2010. aasta parimad albumid

10. Ea - Au Ellai
Eepiline, lopsakas funeral doom, ehk teisisõnu täpselt nagu kaks eelmist Ea albumit. Üdini etteaimatav, aga ilus kuulata.

9. Celestiial - Where Life Springs Eternal
Minimalistlik, rituaalne funeral doom. Täiesti surnud kõlaga muusika.

8. Darkthrone - Circle the Wagons
Segu päris vana kooli ehk 80ndate black/thrash metalist ning selle esiisast pungist. Darkthrone'i tahtmine on kõik poosetajad skenest välja peksta ja selle käigus tuua asemele mingid kukeharjadega lontrused.

7. Procession - Destroyers of the Faith
Moodne epic doom kõrgekvaliteedilises vormis. Ansambel paikneb Tšiilis, nagu paljud teised viimaste aastate doomifenomenid.

6. Melechesh - Epigenesis
Mesopotaamia etno-black/thrash, tehtud Melecheshi standardi kohaselt, mis tähendab vanadest seiklusfilmidest tuttavaid Lähis-Ida rütme ning kitarride väänamist üle kuue minuti pikkustesse lugudesse.

5. Fungoid Stream - Oceanus 
Kaua oodatud järg bändi debüütplaadile. Üldpilt on sama - ebamaise kõlaga ambienti alla mattuv aeglane funeral doom - kuid muusika on nüanssiderohkem.

4. Nomad Son - The Eternal Ruin
Nomad Son on tagasivaade doomi algusaegadesse, seega küllaltki reibas ja rokilik muusika, millel juures aga vägagi sarkastiline maik.

3. Consummatum Est - Hypnagogia
See album on ülev segu massiivsest ja dramaatilisest funeral doomist ning gootilikust metalist, millest ei puudu leinav naisvokaal.

2. Age Of Taurus - In the Days of the Taurean Empire
Paljudel doomibändidel on mingisugune minotauruse-temaatika, mis stiili esteetikaga üsna hästi kokku läheb. Age Of Taurus pole erand: see noor bänd mängib vägevat vana kooli doomi jõuliselt nagu, noh, noor pull.

1. Mar De Grises - Streams Inwards
Eksperimentaalne death/doom, mis juba kahe eelneva albumiga palju südameid võitnud, ning käesolev on eelmistest võimsamgi. Moodsa ekstreem-doomi kõrgem klass. Pärit on nad loomulikult Tšiilist.





Ega palju lisada oskagi - aasta polnud just jalustrabav ning minagi väga suurt huvi uue muusika avastamise vastu üles ei näidanud. Peale doomi kuulasin õite vähe muud. Ega selles žanriski suurt midagi ei toimunud, minu suureks pettumuseks vähemalt selle raskemates vormides mitte - meloodilise doomi vallas ilmus veidi rohkem meeldejäävaid asju. Oh, kuidas ma vajaksin praegu mõnda uut hingemädandavat ja räiget fjuuneral-albumit, oh-oh-oh...

DOOM METAL IS DEAD