Need teist, kel on õnne mind isiklikult tunda, on ehk kuulnud mind korduvalt ja valjusti ütlemas, et Tarantino on kõige halvem asi, mis Lääne filmitööstusega eales juhtunud. See, et teda kiidetakse vägivallakinosse mingi väidetava loovuse ja intelligentsuse toomise eest, on mind alati kummastanud. Või siis on mul "loovusele ja intelligentsusele" mingi muu definitsioon kui "paneme idiootseid rolle mängivad näitlejad pikki jaburaid dialooge pidama ja hakime vahepeal kedagi spontaanselt samuraimõõgaga". Jah, "Pulp Fiction" on üks kõige mõttetumaid filme maailmas. Ainus tõeliselt hea asi, mida Tarantino maailmale andnud on, on osatäitmine "From Dusk Till Dawn"'is.
Neil põhjustel hoiangi ma üldiselt tema filmidest suure kaarega eemale, aga "Django Unchained"'i kaesin ma üle, kuna lootsin, et äkki on seal mingeid viiteid algsele "Django"'le, mis ei kuulu küll minu nähtud vesternide paremikku, ent milles on siiski omad vahvad momendid. Eip, ei mingit seost. Franco Nero olevat kuskil cameo teinud, aga mina teda ära küll ei tundnud. Noh, vähemalt mängib algse "Django" fantastiline tunnusmuusika ka käesoleva teose alguses, mis pani mind piisavalt heldima, et ma selle siiski ära vaatasin.
Tegelikult ega ma väga kahetsegi, et vaatasin. "Django Unchained" on kõiki asjaolusid arvestades üsna hea film. Niipalju peab Tarantino kasuks ütlema, et käsitledes isegi säärast tänaseni tundlikku teemat nagu orjandus, ei allu ta poliitkorrektsusele, vaid kupatab selle sinnasamusesse n-sõnadest koosneva tiraadi saatel. Skinheadide suvepäevadel ei kuule ka nii palju kordi "nigger"'it kui siin filmis. Ja see on tegelikult täitsa värskendav. Mitte neegrite nimetamine neegriteks, vaid poliitkorrektsusele näkku sülitamine. Võibolla tahan ma kunagi isegi "Inglourious Basterds"'i ära vaadata. Mitte veel niipea, aga kunagi.
Tulles tagasi "Django Unchained"'i juurde, siis selle süžee toimub, nagu kõik ilmselt teavad, Kodusõja-eelses Ameerikas, ja päevakorral on orjanduse vastu võitlemine. Peategelane, keegi sakslasest pearahakütt (ilmselt tahetakse näidata, et kõik sakslased polegi rassistid – pff, yeah right, keda te enda arust petate?) otsib üles orja nimega Django, et see aitaks tal ühte sihtmärki leida. Vastutasuks laseb ta Django vabaks, teeb ta enda abiliseks ja nad kütivad mõnda aega pearahasid. Filmi teises pooles lähevad nad Django naist orjusest vabaks ostma. Lõpp on õnnelik; neegritar saabki vabaks ning sakslane sureb maha.
See viimane asi on muide suurepärane. Mainitud sakslane (Christoph Waltz) kehastab kõike seda, mida ma Tarantino filmides vihkan, ehk siis jaburaid dialooge ja arutut vägivalda. Mul oli väga hea meel, kui ta maha lasti. Django (Jamie Foxx) osatäitmine on palju nauditavam. Eluaegse orja kohta oskab ta kahtlaselt hästi ratsutada ja püssi lasta, aga muidu mängib ta värskelt vabaks saanud tõmmut kättemaksuinglit päris hästi välja. Kauboiriided ja revolvrid sobivad talle nagu valatult, ning lisaks on ta enamasti vait ja altkulmu jõllitav, mis on jällegi väga hea.
Minnes kangelaste juurest tegude juurde, siis üldiselt pole "Django Unchained" nii verine film, kui eeldada võiks. Kui verd lendab, siis lendab seda muidugi palju ja graafiliselt, aga vägivallastseene on iseenesest mõõdukalt. Rõhutud on ilmselgelt kvaliteedile üle kvantiteedi. Muuhulgas võib filmis näha paari päris mõnusat vana kooli shootout'i. Enamus vägivallast on aga lühike, brutaalne ja tolle va sakslase initsieeritud. Ausalt öeldes ei teki erilist võimalust suurele emantsipaatorile kaasa elada, kuna orjade vabastamise ülla töö kõrvalt on tegu ilmselge psühhootilise mõrtsukaga. Metsik Lääs oli julm paik küll, aga vaevalt tähendas bounty hunteri amet isegi seal vankritäite moondunud laipade tekitamist ja kokkuvedamist. Ja ega filmis neid orje ausalt öeldes eriti ei vabastata ka – isegi Django jääb oma suguvendade kannatustele üsna külmaks, hoolides pigem suvaliste valgete tapmisest ja oma naise ülesleidmisest.
Naine leitakse muide üles üsna lihtsalt. Tema kättesaamine on aga raskem. Õigupoolest võinuks see üsna kerge olla, kui hull sakslane poleks välja mõelnud mõttetult segast plaani. Selle asemel, et minna orja omaniku (Leonardo DiCaprio) ukse taha lihtsalt küsima, haub ta välja hullumeelse skeemi, mis sisaldab Django kehastumist mustanahaliseks orjapidajaks ning teesklemist, et tahab DiCaprio'lt võitlusorja osta. Kauplemise käigus peavad nad "juhuslikult" Django naist märkama ja tema kui harulduse vastu huvi tundma, kuna orjatar oskab saksa keelt rääkida. Mis võiks küll nii suurepärase plaani juures viltu minna?
Spoiler: päris palju asju võib viltu minna. Antud juhul osutub komistuskiviks DiCaprio majaneegrite ülem, keda mängib eakas Samuel L. Jackson ja kes teeb ilmselt filmi parima osatäitmise. Isandale lojaalne Glover märkab, kuidas Django ja üks orjatar pilke vahetavad, ja teeb omad järeldused. Siis shit hits the fan, sakslane tapetakse ning filmi lõpp venib veel üle poole tunni, enne kui õiglus lõpuks võidutseb ja kaks vaba neegrit päikeseloojangusse ratsutavad.
Kokkuvõttes polnudki asi nõnda hull – vähemalt Tarantino teose kohta. Film on üle kahe ja poole tunni pikk, ja ikkagi on ta silmanähtavalt mitmes kohas kiirustatud. Materjali oleks ilmselt palju enamaks jätkunud. Mina olekski parema meelega vaadanud orjade vabastamist kui toda sõgedat naisepäästmisquesti. Aga sellisena, nagu ta oli, peab "Django Unchained"'i siiski vaadatavaks filmiks lugema – kohmakaks ja Tarantino stiilist rüvetatuks, aga omal moel meeltlahutavaks. Leian, et minu suust on see päris suur kiitus.
6/10
