The Fly (1986)

Üks minu elu suurematest katsumustest on pidev filmide otsimine ja tõmbamine, mida siis vaadata oma naispoole seltsis, eesmärgiga vältida moodsa feministliku ühiskonna nõmedusi nagu temakesele tähelepanu pööramine ja rääkimine. "The Fly" on ilmselt enamikul kunagi nähtud film, aga et viimasest korrast oli möödas päris palju aastaid, läksin ma uuele katsele. Päris edukas see katse polnud, sest vaatamiseks läks kaks õhtut ning nii filmi üldisest tempovaegusest kui seal valitsevast günotsentrilisest mentaliteedist tulenevalt leidsime end pidevalt tühiseid detaile kommenteerimast ning külmkapist õlle lisakoguseid hankimast. Võibolla oli filmi vana 50ndate variant teistsugune, kuid horrori ega thrilleri mõõtu "The Fly" küll välja ei anna, pigem on tegu keskpärase ulmefilmiga.

Filmi esmane pealkiri oli "E.T. pohmahommikute kroonikad"

Seth Brundle (Jeff Goldblum) on nohikust teadlane, kes oma katusekorteris on ehitanud valmis teleportatsiooniseadme ja, ehkki film sellele otseselt tähelepanu ei pööra, seadet juhtiva intelligentse arvuti. Mingil teadlaste sümpoosionil satub ta kokku ajakirjaniku Veronica'ga (Geena Davis), viib ta oma korterisse sugu tegema ja näitab talle teleportereid. Ta võidab Veronica südame sellega, et siirdab paaviani, keda ta kodus peab (???) ühest kapslist teise, mille tulemusel vaesest loomast jääb järgi verine võdisev mass. Naine kannab sellest ette oma armukadedast eksmehest toimetajale, kes teda õigusega mõnitab. See innustab iseseisvat karjäärinaist Veronicat teadlast taga õhutama ja kiirustama, mis paneb mehe hooletu eksperimendi korras iseend teleporteerima, märkamata, et kapslisse satub koos temaga ka kärbes. Mõlema olendi geenid koonduvad ja Brundle'st saab mees, kes iga päevaga üha enam kärbestub.

Kärbsed teevad nii tihti, nagu iga lapski teab.

Niisugune teadus, nagu "The Fly"'s demonstreeritakse, oleks olnud arvestatav 50ndatel, kuid mitte 80ndate teises pooles, rääkimata veel ilmselt tobedate mulletite põhjustatud rabavast loogikavaegusest. Kreatsionistidel on ka tugevam teaduslik baas. Ma saan aru, et geenid olid tollal lahedad uued asjad, kuid seda, et need ei tööta niimoodi, oleks ikkagi teada võinud. Kurat, inimese genoomi kaardistamine võttis isegi tänapäeva võimaluste juures aastaid, aga Sethi katusekorteris olev arvuti suudab kaks täiesti erinevat omavahel edukalt liita hetkega. Ma kujutan ette, et isegi viiekümne aasta pärast tuleks niisugusest katsest parimal juhul välja Petri tassi põhjas nõrgalt haisev plöga. Ja kui genoomid ka liitusid, miks hakkas kärbse oma järk-järgult inimese oma välja tõrjuma?

Režissööri palgatud geneetikaekspert.

Film tahtis justkui näidata, et kärbes oli igal moel inimesest tugevam, mis väljendus selles, et Seth suutis päev pärast teleportatsiooni meistervõimleja kombel ringi karelda ja laes kõndida. Sci-fi-filmide tegijad peaksid meeles pidama, et fictioni ees on oluline sõna science kah olemas. Kärbes on inimesest suhteliselt tugevam ja võimekam küll, aga meeter-kaheksakümneni venitades oleks ta täiesti inertne; ammugi ei suudaks tema eluaegset sita sees kakerdamist ette kirjutav genoom kõrgema looma oma kusagilt välja tõrjuda. Ma kordan, geenid ei tööta niimoodi. Ja erinevalt haritud teadlase Seth Brundle väidetust ei söö kärbsed toitu, olles sellele eelnevalt hapet peale oksendanud. Üleüldse unustas film ära pisikese fakti, et koos teadlase ja kärbsega sattus kapslisse vältimatult ka trobikond baktereid, paelusse, nahalesti, muiduleivasööjat ja 80ndate Ameerika tavade kohaselt ka üks ninja, kelle pärilikkusaine oleks samuti arvesse pidanud minema. Baktermees - vat see oleks midagi! Vittu, sihuke arvuti tuleks küll Emexisse viia, mis inimeste ja kärbeste kaugeid esivanemaid isegi äramärkimisega ei austa.

Ja seda veel enne kahetuumalisi protsessoreid.

Üks väärtus filmil siiski oli, nimelt tema ajastutruudus. Mul ei tule kohapeal küll ühtegi teist linateost pähe, mis oleks nii kaheksakümnendad. Mulletid, halvastiistuvad kirevad kampsunid, telliskivilikult aerodünaamilised autod, kähmuritega täidetud piljardibaarid, mulletid, korterite kosmosekindla paksusega rauast lükanduksed, kõikjal suitsu kimuvad naistegelased ja mulletid. Kuid 80ndad tõesti nii jube aeg oli, siis ei kujuta ma küll ette, kuidas säärane ajastu suutis sünnitada häid asju nagu videomängud või Slayer. Kui isegi reporterina ebakompetentne Veronica üritab teadlast Seth'i ära rääkida, et too teeb mingit mõttetut ja perspektiivitut tööd, siis ajab mees ülekäte läinud emase loomulikult minema ja läheb baari uut naist otsima. Ta leiabki mingi tibi, kes on aga kõigist filmidest nähtud kaheksakümnendalikkuse epitsenter, lühikese seeliku, lotendava sinise teksatagi, hair-metali, joomise-suitsetamise ja mulletiga tükkis. Naise võitmiseks peab ta ajastu märgina isegi ruudulises särgis over-the-top'iliku rekkamehega kätt suruma, mille ta oma uue kärbsejõuga muidugi võidab. Sama hästi oleks ta võinud Ronald Reagani koju vedada, selleks jaoks eelnevalt mõned kurjad kommud maha kõmmutades. So 80's!

Where is your god now?

Selle pika möla kirjutamise peale tulid paar õudsemat kohta filmist siiski meelde, näiteks eelmainitud katkiteleporteeritud paavian, kelle verise käpa ilmumine kapsli klaasuksele pani päris võpatama; samuti Veronica unenägu sellest, kuidas ta Sethi sigitatud last aborteerib, ja kuidas arstid tema seest hiiglasliku kärbsevagla välja võtavad. Ent Brundle ise ja tema muundumised, mis peaks ju olema filmi keskne õudus, ei jätnud küll mingit muljet. Hale temast ka ei hakanud, nagu taoliste frankensteinlike filmikollide puhul tihti rõhuasetuseks on, sest isegi üsna kaugelearenenud metamorfoositasemel ajas ta üsna reibast, ehkki segast juttu. Pealegi, nagu mu naispool välja tõi, olid inimkärbsel nii ilusad silmad! Kah viis, kuidas üht õudusfilmi lõpetada. Igatahes tuleb lähemal ajal läbi vaadata ka "The Fly II", mille kohta ma justkui mäletan, et too päris vahva film olnud. Ja seal pole ka Jeff Goldblumi (kellel on juudinägu, nagu me pärast kolmandat õlut avastasime) oma karjäärile plekke lisamas, sest enamikes rollides ta mulle täitsa meeldib. Aga eks näis...

Kus olid loomakaitsjate silmad? Vastus: Goldblumi ümberlõigatud riistal.

4/10

HÕFFi säästupost

Kui isa Pjotr Tartust välja jõudis, olid õudused juba alanud. Nimelt kippus Metsavana raudruun, kellel me kõhu polümeerset kaerajooki liiga täis jootsime, iga valgusfoori taga magama jääma. Õnneks lõi kiire galopp mööda kiirteid tal sooleummistuse eest ja lihased soojaks ning edaspidi see probleem lahenes.

Esimene peatuskoht oli Pilistveres, kus me külastasime välikäimlaid, mille alumised otsad meie suureks imestuseks avanesid otse kohalikku järve, mida peldikutest mitte kaugel ehitisid ka hüppesillad. Vägisi läksid mõtted sellele, et järves eluneb limaseid-kombitsalisi asju, mis on vanemad ja võikamad kui HÕFF, ja mis (üle tee asunud kiriku hereetikust preestri teadmisel muidugi) ihuhädas teelisi natuke päraka poolelt näkitsevad. Õnneks ütles meie peaaegu-kaine teaduslik vaim siiski, et tegu on lihtsalt suurveega ja et kohalike laste suplusjärv ei ulatu normaaltingimustes siiski otse käimlate lampkastini. Sellest teadmisest rahustust saanuna sõitsime me edasi.

Teine peatuskoht oli kusagil tee peal, kuna teie austatud püha isa põis enam väärikas vanuses hästi ei pea ning ta pidi tõlla peatama ja talaari välkudes teeäärsetesse põõsastesse silkama.

Kolmas peatuskoht oli Märjamaa külje all asuvas tanklas, milleni jõudes oli kõigi huulil maagiline sõna BURX. Urbaniseerunumad liikmed meie killavooris (nt Onu Kalver) ostsid omale Statoilist kabanossi, ent prestiižiteadlikumad meie seast võtsid Statoili juures olnud kiirtoidukohast suure ausa burksi, millega kaasnes ka õigus vaadata televiisorist Ice Dog M'i juhatatud mängu, kus noored neiud arvasid ära vanaaegsete terariistade nimetusi, ning õigus külastada naiste WC-d. Kui isa Pjotr viimasena majakesest väljus, oli Metsavana oma auto juba vägeva kurviga ümber pööranud, märkamata tagaistmel püsti seisvat pooltäis õllepurki, mis aga kõigi füüsika- ja esoteerikareeglite vastaselt täiesti püsti jäi. Sõit võis jätkuda.

Lõpuks jõudsimegi Haapsallu. Seal me olime ja seda me nägime: pärast auto parkimist ja taskute täitmist õllega sattusime peale zombiparaadile, mida juhatas kalmulise välimusega autokastis saksofonidel matusemuusikat küttev ansambel ning ruuporiga surnumanaja. Osade zombide puhul oli täitsa aru saada, milliselt elualalt nad enne kõrgendatud seisundisse jõudmist pärinesid, nagu näiteks talaari ja piibliga tegelane oli ilmselgelt olnud isa Pjotri ametivend ning värvilaiguse valge keebi, paleti ja guaššvärve täis plätserdatud paberilehtedega tegelane oli tõenäoliselt olnud Sadama tänaval torumees. Olles paraadi mööda lasknud, jälitasime neid ohutust kaugusest mädaneva liha pudemete üleskorjamise meetodi abil ning jõudsime kindluseõue, kuhu viimased zombid parasjagu sisse toterdasid ja kus nad välikinos väikekodanlaste kombel istmeid hõivasid.

Õuele oli püsti pandud täispuhutud kinoekraan, mida seiklusjanulisemad isikud (nagu meie) saime jälgida lossimüüridelt. Enne esimest filmi taarusid mõned kooljad veel lava ette ja tegid seal gootiroki taustal veidraid mihkeljaaksonlikke liigutusi, mis panid meid meie tõugu isegi surmas häbenema. Sihuksed tegelased peavad Charonile küll oma ema krediitkaardi tühjaks maksma, et too noid üle viiks. Siis tuli aga Jacksoni vaimule lõpuks kiirkaater järele, zombid vajusid oma istmetele ning film sai alata. Tegelikult ei õnnestunud meil seda suurt jälgida, kuna ihuhädad lõid jälle lõkkele ning kuigi põnev see film, mida parasjagu näidati, olema ei paistnud,sest ta oli Eesti film. Oleks siis veel, et filmi näidatuks täispuhutud fallose pealt, aga ei, mingi väliüritustel kasutatava Battery reklaami moodi asjandus oli. Kõige lahedam asi oli hoopis HÕFFi lipp, mis teatud kaugusest ja teatud kortsumisastme pealt vaadatuna meenutas väga Kolmanda Reich'i lippu.

Ainus Haapsalus tehtud foto. Üks neist asutustest pole nagu teised.

Ma ei mäleta, mida me edasi tegime (see kehtib suurema osa järgneva teksti tegevusaja kohta), aga pärastpoole sattusime kaema filmi nimega "Siga", mille osas meil kõigil kõrged ootused olid ja mis osutus parajaks saastaks. Seal oli mingi tüüpiline kiilaspea, valge maika ja džiibiga Ameerika maakas, kes ei vallanud artikuleeritud kõnet ja kes tappis mingil põhjusel koos oma raseda puuris elava kaasaga inimesi. Õhtul sai veel muudki tehtud, näiteks käisime kohalikus Ehte-nimelises klubis, kuhu me vandusime enam iial mitte minna (vt kolm lõiku edasi). Seal siirdusime vene baari nimega Obolon, kus me ostsime 15-kroonilist vene õlut, sõime oma teise burksi ja vaatasime, kuidas tagaruumis keegi lahmiiti saab. Magama hiivasin ma end spordibaasi fuajeesse, kus mul polnud küll õigust viibida, ent kus oli täitsa oma koduse kantsli mõõtu letitagune, kus ennast kerra tõmmata ja kus kuulata oma armsa altaripoisi Fletchu norskamist diivanil. Vahepeal tuli oma üüritoast välja ka alasti Kalver, kes mingil põhjusel andis mulle kaks piletit HÕFFi filmide külastamiseks. Neist oli järgmisel päeval kasu.

Järgmine päev algas umbes kell 11, kui ma end sirgu ajasin, kraami kokku korjasin ja läksin hommikusele jalutuskäigule-palvusele. Palvus toimus mere ääres, kus oli tuuline ja külm. Tegelikult oli kogu Haapsalu täidetud lõikava tuulega, mis isegi Valge Daami minema oli puhunud ja seetõttu ei saanudki ma teda näha ega eksortseerida (huvitav, kas tal olid ka suured tissid). Igatahes mere äärest jalutasin ma mõne aja pärast minema suunas, kus ma arvasin olevat Haapsalu kesklinna, ja kus see oligi. Poes kohtasin mõningaid kolleege, kellega suundusime Lääne Elu peatoimetaja aeda grillima.

See oli üks tore aed, ehkki merele avatud ja seetõttu tuuline. Hommikuks sõin ma liitrise ämbri Rakvere šašlõkki, mis oli poes rabavalt odava hinnaga ja üllatuslikult mitte eriti pekine. Sellele nosisin tervisekaitseinspektsiooni poole silma tehes peale ka sada grammi kapsa-ja-porgandisalatit. Peremehe aeda kogunes selleks ajaks paras gäng ja nad pidasid maha pika seminari sellest, missuguses Nõukogude filmis ikkagi esimesena seksi eesmärgil naiste rindu näidati. Kui suuremad kõnelused olid lõppenud, läksime linna poole vaatama filmi "Mutandid", mis osutus heaks, ehkki ta oli tegelikult täiesti tavapärane zombikas, ainult et hea. Siis sõin ma kultuurikeskuse juures olnud baaris oma kolmandama burksi. Õhtul oli veel film "Inimsajajalgne", mis oli väga hea ja ilmselt kõige rõvedam film, mida mul on olnud au näha.

Kuhugi edasisse õhtusse mahub ka neljanda burksi söömine, mis kandis nime Püha Burger, ja mida müüdi kuskil vagunist. Seda oodates teoretiseerisime me teiste saatusekaaslastega, kui palju seal ikka viirukit ja mürri vahel on. Kõht oli täis, seega oli õlut vaja; seal aitas hädast välja vana hea Obolon, kus mõnus baarimees meile kuhjade kaupa sedasama 15-kroonist põdrakust kaasa müüs. Kohaks, kus õlut juua, osutus vihatud klubi Ehte, kus mängis tümm nagu eelmiselgi õhtul, ent kus kohtas kusagilt Vladipovlovskist tulnud filmirežissööre ja Tallinnast tulnud punkareid. Siis otsustasid isa Pjotr ja Metsa Vana mõlemad ka oma vanu pungiaegu meelde tuletada ja selle heietamise abil väikesi poisse lantida: püha isa oli oma paganlikel aegadel olnud pool aastat Villu Tamme korterinaaber; Metsa Vana jällegi mängis Psühhoterroris trumme. Väikesi poisse (ja isegi paar tüdrukut) kogunes nagu murdu. Kahjuks ei pakkunud nad meile oma noori kehasid, vaid küsisid hoopis suitsu ja õlut; üks neist ajas isegi laua ümber. Trall Ehtes kestis umbes kella kuueni, sellele järgnesid unevald ja kojusõit. Niisugune HÕFF oligi.

Tamur Kusnets – Hundipäikese aeg II: Vaen võtab verejälge

"Hundipäikese aja" teises osas on tegelastel ja lugejal jälle lõbu laialt. Kes esimesest kuulnud pole, siis tegu on Eesti oma viikingiromaaniga. Autor on võtnud "Läänemere isandad", viinud selle Suure Rahvasterändamise aega ning kruvinud adult contenti maksimumile. Viimane tähendab seda, et kangelased on äärmiselt elulähedased, st ajavad omi kangelaseasju, üritades sealjuures alasti naiste hordidelt mitte sugutõbesid saada ning kõikjal vedelevates vereloikudes libastuda.

Kontseptiga "kangelane" käib sõjamees Kusnets muidugi üsna vabalt ringi. Tema püüe tolleaegset olustikku ja inimsuhteid võimalikult tõetruult kujutada tähendab seda, et iga viimane kui tegelane on parandamatu vägivallatseja ja kiimakott; kodust pole võimalik väljuda ilma vähemalt ühte peksmist või massimõrva nägemata. Peategelasel Ballimaril on kõik need voorused loomulikult võimendatud ja segatud suure koguse sotsiopaatiaga; tema tegelaskuju on vaata et sama sõbralik ja meeldiv kui Vana testamendi jumal. Ma tean ju, et turvaline ja vägivallatu elu on inimkonna ajaloos väga uus leiutis ja et Rooma lõpupäevad olid metsikud ajad, ent kas asjad ikka nõnda hukas olid kui kirjanik seda paista laseb?

Autorile peab muidugi niipalju õigust jätma, et olustikku tunneb ta ilmselt minust paremini. Ehkki enamus tegelastest ja sündmustest on fiktiivsed, on säärased ajad ja paigad tõesti olemas olnud ning Kusnets on nende kohta ilmselgelt ka palju lugenud. Kohati tundub küll, et isegi liiga palju, kuna ta on üritanud iga hinna eest oma teadmistega hiilata: ladina- jm keelsete sõnade rohkus ajab silmad segadusse. Arhailiste, poeetiliste või uudissõnadega on ta samuti meie emakeelt rikastanud – sõnadele "oidne", "neim" ja armasaks saanud "ründur" lisanduvad "urjamine" ning vapustavalt anaalne "kähmur". Paremate väljendite puudumisel kasutab autor järjekindlalt ka põnevat sõna "tissid", millega iseloomustatakse enamike oluliste naistegelaste suurimaid füüsilisi tunnusjooni.

Harilik kähmur oma loomulikus keskkonnas.

Kui senikirjeldatud värk peaks huvi pakkuma, siis tasub raamat kindlasti kätte võtta, vähemalt selleks et kirjaniku kodukootud illustratsioonid ära vaadata. Need on minu jaoks tõesti kirsiks koogil ning võrreldes esimese osaga on nende joonistuskvaliteet kasvanud. Pildid on meeldivalt kahemõõtmelised ja lapselikult konkreetsed pliiatsijoonistused, kujutades vaid seda, mis raamatus oluline (st idealiseeritud alasti inimihu). Järgmise Manowari plaadi vahelehele poleks neid küll häbi lükata. Üleüldse ongi kogu "Hundipäikese aeg" üks õlist läikiv heviunelm, või siis noorte süütute militaarses LARPivaimus kasvatatud poiste märg unenägu maailmast, kus mehed on mehed, kus naised teavad oma kohta ning kus vehklevad metallfallosed ainsaks seaduseks on. Minu lugejate kontingendile seega nagu rusikas silmaauku!

Hundipäikese aeg XVI: Grendwulfi tagasitulek

Prehistoric Women (1967)

Olles elus ära tarvitanud hea hulga pulp-filme ja kirjandust, tahaksin ma oma kogemuste põhjal esitada järgneva teesi: nimelt kui valge mees tahab keppi, siis on selleks kõige kindlam viis minna mõne kahtlase mandri džunglisse ja seal ära eksida. Sest nagu Tarzani-lugudest teada, on Aafrika suhteliselt pungil kõikvõimalikest müstilistest (aga arenenud) hõimudest ning kadunud tsivilisatsioonidest. "Prehistoric Women", teine Hammeri film millest mul au on kirjutada, võtab selle teadusliku fakti oma eelduseks.

Keskerakonna naiskogu hommikune rivistus.

Davidi-nimeline kütt läheb enne ööd vihmametsa haavatud leopardi jälitama ning satub valget ninasarvikut (ei, õnneks mitte Savisaart) kummardava veidra neegrihõimu äärmiselt fallosekultuslikule riitusele. Nagu kord ja kohus otsustatakse ta sarvikule sealsamas ohvriks tuua. Ta viiakse looma kuju ette, ent tolle sarve puudutades jääb aeg järsku seisma ning avaneb uks veidrasse riiki, kus elavad valged nahkbikiinides naised, keda valitseb õel kuninganna. Kuninganna nõuab meest kohe endale, ent kangelasele meeldib palju rohkem düstoopia noorim liige, võrdlemisi alaealise välimusega ja unise pilguga blond tibi, kelle välimuse iga rakk otsekui personifitseerib hipiajastu stiili. Pühaduseteotuse eest visatakse David vangi, kus on ka riigi ülejäänud mehed orjatööd tegemas. Film kulmineerub ootuspärase meeste ületõusu, kuninganna kukutamise ning meie noore silmarõõmu päästmisega ninasarvikumaski kandvatele deemoninimestele ohverdamisest.

David ei lasknud end vana "vaata-mis-sul-selja-taga-on" trikiga lollitada.

Kuninganna Saria imestas alati, miks mehed tema audientsil ebalesid.

Kui te juba ise sellele tulnud pole, siis "Prehistoric Women" on tugevalt antifeministlik ja kahemõtteliste vihjetega täidetud teos. Naiste ülemvõim toob kaasa orjuse, väärjumalakummardamise ning valimatu hooramise; iga neiu vajab valget meest oma kaitsjaks; reaalsete lihanuiade puudumisel ümbritsevad naised end kipsist asendustega; ka kuri valitsejanna leiab oma lõpu ja taltub alles fallilise ninasarvikusarve otsas. Ehkki see kõik kuulub ajastu vaimu ning pulp-seikluskirjanduse juurde, on teema käesolevas filmis kuidagi eriti esile toodud. Autorid on vist üritanud rõhuda ka keskkonnateemale juba jutuks tulnud valge ninasarviku läbi, mille kõik isendid kunagi maha olid tapetud ning mille tagasitulekut nüüd oodatakse, tuues ohvreid looma kultuskuju ees. Iidol puruneb filmi lõpus ning end taas neegrihõimu riitusekoopast leidvale Davidile kuulutab preester hõisates, et Valge Ninasarvik on tagasi tulnud. Segane värk ühesõnaga.

Freudile tähendas puhkus Aafrikas vaid tööd.

Must Manner - psühhoanalüüsi häll.

"Prehistoric Women"'i nimelise tordi peal on olemas ka kirss, õigemini küll korralik virsik (või oli see nektariin, millel ka kivi sees? Vahet pole.). Üsna arvestatavat osa filmi kestusest täidavad Aafrika hõimude veidrad rituaalid, millele kangelane tunnistajaks on. Ja need on kuradima vaatemängulised ja efektsed! Eelkõige aga on nad täiesti võõrapärased - ma ei ole midagi niisugust oma tsiviliseeritud elu jooksul näinud - ja juba see annab teosele täiesti omanäolise aura. Tantsitakse barbaarseid tantse (suurepärase koreograafiaga) ning lauldakse mingis Aafrika murrakus veidraid koorilaule. Koos aga mõjuvad need täiesti ihukarvu püsti ajavalt. Mitmed seiklusjutud üritavad hädiselt kirjeldada pärismaalaste kombeid, ent Hammer võttis kätte ja tegi nad oma arusaama kohaselt teoks ja vohh! filmi hinne kerkis kohe kahe pügala võrra. Kõik religioonid võiksid nõnda lummavad olla ja kõik filmitegijad nõnda loomingulised.

Nelson Mandela oma alamate keskel.

PS: Nägin oma hüti aknast just esimest Annelinna betoondžunglis ekslevat neegrit. See arvustus on pühendatud temale.


8/10

The Wolfman (2010)

Laupäeval käisin vaatamas. Siin lühiülevaade koos SPOILERITEGA.


Kusagil 19. sajandi Inglismaa agorafoobsete karjamaade rüpes asub Talboti suguvõsa mõis. Seal elav perepoeg kistakse ühel ööl tundmatu olevuse poolt lõhki ning tema vastne lesk (Emily Blunt) kutsub kadunukese venna eksiilist tagasi, sest... ma tegelikult ei tea põhjust, lesk ise ei paista küll juhtunust väga šokeeritud olevat ning valmistub kohe sõitma Londonisse antikvariaati pidama. Igatahes jõuab Ben Talbot (Benicio Del Toro) pärast näitlejana kodust eemal viibitud aastakümneid isa juurde mõisasse tagasi ning otsustab venna hukkumise mõistatuse lahendada. Lossi ja kohaliku küla lähedale kiviringi juurde on pargitud mustlaste karavan; loomulikult otsitakse vastuseid sealt, aga just siis ilmub taas välja mõrva toime pannud elajas ja tekitab laagris veidi veretööd, mille sekka kuulub ka Ben Talboti hammustamine ja nakatamine lükantroopiaga.

Pole ilmselt eriti suur üllatus, et kummaliste maneeridega vanahärra Talbot (Anthony Hopkins) ongi algne libahunt. Kahjuks aga ei nakatanud ta mitte kiviringi ehitanud muinasbrittide ega mustlaste nõiakunsti läbi, mis oleks põnevale paganlikule seiklusele viidanud, vaid sai oma nakkuse kusagil Hindukuši mägedes ühes koopas Gollumit (või siis tema kaksikvenda) kohates. Vaadates Ben Talboti hundistumise kiirust jääb minule küll müstikaks, kuidas härra tolleaegsete transpordivahenditega Inglismaale ilma täiskuuööl tervet laevameeskonda nahka panemata tagasi jõudis, aga noh, see on ju kõigest film, precious, ning vaid üks paljudest huvipakkuvatest asjadest, millel pikemalt ei peatuta. Lõpupoole paljastab isa enda olemuse pojale ning kutsub teda darthvaderliku retoorikaga lükantroopiale järele andma. Ben ei nõustu ning järgneb homoerootiline kahe karvase musklimäe võitlus.

Veel üks oluline tegelane filmis on Scotland Yardi esindaja Abberline, keda miskipärast iga viimane Inglismaa kolkaelanik nägupidi tunneb ning kes käitub kui tõeline Metsiku Lääne kangelane. Teda valiti ekraanil kujutama - ja see on monumentaalne epic fail - ei keegi muu kui Agent Elrond, tuntud ka kui Hugo Weaving. Oo pühakud! Abberline isegi kõneleb nagu oleks endiselt "Matrix"'i võtetel ja iga ekraanil veedetud hetk paneb vaatajad ootama, kuna ta lausub what good is a full moon if you're unable to howl, mister Werewolf. Ning seda filmitegijale soperdist-kabelimatsu peame me viimaste minutiteni kannatama.


Mõned üldised teesid teose kohta. Film on lühike, kõige rohkem poolteist tundi, mille põhjusest ma küll aru ei saa - enamik stseene on kiirustatud ja selgelt on näha, et mõtteid ja tegevust jagunuks tund aega pikemale kestusele ka. Film on liiga brutaalne, verd ja soolikaid sajab rohkem kui Britannia kaubamärki vihma ning see on täiesti ebavajalik, arvestades üldist viktoriaanlikku atmosfääri. Atmosfäär ise on, muide, päris hästi teostatud - kõik need minevikuhõngulised mõisamaad ja Londoni linn ning udused aasad ja metsad. Seda õhkkonda rikub koos liigse vägivallaga kahjuks ka libahunt ise. Nimelt on tema välimus ja liikumine väga täpselt vanade filmide kummist ametivendi jäljendav. Omal moel on see tore ja nostalgiline peanoogutus klassikute suunas, ent jube ta küll välja ei näe, pigem nagu suvaline metsistunud külaparm, kel karvad kõrvadest välja kasvavad. Paistab, et lavastajad adusid seda samuti, ent mõistsid viga kompenseerida vaid vaatajais rohkete etteaimatavate (vahel lausa kahe- ja kolmekordsete) võpatusmomentide tekitamisega.

Mina oleksin "The Wolfman"'i hoopis teistmoodi teinud. Põhirõhk oleks tulnud panna dramaatilise stsenaariumi kirjutamisele - koos vampiiride ja muumiatega on libahundid parimad õudusfilmitegelased, kelle ümber kududa tõelise haaravate lugude ning mütoloogiliste viidete võrgu. Gore-kalduvustega õudusmäruli asemel oleks meil sünge, tagasihoidliku tempoga gootilik draama, mis jääks pikalt kummitama. Vat niisugusse teosesse sobiks ülihästi Anthony Hopkins kui väärikas näitleja, kel intelligentsete supermõrtsukate vallas ju korralik kogemustepagas. Aga ajada talle pikslitest kasukas selga ning panna ta armastusega tehtud vana-Inglise maastikke verelompidega täitma - no ei. Rohkem Robert E. Howard'i antikangelast De Montour'i ja vähem "I Was a Teenage Werewolf"'i, paluks. Ent mis sa masuaja horrorist ikka tahad.


5/10

The Viking Queen (1967)

Lugesin ükskord Jaanuse hõiset Hammeri filmide kogumiku teemal. Et minu kaasblogijad räägivad selle firma loomingust rohkem kui rahast või naistest, siis otsustasin ma mõned intrigeerivama pealkirjaga nimed enda ekraanile soetada.

Jeesuse Kristuse teine tulemine üllatas kõiki.

"The Viking Queen" on vabas vormis ümberjutustus brittide kuninganna Boudica vastuhakust Rooma võimule. Lugu on niisugune: kui vana kuningas, kes oma eluajal üritas vallutavate roomlastega häid suhteid luua, sureb, saab uueks valitsejaks tema tütar Salina. Neiu esimene ametlik tegu troonil on maavalitseja Justinianusesse ära armuda; see on mõistetav, kuna peale lühikest lembestseeni kaanitiigis lubab mees talle kusagil Itaalias maad ja ilma kokku ning alandab talupoegade makse. Meie kahe linnukese liit ei meeldi aga eriti kellelegi peale mainitud talunike, kelle ainus elatis peale kuninganna vastuvõtusaalis lõugamise on enda siniseks võõpamine ja röövimine-rüüstamine. Salina ja Justinianuse vastu astuvad 1) kohalikud kaubajuudid, 2) maavalitseja paduimperialistidest alluvad ning 3) roomlasi vihkavad druiidid (kelle usundi põhitahkudeks on nähtavasti kepiga taeva poole vehkimine ja massiline inimeste ohverdamine). Kaupmeeste eestkõneleja Osiris haub välja plaani, mille tulemusel Justinianus läheb koos oma leegioniga druiidide mässu likvideerima ning sel ajal võtab tema kõrgem ohvitser Octavianus võimu üle. Plaan õnnestub, kuningannale antakse piitsa, ülemdruiid Maelgan mõjutab teda roomlaste vastu mõõka tõstma ning homeerilist tsirkust saab kogu Britimaa kuhjaga.

Antiikaja moodsaim hukkamismeetod oli katapuldi külge sidumine.

Lääneriikide ettekujutus idaeurooplastest.

60ndad on filmitööstuses õigustatult tuntud kui ajalooliste/fantasystseenide taustal meeliköitva naiseihu eksponeerimise ajastu (Raquel Welch, halloo?!). Ehkki meesvaatajatel pole kahtlemata midagi selle vastu, peab möönma, et Salinat mängiv näitlejanna on oma rolli jaoks natuke liiga palju Playboy modell ja liiga vähe higist leemendav koopanaine – tema kätte sobiks palju paremini pokaal daquirit kui valitsejasau või mõõk. Mis aga tingis tema ja filmi viikingitega seostamise, on omaette müsteerium – tõenäoliselt kirjutati stsenaarium alles peale näitlejannaga kaubale saamist ja seejärel otsustati mõelda mingi blondide naistega seonduv pealkiri (ja seda väidan mina, kes kaljukindlalt nimetab Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aega " viikingiromaaniks). Enamus teisi karaktereid on just sellised, nagu (pseudo)ajaloolisest melodraamast oodata. Ehk ainult peadruiid paistab teiste seast silma, kuna tema tegelaskuju on isegi käesoleva žanri kohta mitmekordselt üle mängitud: härrat oli üsna palju ekraanil näha, ent ma ei suuda meenutada ühtegi stseeni, kus ta poleks Zeusi (mitte Teutatese, Belenose ega mõne teise Asterixi koomiksite kaudu tuttava jumaluse) nimel punnis silmadega kellelegi hukatust kuulutanud.

Wet tunic contest.

Kes mõlemale nibule iminapaga pihta laseb, saab hinnast 20% alla!

Hoolimata madalast eelarvest ja kummalisest näitlejate valikust on filmil siiski ka teisi külgi peale juustususe. Esiteks sobivalt eepiline helitaust. Üsna ilus on vaadata ka teiste linateoste võtteplatsidelt ilmselt ära rotitud sõjavarustust, eriti leegionäride oma (samas ei ole kusagil jälgegi Rooma fortidest vm vägevatest ehitistest). Mis mulle aga enim meeldis, oli sõjavankrite pidev näitamine ekraanil. Filmi jaoks oli ehitatud päris mitu ehtsat kaarikut, mis mööda maastiku ringi kappasid, avariisid tegid ning rataste küljes olevate kardetud žilettvahedate vikatiteradega mehi pikali tõukasid. Tegelikult ka, lust on vaadata kuidas näitlejate kaader ise küllaltki suurel kiirusel sõidukeid juhib ja lahingusse või kallimat kargama sõidab. Millal me üldse viimati vikativankreid linal nägime? Vist selles Aleksander Suure filmis, kus kaks-kolm digitaalset isendit sekunditega rohkem inimesi tükkideks hakivad kui terve pataljon Jedi-rüütleid. Häh, puit 1 : pikslid 0. (Tegelikult pruugitakse puitu "The Viking Queen"'i vältel muudeski mainimisväärsetes valdkondades; näiteks kasutavad brittidest mässajad metsas kasvavaid mände edukalt ründerelvana abitute leegionäride vastu, raiudes need vaestele roomlastele otse kaela. Aga mis seal ikka imestada, kui needsamad distsiplineeritud leegionärid kisuvad valimatult paljaks ja vägistavad Salina naissõdalasi otse keset käimas olevat lahingut.). Ühesõnaga, ehkki "The Viking Queen"'i põhiline väärtus on tema halbus, võib kriitikameelt maha keerates muudki leida. See alla 90 minuti pikk teos pole ühelgi juhul raisatud aeg.

Lugejad võivad ise pildile allkirja mõelda.

7/10

Star Wars Holiday Special (1978)

Aga madu oli kavalam kõigist loomadest Hollywoodis, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles George Lucasele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi teha filmi Chewbacca perekonnast?" Ja George vastas maole: "Me võime teda küll siin-seal näidata, aga tema perekonnast filmi tegemise kohta on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest mõelda ega sellest omavahel rääkida, et te häbist maa alla ei vajuks!" Ja madu ütles George'ile: "Te ei häbene, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te Holiday Special'i valmis saate, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja halba filmi." Ja George nägi, et wookiee'dest oli hea stsenaariumi kirjutada, ja see tegi ta silmadele himu, ja et idee oli ihaldusväärne, sest see pidi rikkaks tegema. Siis ta võttis käsikirja ja kirjutas ning andis kaamera Steve Binderile, ja tema filmis. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endis suurt häbi, ja nad väntasid kähku uusi filme ning ei lasknud Holiday Special'it enam kunagi eetrisse.

Wheee!!! Vaata kui ilusti meie karv läigib!

Chewbacca: piiritult uhke oma perekonna üle. Han Solo rõkkab kaasa.

Pean möönma, et 70ndate diskostaarid sobivad kui valatult kaugesse-kaugesse galaktikasse.


Juba filmime? Aga mul on veel küüned lakkimata!

Star Wars'i pühade-erist on filmikunsti kontekstis üldse natuke vale rääkida. Ta sobib pigem sinna, kus temataolistele antakse pikad ja kurjakuulutavad ladinakeelsed nimed ning kus temaga kontaktis olnud inimesed nutvate lähedaste pilgu all karantiinitelki viiakse ja nende järel tuba desinfitseeritakse. Holiday Special on terviklikult eetris olnud üks, ainult üks kord 1978. aasta jõulude ajal, ning tolle aja lastele visatakse mõnes kohas siiani kõõrdpilke kui "surnud generatsioonile". Seda pole mitte kunagi ametlikult ühelgi andmekandjal välja antud – kõik internetis ringlevad salvestised on pärit aastakümnetevanustelt kodustelt videokassettidelt. Ise suutsin ma selle ära vaadata ainult tänu Ove joomamängudest tingitud mõistusthägustavale pohmellile. Nüüd peaks tegelikult kettaruumi vabastama... huvitav, miks Holiday Special'i fail ennast kustutada ei lase... hiir ei allu ka enam kontrollile... nüüd hakkas ta mingeid imelikke asju netist alla laadima, mis sisaldavad sõnu "doom" ja "worm". Veider. No igatahes ainus hea, mida selle ebapühade-eri kohta öelda saab, on et reductio ad Hitlerum tema peal ei tööta, st seda ei anna tõesti kuidagi natsidega seostada. Positiivne kriitika missugune. O discordia!


MITTE VAADATA EGA OMA LASTELE NÄIDATA

-1/10