Michael Scott Rohan - "The Winter of the World"

Ja veel raamatuid.


Paljud teist on lugenud või kuulnud raamatust "Jääalasi", mis tükk aega tagasi eesti keelde tõlgiti, kuid mille teised osad kahjuks tõlkimata jäid. Minule jättis "Jääalasi" kunagi väga hea mulje, ent "Maailma talve" ülejäänud triloogiani jõudsin alles sel sügisel, sest viimasest ingliskeelsest trükist on möödas 14 aastat ning veebi kaudu tellimine oleks väga kallis tulnud; uskumatu õnnena leidsin ma teosed kodumaiselt Estcon'ilt. Aga see selleks.

"The Winter of the World" lahterdub ilmselt high fantasy alla ning toimub jääaja-aegses maailmas. Kusagil väikeses linnas sirgub üles orjapoiss Alv, kelle elu muutub järsult peale röövlite laevastiku rünnakut ja linnakese hävitamist. Alv satub meistersepa Mylio õpipoisiks ning temas hakkavad ilmnema võimed, nagu raamatute peategelastel ikka kombeks. Edasi läheb kõik juba mööda etteaimatavat rada, mis sisaldab kõiki mõeldavaid fantaasiaklišeesid.

Nagu öeldud, jättis esimene romaan "The Anvil of Ice" mulle tugeva mulje oma natuke teistsuguse olustiku ja atmosfääri tõttu. Liginevate jääliustike hirmu all elavate põhjamaade olemust ja barbaarsust oli tõesti hästi kujutatud; üksikud olulisemad tegelased olid küllaltki huvitavad ja välja töötatud; sepakunsti kui tolle maailma vastet maagiale anti edasi kirglikult ja omanäoliselt; JÄÄ ning liustikke juhtiv kuri tahe olid suurepärased leiutised. Mulle meeldis ka see, et tegevus toimus alternatiivses Põhja-Ameerikas ning et kenasti olid omavahel kokku sobitatud reaalne pleistotseeniaegne loodus, indiaani müüdid ning pronksiaega meenutav tsivilisatsioon. Samas saan ma aru ka teisiti mõtlevatest inimestest – nagu keegi oma kirjanduseostuga kekkavale minule Estconil mainis, ei taha ta lugeda järjekordset raamatut, mis algab maakaardi ja lõpeb sõnaseletustega.

Ülejäänud kahes raamatus "The Forge in the Forest" ning "The Hammer of the Sun" selgub aga kurb tõsiasi, et autori fantaasia sai selleks hetkeks otsa. Siin löövadki tõeliselt välja ülalmainitud fantasy-klišeed – M. S. Rohan on väga hoolikalt Tolkieni lugenud. Olemas on Gondori taolised mandunud kuningriigid, eksiilis kuningapojad, haldjaid täis metsad, päkapikke/neandertallasi täis koobastikud, lohed, ebareaalsed armulood, võlumõõgad ja ühel jabural hetkel isegi zombid. Ära sai lörtsitud ka esimeses teoses figureerinud Jää kui pooleldi ebaisikulise kurjuse olemus. Tegelased kõnnivad mööda etteaimatavat rada edasi, löövad üha suuremate ja uhkemate linnade all lahinguid, teevad üha vingemat sepakunsti... saate vist aru, kuhu mina (ja autor) sihime.

Ma ei saa öelda, et triloogia teine pool halb lugemine oleks, pigem ebaühtlane. Algupärast loomesädet siin-seal veel kohtab ning päris igav ei hakka ka kunagi. Rohkem üllatusmomente oleks lihtsalt kasuks tulnud ning aidanud ebaoriginaalsest materjalist enamat välja võluda. Kõige rohkem kurvastas mind see, et autor ei toonud mängu tagasi esimese raamatu lõpul maha löödud seppmeistrit, kes kogu kolme teose peale kindlasti kõige huvitavam tegelane oli. Tavaliselt ei lasta nõnda tähtsatel kurjamitel kaua surnuna püsida, kuid selles triloogias ei järginud kirjanik vajalikul hetkel traditsiooni ning mõtles välja uusi, märksa mõttetumaid tüüpe. Ka ei saanud teoks minu lootus, et sarja lõpus jõuavad kangelased tagasi Mylio torni ning et seal toimub viimane võitlus.

Noh, ilmselt ongi "The Winter of the World" tüüpiline tänapäevane eepiline fantasy – palju keskpärasust ja trompetipuhumist ning siin-seal ka loomingulisust. Kummaline küll, aga loetav ta on ja kindlasti võtan ma kõik kolm raamatut veel mõned korrad ette.


Wikipedia: autor