2009. aasta 10 parimat albumit

Läinud aasta oli muusika vallas küllaltki keskpärane, ja minu enda initsiatiiv midagi uut avastada jättis ka soovida. Plaatide esikümme tuli siiski kergelt kokku, ja siin ta nüüd on.



10. Procession - The Cult of Disease (doom, Tšiili)

9. Behemoth - Evangelion (death metal, Poola)

8. Black Wreath - A Pyre of Lost Dreams (black/funeral doom, Taani)

7. Mournful Congregation - The June Frost (funeral doom, Austraalia)

6. Glorior Belli - Meet Us At the Southern Sign (black metal, Prantsusmaa)

5. Spiritus Mortis - The God Behind the God (doom, Soome)

4. Moss - Tombs of the Blind Drugged (drone/doom, Inglismaa)

3. Griftegard - Solemn, Sacred, Severe (doom, Rootsi)

2. The Howling Void - Megaliths of the Abyss (ambient/funeral doom, USA)

1. Urna - Iter ad Lucem (black/funeral doom, Itaalia)


Kaks enam-vähem jalustrabavat albumit olidki Urna ja The Howling Void'i poolt. Urna teos kõlab nagu veelgi parem versioon oma vennasbändi Arcana Coelestia debüütplaadist "Ubi Secreta Colunt", ent Arcana Coelestia enda 2009. aasta üllitis "Le Mirage de l'Ideal", mis võinuks samuti siin esikümnes olla, kaotas punkte muusika vahele lükatud tobedate, pateetiliste ja rõhuvalt pikkade itaaliakeelsete sissekõneldud lõikude eest. The Howling Void on uustulnuk ja mängib Lovecrafti vaimus ambientiga segatud funeral doomi, mis on väga hea lohutus minusugustele, kes pikisilmi ootasid juba veebruaris ilmuma pidanud Fungoid Stream'i teist albumit. Ehkki esikohti hõivavad ekstreemsemad albumid, toimusid huvitavamad asjad sel aastal just "tava"doomi vallas. Griftegard on järjekordne paljutõotav uustulnuk, ning vanad-tuntud tegijad nagu Spiritus Mortis, While Heaven Wept, Candlemass jt andsid välja häid plaate, mida kindlasti kuulata tasub.
Pettumusi leidus kahjuks ka. Venelaste eepiline black/doom orkester Forest Stream, mille esimene täispikk üks allakirjutanu lemmikalbumeid on, andis pika ootamise tulemusena välja mingisuguse täiesti keskpärase sümfoonilise black metali käkerdise, milles bändi vana vaimu küll eriti tunda pole. Soomlaste Depressed Mode, mis tegi paari aasta eest täiesti geneerilise, muusikaliselt "ohutu" ja minule ootamatult meeldiva doom/death debüüdi, suutis sel aastal välja anda arusaamatu melodeath-plaadi, millel ainult lõpupoole üks arvestatav doom-lugu kõlab. Aga mida oodata bändist, mis oligi omal ajal naljana mõeldud?