Estcon 2010

TAGLINE:
Eesti ulmefännide iga-aastane kokkutulek.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Saarjärve metsades paradeerisid fašistid, jagati raudriste, ee, Stalkereid.

Üritust valvas turvafirma eSS.

HOMOEROOTIKA:
Teie austatud isa Pjotr oli kohal ja hoolitses täielikult kombluse eest, takistades karvaste meeste hordidel üksteise suhtel vallatuks minemist. Konstantinoopoli patriarh jäi rahule. Etendati homoerootika-vabasid piibliteemalisi näidendeid.

Jeesuse ristimine Jordani jões: etendus kolmes vaatuses, alal 18a keelatud.

LAIBALOENDUS:
Null, mis on ebatavaliselt väike hulk, arvestades päikese suurenemist punaseks hiidtäheks. Samas on teada, et meie üritusega paralleelselt hukkus kõrvalasuvas Tšernobõli metsas kuulide ja zombide läbi nii mõnigi õnneotsija. Nende täpse arvu kohta puudub mul statistika. Lauataguses rollimängus oli samuti hulk langenuid; seal hävisid ka enamike tegelaste trummikiled kui välja ilmus minu tegelane, kes sõitis roosa täispuhutava hõljukautoga ja kes oma nimele – Surnuksmanaja – teps häbi ei teinud, kasutades relvadena tuumajõul töötavat ghettoblasterit ning falsetihäält, mille võimsust võrreldi vihale aetud helibarjääriületusega.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Lausa hea! Võibolla minu lühikese elu parim Estcon üldse. Nagu Ove juba mainis, jäi selleaastaselt ürituselt tavalisest rohkem meelde, kuna kaineid momente oli suhteliselt palju. Kõik ettekanded, mida ma kuulasin – eriti Kunnase oma – olid huvitavad ja rollimänguline püherdamine metsa vahel oli väga nauditav. Pealegi, ega iga päev ei saa natsimundrit ja gaasimaski kanda ilma, et keegi sellele viltu vaataks.

Negatiivsemateks külgedeks olid herilaste lubamine Estconi territooriumile, kusagil põõsastes peitunud Muhv, kes oma keeduspiraaliga järve kuumutas, ning traditsioonide jäme rikkumine Metsakana välja manamata jätmise näol.

PARIM ONE-LINER:
See tuli spontaanselt Trashi suust ööl vastu pühapäeva. Parafraseerides, "viin teie lapsed koolibussiga nikumaale".

TOBE POLIITILINE SISU:
Puudus – me oleme täielikult apoliitilised.

Poliitikat me ei tunnista.

MEELDEJÄÄV SURM:
Üks herilane suutis mu õllepudelisse ära uppuda, see oli – *nuuks* – nii ilus surm. Meeldejääv lõpp oli ka minu alter egol stalkerina, kui ta otsustas oma võitluskaaslaste nina alt Monoliidi ära napsata ning kui ta seejärel sõelapõhjaks tulistati. Ma ei tea küll, kas see päris Stalkeri-universumi kaanoniga ühtib, kui keegi tegelane Monoliidi kätte võtab ja seda füüsiliselt kuulidevastase kilbina kasutab.

KAS TEGELASTE SEAS OLI MÕISTMATU POLITSEIPEALIK?
See tiitel läheb inimesele kes ööl vastu laupäeva patrulli välja kutsus, kui talle selgus, et vabaõhuüritusel kostab väljast teinekord lärmi.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kuumus, eriti sauna peal magades, oli küll nagu ground zeros, aga tõenäoliselt peab siin süüdistama meteoroloogilisi fenomene nagu too ülalmainitud Päike. Kui ma kunagi kosmoseulmet kirjutama hakkan, siis seal mainitud taevakehast igatahes kivi kivi peale ei jäeta – maksan kätte raisk!

MIDA MA ÕPPISIN:
Zombide puhul on tulemuslik ainult selga tulistamine, mitte pähe, nagu filmid meile selgeks teha üritavad. Kaks suurt kanistritäit tulist kapsasuppi ei pruugigi kõrvetaval päeval kaubaks minna. Ainult kõige kangemad papid kannavad sepisrauast kahepuudaseid riste.

Aa, ja ma leidsin oma kadunud venna. Kuidas me küll nii kaua üksteisest mööda kõndinud olime?

Nagu kaks tilka kerbangot.

Clash of the Titans (2010)

Nüüd on mõned nädalad selle ilguse nägemisest möödunud, paar ausat Kreeka müüti südame kinnitamiseks läbi loetud ja ma julgen "Titaanide Heitluse" teemal sõna võtta.


Mõtlemisvõime on tore asi. Arukamad Teie seast, kallid lugejad, dedukteerisid minu kasutatud sõna "ilgus" põhjal, et kevadise fantasy selleaastane suurteos ei meeldinud mulle eriti. Kui vaid filmide tegijad, näitlejad ja rahastajad samasugust kuldset aju omaksid või vähemasti netikommentaare lugeda oskaksid, siis oleksid nad teinud juba ammu ainuõige järelduse, et igale vähegi üle 16-aastasele inimesele ei lähe niisugused arulagedad müüdilörtsimised peale. Suure arvutivõimsuse demonstreerimiseks ei ole vaja "Iidsete aegade lugusid" taustmaterjalina kasutada. Võtke "Avatarist" õppust ja tekitage maailm, mis on olemuselt küll ebaoriginaalne, ent vähemalt teie enda looming. Ja küsige endalt, kas te ikka tahate minna ajalukku kui filmikunstnikud, kes topivad vaimutoitu suudesse, mille tavamenüüks on Superman'i koomiksid?

Perseuse lugu te kõik teate - on selline kangelane, kes läheb Medusa pead jahtima, et päästa printsess Andromeda koletise Vaala käest. "Clash of the Titans" järgib lugu üldjoontes, aga oh üllatust! ainult üldjoontes. Originaalmüüdis mõisteti Andromeda koletise ohvriks seetõttu, et tema ema Kassiopeia julges väita, nagu oleks ta merenümfidest ilusam - filmis aga paneb kõik käima Mükeene inimeste vastuhakk jumalatele ja Hadese salasepitsus Zeusi vastu. Perseus saab oma jumaliku isa käest valgusmõõga (ma ei tee nalja, see oli vist kõige valusam moment ses filmi nime kandvas hädaorus), kogub grupi löömamehi ja asub ratsa teele, et seitsme päevaga kusagilt kaugelt kõrbemaalt Medusa pea ära tuua.

Eks ta saab sellega muidugi hakkama ja leiab teel endale kaaslasi, kes ükshaaval ära kukuvad. Kõige tobedamad on džinnid, kes näevad välja nagu hakkepuidust muumiate ja "StarCraft"'i Protosside ristsugutised ja kes sõidavad suurte skorpionide seljas. Ühest teisest Kreeka müüdist tuleb Perseusele appi ka Io, kelle põhifunktsioon on suvalistel hetkedel välja ilmuda ja üleüldiselt tüütu olla; sellest peab aga aru saama, sest iga kangelane vajab pidevalt ekraanil olevat love interest'i, muidu poleks ta ju kangelane. Ahjaa, koletis Vaal, keda "Titaanide Heitluses" nimetatakse Krakeniks (sest kõigi merekoletiste nimi peab nüüd ja igavesti olema Kraken), on küll üsna suur, aga võrdlemisi totter ja ei tee kindlasti au 21. sajandi graafikaprogrammidele.

Kreeka müüdid on piisavalt huvitavad ja mitmekülgsete sündmuste ja tegevuspaikadega, et neist palju originaalitruusid filme valmistada. Miks peab Hollywood neid ära lörtsima? Kas on mingi turu-uuring, mis näitab, et ühe elemendi asendamine teisega suurendab kinotulusid nii-ja-niipalju ziljoneid? Miks, Hollywood, MIKS?!

Räägiks veel näitlejatest kah. Sam Worthington Perseuse osas on vähemasti omal kohal - nagu viimases "Terminaatoris" ja "Avataris" nähtud, sobib tema sile peanupp (mis palju endas ei sisalda) hästi märululmekatesse ning tema poisilik, veidi segaduses ja kurb nägu aitab selle ümber põimida imaltraagilisi lugusid. Toiduõlis leotatud habeme ja "Diablo"-mängudest tuntud peaingel Tyraeli turvisega Zeusi osas rikub oma karjääri aga Liam Neeson. Näe, milleni majanduslik allakäik väärt näitlejaid viib. Minu jaoks oli kõige olulisem osatäitja siiski kuninganna Kassiopeia, kuid hoopis muul põhjusel. Filmis teda palju näha ei ole ja teda kehastab suhteliselt tundmatu näitlejanna Polly Walker, keda mõned võivad mäletada intriigitari Atia osatäitjana "Rooma"-seriaalist. Tähtis oli ta mulle sel lihtsal põhjusel, et ta oli ekraanil rabavalt ilus. Režissöör oleks võinud vähemalt selle osa müüdist käsikirja alles jätta, kus kuninganna (juba 44-aastane, muide) end merenümfidega võrdlema hakkab. Ta oleks neile üks-null ära teinud.

Kui ma unelemise lõpetasin, sain ma aru, et kahjuks ei suutnud isegi mainitud näitlejanna seda visuaalset õnnetust, ee, filmi päästa. See tundus igav isegi täpselt minu kõrval istuvale 10-13-aastaste poiste pundile, kes mingi aeg lärmama hakkasid (ma vihkan lapsi). Igatahes, nagu ütleb "Titaanide Heitluse" kohta värske afgaanide hirm Roland Sauron, tundub peaga korduvalt vastu seina jooksmine talle palju huvitavama ideena. Saan ainult nõustuda.


2/10 (4/10 suurel ekraanil Polly Walkeri eksponeerimisega)

Take a Hard Ride (1975)

TAGLINE:
It rides with the great westerns!

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Ahned valged ajavad taga ausate neegrite raha.

Seitse valget silmaaukudega torbikut lahvatasid just praegu vihast põlema.

HOMOEROOTIKA:
Filmis on näha ainult ühte naist, keda algul püütakse vägistada ja kes üsna varsti maha lastakse. Suurem osa tegevusest toimub kõrbes, kus tolmused mehed üksteisele tuge pakuvad ja purunematuid sidemeid loovad. Üks karjaajajate paar, kes rikastest neegritest kuuldes kohe relvad haarab, veedab vähemalt poole neile usaldatud ekraaniajast teineteise poole niisugusi maguskarvaseid pilke ja naeratusi heites, mis ei jäta saladuseks, et pepunuss neile võõras teema pole. Tundub, et vahepeal püüab ümmargusem ja karvasem neist oma sinisilmadega isegi kaamerameest sodoomiale meelitada.

Karjaajajatega aga asi ei piirdu – esimest peategelast Pike'i (nimi, mis ei viita ühelegi meessuguorganile) mängib endine Ameerika jalgpalli täht Jim Brown, kes isegi peale oma spordikarjääri pilkupüüdvas vormis on ja kelle resümeest ei puudu näiteks ajakirja "Playgirl" centerfold-staatus. Tema kaaslane Tyree (Fred Williamson) aga kannab taktikalis-homoerootilistel põhjustel kaasas kotitäit madusid, hoiab pidevalt suus fallilist sigarit (ühel lõõgastusmomendil pärast Pike'iga sõbramehelike kakelungi maha pidamist on ta tõeliselt üllatunud, et sõber "seda kunagi proovinud pole"), käitub ja räägib nagu professionaalne drag queen ning riietuse poolest oleks Village People talle paras seltskond.

Muide, filmis on ka mingi ebaoluline tegelane, kelle näitleja(päris?)nimi on Buddy Joe Hooker.

Penis goes where???

LAIBALOENDUS:
56, mis on vesterni koha väga soliidne tulemus. Siia on muidugi sisse arvestatud ka 18 meest, keda nähti allpool mainitud plahvatuse epitsentrisse ratsutamas ja sealt mitte väljumas.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Üsna halb. Metsik lääs paistab olevat niisugune koht, kus inimeste peamine sissetulekuallikas on rahakate möödujate röövimine. Film koosnebki sellest, et head ratsutavad sirgjooneliselt punktist A punkti B ja kõigis kohtades, millest nad mööduvad, hüppavad logelevad mehed kohe hobuste selga ja asuvad neid taga ajama. See on kogu süžee.

Näitlejatööd ei kannata mingisugust kriitikat. Lee van Cleef, kes siin mängib natuke-liiga-karmikäelist pearahakütti, püüab kümnend peale suuri vesterne ikka olla Angel Eyes'ilikult vähese jutu ja salakavala pilguga, kuid vaataja loeb sellest ilmest pigem välja, nagu ei saaks mees üleüldse aru, mis toimub ja mida ta tegema peaks. Lisaks sellele on ta silmnähtavalt vanaks jäänud; tema juuksepahmakas on groteskselt vormist väljas ning pruunis viletsas mantlis meenutab ta parmu taarapunkti tagant. Teisi näitlejaid on veel, aga neil ei püsi ilmselgelt isegi oma väheldased laused meeles.

Steven Seagalil läks kaks tundi arusaamiseks, et Van Cleef'il on ees vihane nägu.

Mis puutub märulisse, siis üritab "Take a Hard Ride" välja murda vesternide igikorduvast revolvrilaskude jadast, ent tulemused selles osas on kergelt, ee, tobedad. Nii nagu Chuck Norris filmis "Lone Wolf McQuade", ei pea ka Pike absoluutselt sihtima, et kedagi tabada; samuti suudab ta läbi hobuse tulistada. Teine terve mõistuse vaenlane on Tyree, kelle lahingutaktika enne Pike'iga kohtumisel tulituki omandamist on madudega täidetud koti liivale viskamine. Madudest vähemalt kolme-neljakümne meetri kaugusel seisvad püssidega mehed heidavad seepeale relvad maha ja põgenevad meelinüristavas paanikas. Ehkki Tyree saab varsti peale seda endale relva, ei piisa sellest režissöörile, kes saadab kangelastele kung-fu'd valdava tumma indiaanipoisi. Lisaks relvale ei vaja too ka hobust vaid jookseb neegrite ratsudega kaasa, sest ta on Tarahumara hõimust, kes, nagu ütles Agu Sihvka, võivad joosta mitu päeva järjest ja kui maha ei kuku, siis veel kauemgi.

Jalahoobid, millega võideti Lääs.

Et lõbusat ja jaburat märulit ohtralt on, ja et tapmist ja tagaajamist saadab odavatest seriaalidest tuntud reibas vesternimuusika, siis aitab sellest tekkiv hea tuju õnneks veidi varjata fakti, et tegu on peaaegu mõttetu filmiga.

Jummala tõsi, 'ärra Cleef. Preeriakoerad on siia endale kiriku ehitanud!

PARIM ONE-LINER:
Üks jälitajatest, keegi usuhull, ütleb "The Lord's own thunderbolt has been given into my hands to smite the unredeemable sinners" vahetult enne kuulipritsi peale katte tõmbamist. See oli parim, mis ma leidsin, ja ilmselt kõige pikem ja sisukam lause kogu filmis.

Pühamees tsiteerimas piiblisalmi numbriga S&W.45.

TOBE POLIITILINE SISU:
Iseenesest polegi nii väga tobe. (Ilmselt) kodusõja-järgse Lõuna vaenulikkus mittevalgete suhtes on üks läbivaid teemasid. Kaks musta püstolikangelast ja üks karm indiaanlane, kes õelatele valgetele kohta kätte näitavad, on muidugi jabur idee, aga samas on kauboifilmi kontsept seda niikuinii.

MEELDEJÄÄV SURM:
Filmi ainus naine, kellele neegrid usaldavad oma raha, põgeneb hobusel jälitajate eest, kuni nood ta vankrile paigutatud hiiglasliku kuulipritsi valanguga maha niidavad. Ma ei teagi, kumb on meeldejäävam, kas selline meeste ülimuslikkuse võimas tõestus või fakt, et tilkagi verd sellest kõigest ei tule.

Kohustuslik Bud Spenceri look-alike? Loomulikult olemas!

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
No kurat, peaaegu et toimus! Peategelased satuvad mahajäetud kaevandusse, kus otse loomulikult on kastide viisi dünamiiti. See pannakse plahvatama ja järgnev tulevärk on küll tsipake üle pingutatud. Lisaks seenepilvele näeme veel kaadreid, kuidas metsik lööklaine tükk maad eemal asuvaid laohooneid ja seinu ribadeks kisub. Vähemalt kümnemehelist ratsameeste salka, kelle hävitamiseks plahvatus korraldati, ei näidata plahvatuse ajal ega pärast seda enam kordagi – peame eeldama, et nad pihustati molekulideks. Pike ja Tyree ise, kel nende endi sõnade järgi oli "kolm sekundit aega", suudavad tunnelisse joostes muidugi terve nahaga pääseda.

MIDA MA ÕPPISIN:
Kui tahad pokkerimängus sohki teha, siis viska laua alla lõgismadu. Selle peaks küll järgi proovima, minu teada ei ole Eesti kasiinodes otsest maokeeldu.

Füüsikaülesanne: kas ta ratsutab päikeseloojangu suunas või hoopis tuleb sealtpoolt?

5/10

The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.

4/10

HÕFFi säästupost

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek

Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10