Beowulf (2007)

Arvutianimatsioonil põhinevad filmid on üks asi, mida ma tänapäevase kinokunsti juures kunagi kannatanud pole (ja ilmselt ei hakkagi kunagi kannatama). Aeg-ajalt ma ehk suudaksingi sundida end mõnda neist läbi vaatama, aga et enamik on lastele mõeldud, siis läheb see karikas minust ikkagi mööda. Nähtavasti pole minus piisavalt "moodsat" mõtlemist, või siis lapsemeelsust (ainuke laste-animafilm, mida ma vaatama nõustun, on "The Land Before Time", aga too pole ka CGI). Meie tänane "Beowulf" sobiks samuti väikestele vaatamiseks, kui seal vohavat vägivalda ning piimariiulite paraadi tagasi tõmmata. Sest stoori ebastabiilsuse, tegelaste kahemõõtmelisuse ning vilkuva-välkuva superkangelase-actioni tõttu ta ühelegi üle 16-sele küll peale minna ei tohiks.

Ilma raskusteta tähtede poole.

Filmile aluseks olnud saagat on, ma eeldan, kõik lugenud. Seekordne adaptsioon teeb loosse mõningaid muudatusi, millest enamik on nii loojate kui vaatajate mugavuse huvides. Samuti lahendatakse Grendeli ja tema ema olemuse ning Beowulfi kroonimise probleemid üsna arukalt ära. Kahjuks tuleb küll möönda, et loo võib igaüks üsna vara ette ära mõelda ning sellest hetkest oli mul edasistest arengutest juba üsna ükskõik.

Vist on orkid on ligidal.

Kuna anglosaksi kirjanduse suurteoses ning filmitegijate kujutlusvõimes nappis seda jumalikku sädet, mis tõelisele kunstile elu annab, siis jäi üle asju mõõga otsa torgata ja õhku lasta, ja seda ka tehti. Sitasti. CGI pole veel piisavalt arenenud, et realistlikke võitlusstseene näidata, ning need tuleb asendada hüppamise-kargamise-lendamisega vähemalt neljas mõõtmes. Nimikangelasel oli tõsiseid raskusi viieks minutikski ühes atmosfäärikihis püsimisega. Seda annab muidugi seletada külma põhjamaa temperatuuriga – ta oli nimelt nii heroiline, et otsustas Grendeli vastu (kellele mõõgaga viga teha ei õnnestu) minna ihualasti ja topeltnelsoniga. Grendelit tahtsid lavastajad kujutada väärastununa, ent paraku viksisid ta üks-ühele "World of Warcrafti" ebasurnute pealt maha. Beowulfi persekannikad said see-eest väga korraliku töötluse – võiks arvata, et nemad ongi teose peakangelased. Tillikat tegevat sangarit nähes kostus peletise suust heakskiitvat üminat ning sellele järgnes destruktiivne armumäng Hrothgari mõdusaalis. Paljude heade pikslite purustamise hinnaga jõuti lõpuks järeldusele, et arvutigraafika on ikka veel lapsekingades.

Pool filmi eelarvest.

Et "Beowulf" kuulsa "300" kiiluvees libiseb, ei tohiks kellelegi uudiseks olla, kuid miks ei võtnud režissöör Zemeckis viimasest eeskuju? "300" on küll film, mida ma otsatult vihkan (nii loo madalalaubalisuse kui tõeliselt tülgastava ideoloogia pärast – film oli põhimõtteliselt ju värbamispropaganda Bushi Iraagi-sõjale), ent sealsete efektide ja võitlusstseenide üle kurta ei saa. Häh, "Beowulf" ei suuda isegi oma valitud stiili hoida – aeg-ajalt ilmutavad end ekraanil kohad, kus tegelaste nägudest on unustatud arvutiga üle käia, või kus nende juuksed-habemed rigor mortislikult jäikadena paigal seisavad. Samuti püsib Anthony Hopkins'i mängitud kuningas Hrothgari määratu (vähemalt 20GB puhast graafilist õõva) õllekõht kummaliselt statsionaarsena ja ei vabise nagu peaks.

SPAAARTAAAA!!!

Kui nüüdseks on jäänud mulje, et ma olen rääkinud ainult efektidest, siis olete õigesti aru saanud. Sest selles filmis lihtsalt pole midagi muud – homoerootilised halva iseloomuga kangelased, tiirased ja lakku täis germaani röövlid ning mõni üksik huvitav koletis ja stseen on kogu austusavaldus, mida kuulsa kangelaskuninga kauged järglsed oma esiisale teevad. Päris-Beowulf pöörab end ilmselt praegu oma Skalunda kääpas ringi ja kiristab hambaid selle saasta peale. Nagu minagi.

Ka väärikas vanuses meeldib kuningas Beowulfile end teiste meeste ees alasti võtta.

2/10