilmutusraamatust lõpetab teose.

Valimiste ajal juhtub teiste kandidaatidega alati veidraid õnnetusi.

6/10