The Final Inquiry (2007)

"The Final Inquiry" kohta lugesin ma Eesti Kristlikust Foorumist, kus lehekülje allosas niisugust teost suurelt reklaamiti. Puhtast uudishimust klikkisin et näha, milline piiblilugu seekord ekraanile lastud on. Ei olnudki otseselt Piiblist, vaid hoopis lugu Jeesuse tapmist uurivast Rooma väejuhist. Stoori kõlas mõnevõrra huvitavalt, niisiis vaatasin IMDb-st lähemalt järele. Seal sattus silm näitlejate nimistule ja ma pidin peaaegu tooli pealt maha kukkuma. Filmis näitlevad vanameister Max Von Sydow, kes mingil kummalisel põhjusel endiselt elus on, ja Dolph Lundgren (kes ei mängigi ristilt maha ronivat Universaalset Jeesust). Järgmised hiirevajutused olid seotud juba torrentite otsimisega.

Psst, mingid ateistid vahivad siin meie filmi!

Ühel heal päeval läheb kogu Rooma impeeriumis taevas pilve ja maa väriseb. Seepeale kutsub vana keiser Tiberius (Max Von Sydow) Galliast ära eksiilis väepealiku Titus Valerius Tauruse (Daniele Liotti), kel teatavad detektiivioskused on, ning laseb tal uurida ühe hukkamise müstilisi tagamaid kauges Juuda provintsis. Senati Ja Rooma Rahva alam sõidabki Jeruusalemma, kaasas viimaselt Gallia-sõjakäigult hangitud teener Brixos (Dolph Lundgren). Kohaliku rahva seas levib müüt, et hukatud Jeesus on surnuist üles tõusnud ning ratsionalist Titus hakkab sellele kohe kümne küünega kallale. Eks nad seal siis kemplevad variseridega ja korrumpeerunud maavalitseja Pilatusega ning loovad sõprussidemeid Jeesuse ülestõusmist uskuva sektiga. Roomlane ja barbarist teener jõuavad vahepeal ka sõpradeks saada; samuti armub roomlane ära kohalikku kristlasest naisesse. Pärast lõpeb kõik muidugi õnnelikult: müsteerium lahendatakse, Titusest saab kristlane ja ta abiellub oma armastatuga.

Nii hea nägu on peas, nagu oleks just Egiptusest välja saanud.

Filmi kohta, mis on kristlastelt, kristlastest ja kristlastele, on see suhteliselt neutraalne. Pontius Pilatus näeb küll välja nagu õel eunuhh ja juudi preestrid on kohutavad salasepitsejad, ent muud rahvast kujutatakse üsna viisakas valguses. Näitlemine on kohati veidi ülespuhutud ja koomiline, aga siiski talutav. Nauding on näha ka, et filmi ilmselt mitte kuigi suure eelarve juures on lavakujundusele ja õhustikule päris korralikult rõhku pandud. Mitte midagi nii pompöösset kui maailmakuulsates Roomast rääkivates teostes, ent siiski hea. Ajaloo lisamisega pingutati lõpus küll natuke üle, kui ebakuulsusrikkaks hetkeks tuuakse mängu järgmine keiser Caligula, aga seda viga pole raske ignoreerida.

Mannekeeni jaoks jäi rahast puudu, niisiis varastati Jeesuse korjuse kujutamiseks kohalikult näituselt maajade muumia.

Film keeratakse naljaks muudel aladel, mille eest vastutavad isikud pühast loomeväest ilmselt liiga purjus olid, et pöörata tähelepanu detailidele ja nende loogilisusele. Titust keisri juurde viiva laeva madrus hakkab – nagu quest giver arvutimängus – täiesti ootamatult rääkima, kui müstiline ikka on, et keiser just siin elab. Nagu mida? Või Dolph Brixos, kelle seljariided ühe kõrtsiskäigu vältel korduvalt vahetuvad ning kes suudab oma õhukese tuunika alla ära peita nii jõhkra sõjakirve, et sellega kutsutaks talle fantasyfilmide võtetel ka politsei. Tõeline pärl on aga peategelane, kes vaatab sihipäraselt mööda ilmsetest juhtlõngadest, laseb pea igaühel endale valetada ja pigistab silma kinni ratsionaalsete tõendite ees Jeesuse ülestõusmise kohta. Huvitav, kas niimoodi usklikud ateiste ette kujutavadki? Kuid kui võtta arvesse, et Titus leiab elu armastuse juba kolmandas naises, keda ta Jeruusalemma kõrvaltänaval kohtab, ja ajab talle teismelise kombel terve filmi aja ligi, siis ongi ehk andeksantav, et ta pea veidi sassis on.

Härrased! Meie alkeemikud on leiutanud alkoholi!

Ma hakkan mõtlema, et kvaliteetne sümbioos epic-fail-möödapanekutest ja südamega tehtud poolajaloofilmist on päris armas retsept. Kui keegi niisuguseid teoseid veel teadma peaks, siis tuleks kindlasti minule mainida, ma vaataks nad hea meelega läbi. "The Final Inquiry" tuleks ka soovijatega uuesti üle kaeda, näiteks jõuluajal. Kutsume Antti Looduse ka kampa ja teeme ühe mõnusa õhtu!

Juudamaa otsib superstaari.

Oma arust olen ma seda stseeni kuskil filmis juba näinud.

7/10