In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

Minul kui tavainimesest mitte palju põhjalikumal filmisõbral on neil päevil raske ilma suurema eeltööta enesele fantasyfilmide vallast vaatamist leida. Suure eelarvega pompöössete teoste kõrvalt ei paista väiksema kaliibriga asjad lihtsalt välja ja seetõttu ongi viimaste aastate kohal minu teadmises üks üsna suur lünk. Kuid mu hiljutisim vaatamine õpetas mulle, et head fantaasiafilmid ei tule mind lihtsalt niisama netiavarustest üles otsima vaid nõuavad ka minupoolset aktiivsust. Käesoleva teose avastasin ma puhtjuhuslikult ühest selleks üldse mitte ettenähtud kohast; eks näis, mis järgnevatel nädatel saama hakkab. Praegu aga filmist "In the Name of the King".

Vältimaks igasugust teenimatut teiepoolset huvi, mainin ma kohe ära, et teose loojaks on kurikuulus Uwe Boll - mees, kes juba aastaid defineerib tänapäevase kinokunsti Z-kategooriat, ehk selle sügavaimat mülgast. "In the Name of the King" peaks kõigi eelduste kohaselt lösutama sealsamas koos autori teiste jubedustega nagu "Alone in the Dark", kuid - oh üllatust - ta polegi NII vilets. Tegu on arvutimängu järgi toodetud filmiga, mis on 99% juhtudest kindel läbikukkumise retsept (ainus korralik sellise taustaga teos, mis mulle hetkel meenub, on esimene "Mortal Kombat"), ent tänane uurimisalune eirab statistilist tõenäosust ja suudab olla kohati lausa nauditav.

Kaunis fantaasiamaailmas kasvavad naised lausa puu otsas.

"Dungeon Siege" oli põgusalt meelt lahutav mitme aasta tagune action-rollimäng, kus nimetu talupoeg päästis miskist Ehb'i kuningriiki kurjade krug'ide käest. Uwe Boll otsustas, et nii põnev stoori on väärt kinokülastajate hämmastusest punnis silmi, ning kirjutas selle ühelauselisest viielauseliseks. Ehb'i kuningriik on nõnda suures ohus, et isegi represseeritud talupojad otsustavad asuda võitlusse orkimaskides näitlejate hordiga. Samal ajal käib kuningakojas võimuvõitlus, mida ei tee sugugi paremaks fakt, et ülemmaagi tütar lööb litsi põhikurjamiga. Seisukord on üsna nadi, kuid krug'e kontrolliv pahalane teeb kriitilise vea, rünnates peategelase kodutalu.

Peategelasele on filmi jaoks nimi antud. Tema nimi on Farmer - isegi ta abikaasa kutsub teda nõnda. Tänapäevasel perekonnanimede ajastul polekski see ehk kõige kohutavam, arvestades mõningaid türgi- ja ingliskeelseid õudusi, millega meie noored emad-isad oma lapsi ristivad. Ent ajal, kui vaest maameest nimetati vajadusel tema talu nime järgi, võis see küll segadusi tekitada. Nt: "Farmer, teid tabati mõisa põllult naereid varastamast. Karistuseks viiskümmend kepihoopi. Mh? Jah, teie, herr Talupoeg Talupoja talust... Matsid, ärge kogunege kõik troppi, malka jätkub kõigile!" Olgu öeldud, et Farmer käitub talupoeglikult kuni hetkeni, mil naine ja poeg on sugulastele külla sõitnud ning krug'id küla ründavad. Sellest hetkest ilmneb tema (ilmselt) kaasasündinud sõdalaseoskus, mis väljendub imeosavas võitluskunstide tundmises. Filmi lõpuni jääb ta truuks oma algsele relvavalikule, milleks on roostes matšeete ning bumerang. Ükski vastane ei suuda end kaua kaitsta võsaraienoa ja rõhutud taluniku järsult prahvatava vimma kombinatsiooni eest, ning järgnebki hakkimisteekond läbi kuningriigi, kus Farmerit abistab kasuisa Norick, kes hoolimata oma kõrgest east vehib kaevurikirkaga vaenuvägesid rappida.

Lihtsa talupoja abstraktne arusaam kirjatarkusest.

Võitlusstseenid, mida leidub meeldivalt ohtrasti, ongi filmi tugevaim külg. Nad on, tõsi küll, kohati väga jaburad, kuid hea koreograafiaga. Pole üldse raske ignoreerida õnnetut tõsiasja, et külamatsid on Ehbi parimad relvakäsitsejad, kui tänu sellele head mõõgamängu jälgida saab. Nimetute krug'ide hordid langevad märkamatult ning võidutsevad inimlikkus, õiglane kättemaks ja eelkõige kuninga ihukaitsjateks olev ninjade salk, kes taplevad "Tiigri ja Draakoni" stiilis. See viimane on muide täiesti tõsi ja juba iseenesest põhjus "In the Name of the King" ära vaadata. Teine põhjus on lõppvaatus peakurjamiga, mis pakub stseene, mille Uwe Boll "Matrix'ist" pihta pani.

Kas sinine pill peabki kõhu lahti tegema?

Kui rääkida nüüd näitlejatöödest, siis ilmnevad siin hämmastused hämmastuse otsa. Režissöör on oma reputatsioonist hoolimata suutnud koondada terve grupi hästituntud näitlejaid: John Rhys-Davies, Ray Liotta, Jason Statham, Kristanna Loken jt. Paraku pole ükski neist oma ülesannete kõrgusel. Ray Liotta kurjami osas annab tõenäoliselt jubedaima etenduse, olles ekraanil ilmselgelt segaduses ning samas uhke oma "Matrix'i" võtetelt pärit nahkmantli üle. Peategelasel, keda kehastab Jason Statham, tundub kõigest sügavalt pohhui olevat, kui matšeetega rappimine välja arvata. Oma tapetud poega mattes paistab ta kurb küll, ent pigem haua kaevamiseks kulunud hea talumaa raiskumineku üle. Norick'ut mängiv Ron Perlman jätkab oma "Pet Sematary'st" tuttava perverdinaeratusega Farmeri kannul käimist ning paistab üle kõige suitsupausi tahtvat. Ehk ainult ülemmaag John Rhys-Davies näitleb enam-vähem korralikult, kuigi kipub liigselt järgima "vana targa võluri" klišeed.

Inetum kui Lemmy.

Kokkuvõtteks: film on neile, keda meelitavad ninjad ja muud osavad sõdalased, kaunid loodusvaated ning nende eest püstloodselt õhus hõljuvate väätidega mööda sõitvad ksenofoobsed feministidest looduslapsed; samuti neile, kes ei pelga kolmandajärgulist stoorit ja näitlejatöid ning karnevalipoest ostetud maskidega orke. Aa, ning paluks mitte lasta end eemale peletada filmi esimesest stseenist, kus armastajapaar voodis järgnevad laused kuuldavale toob:
N: I knew you'd come.
M: I told you I would.


hinne subjektiivselt 7/10 (puhta entertainment value pärast); objektiivselt 4/10