Brian Herbert, Kevin J. Anderson - "Paul of Dune"

Veel raamatutest. See on kõige värskem Düüni-sarja teos ning ei jää kaugeltki viimaseks. Küll aga on see esimene Brian Herberti, st Franki poja poolt kirjutatutest, mis mulle kätte satub – varem suhtusin ma neisse skepsisega, nüüd aga paistab, et peab ka teised ette võtma. Arvustus on kirjutatud absoluutselt mitteseonduva "80s Action Guide"'i vulgaarses võtmes, ja ma vabandan autorite ning Frank Herberti vaimu ees. Kaaslaste surve sundis mind selleks.


KIRJELDUS:
"Düüni" otsene järg.

TERVE LUGU VÄHEMA HULGA SÕNADEGA KUI SELLES LAUSES LEIDA ON:
Vaenlased üritavad jätkuvalt Paul Atreidest tappa; vaenlased surevad.

HOMOEROOTIKA:
Puudub. Frank Herbert oli eraelus minu teada võrdlemisi usklik inimene, ning homoseksuaalsuse teemat ta väldib, või omistab selle ainult kõige kurjematele pahalastele. Ainus avalik pede Düüni universumis on parun Harkonnen, keda siin raamatus palju ei kohta ning kelle eelistusi vist ainult möödaminnes mainiti.

LAIBALOENDUS:
Palju miljardeid, kuna pool raamatu sisust toimub otse Muad'Dib'i džihaadi kõrgpunktis. Aga isegi otseselt mainitud tapmisi tuleb kokku sadade kaupa. Peaaegu igal teisel leheküljel saab keegi nuga, ning tavaliselt mitte üksinda.

KUI HALB SEE TEGELIKULT ON?
Absoluutselt mitte halb. Olen sunnitud möönma, et raamat on tunduvalt parem kui lahkunud Frank Herberti enda viimased üllitised "Düüni ketserid" ning "Düün: Kapiitlisaal". Herberti poeg Kevin Andersoni kaasabil saab päris hästi hakkama nii oma isa poolelijäänud ideede realiseerimise kui ka tema kirjutamisstiili jäljendamisega. "Paul of Dune" oleks võinud kenasti mahtuda algsete Düüni-raamatute keskele, ja keegi poleks vahet teinud. Ehkki tegevuse ajaline paigutus seda nagunii nõudis, on raamat tõesti igas mõttes algse triloogia juurde kuuluv. Vana Herbert sattus kõrges eas oma viimaseid teoseid kirjutades liiga suurde vaimustusse sellest va seksiteemast – "Paul of Dune" aga käsitleb algtriloogiast armsaks saanud poliitika, sõja, religiooni ning vandenõude sasipundarde liini.

Ehkki nagu kõikvõimalike järgede ja eellugude tüüpviga ette näeb – vanade karakterite lood seletatakse liiga põhjalikult lahti ning sobitatakse sisse ülimastaapseid ajaloosündmusi, mida tegelased varem mingil müstilisel põhjusel ei maininud – ei ole see siiski fataalne. Autorid on tõesti vaeva näinud, et oma väljamõeldud konflikte olemasoleva maailmaga võimalikult realistlikult ühendada. Võibolla poleks vaja olnud Grummani vandenõusse Harkonneneid lisada, sest nad on niigi piisavalt pahad, kuid see ei häiri mind. Samas krahv Hasimir Fenrig, keda "Düünis" ainult põgusalt kohtas kuid kes väga huvitava karakterina tundus, on "Paul of Dune"'s üheks peategelaseks ja tõenäoliselt kõige õnnestunumaks üldse. Omaette ooper on ka "Düüni messiast" tuttava Arrakeeni hiidkindluse ehitamine, mida autorid siin väga tähtsaks peavad – kahjuks ei kirjutanud nad aga midagi Alia templist, mis on tegelikult palju süngema tähendusega ehitis, nagu see "Messias" hästi välja tuleb.

Neid "kui"'sid tuleb muidugi veelgi, ent "Paul of Dune" jääb äärmiselt sisutihedaks ja põnevaks raamatuks. Mulle meeldib ka kahe süžee – Pauli noorusaja ning tema esimeste imperaatoriaastate – järkjärguline vaheldumine, mis on läbi Irulani biograafiakirjutamise ennast kenasti avama pandud ning mida kinnistavad tegelaste mineviku ja oleviku vahelised seosed. Kui paljude teiste raamatusaagade eel- ja vahelood jätavad niisuguse minevikusündmuste seostamise väga pealiskaudsele tasemele ja keskenduvad tegelikult ainult uutele leiutistele, siis "Paul of Dune" suudab tõesti mõlemat teha.

PARIM ONE-LINER:
See on raamat, mitte film, okei? Sama hästi võiks hakata tolkiaanast paremaid lauseid otsima.

TOBE POLIITILINE SISU:
Keeruline. Poliitika oli Frank Herberti jaoks läbivalt oluline teema. Üldiselt ei tunnistata tulevikuühiskonnas muid valitsemisvorme peale ainuvõimu, ent kirjanik püüab fakti, et tema peategelased on enamuses türannid või nende veendunud pooldajad, pehmendada nende positiivsete külgede ning heade motiividega. Korduvalt rõhutatakse, kui korrumpeerunud ja mandunud eelmise imperaatori, Shaddam IV valitsus oli, ja kui ülevasse tulevikku kwisatz haderachi visioon inimkonna juhatab. Düüni saaga viimastes raamatutes, kümneid tuhandeid aastaid hiljem, pole sellega küll juhugi jõutud. Minu arvates võib kogu (Paul Muad'Dib'i) poliitilise sõnumi kokku võtta Asimovi robootika nullseadusega, et "sina ei pea mitte laskma oma tegutsemise või tegutsematuse tõttu inimkonnal hukka saada".

MEELDEJÄÄV SURM:
Kõige põnevamaid surmasid eriti detailirikkalt ei kirjeldata, ehkki seotud tegelased nende toimepanemisest tavaliselt üsna suures vaimustuses on. Valdav enamus tapmistest toimub vana hea noa abil. No olgu, Ecazi suurhertsogi hirmpaks mõõgameister saab saeketastega päris toredasti läbi hekseldatud. Suurem osa surmasid on päris meeldejäävad, ehkki kordavad üksteist; hea on lugeda, kuidas tähtsamad tegelased, kes on eranditult imehead võitlejad, kõikvõimalikke "eliitsõdureid" kümnete kaupa salatiks hakivad. Kuigi "Düün" pole mingil juhul action-ulme, on seal võitlemisel tavalisest veidi olulisem, otsustavam ning läbimõeldum roll.

KAS LÕPUS TOIMUS AATOMIPLAHVATUS?
Veidral kombel mitte. Düüni universumis on, nagu teada, Suure Konventsiooni järgi tuumarelvade kasutamine äärmiselt keelatud tegevus. Raamatu lõpus toimub küll kolme planeedi sõjaline steriliseerimine, kuid seda muude vahenditega. Et teid aga mitte väga kurvastada, siis "Düüni Paul"'ile kronoloogiliselt eelnev "Düün" kui ka järgnev "Düüni messias" lõpevad aatomiplahvatustega.

MIDA MA ÕPPISIN:
Mitte kõik raamatute mustkümnendad järjed ei pruugi halvad olla. "Düüni" maailmast on veel palju kirjutada. Vandenõud pole kunagi liiga arvukad ega liiga põhjalikud. Nüüd ma tean, kust tuleb Duncan Idaho lause "esimest korda sain oma mõega veriseks Grummanil".


Wikipedia: kirjanik / teos