Starcrash (1978)

Mõni laps jääb eluks ajaks inkubaatorisse.

"Tähesõdade" esimese filmi populaarsusest ei kõnele miski muu nõnda elavalt kui "Starcrash". See tuli välja juba järgmisel aastal peale oma suurt eeskuju ning üritas teda igal moel jäljendada. Ehkki "Star Wars" polnud oma idee poolest midagi uut - pigem vana kosmosefantasy-žanri kõige kuulsam sünnitis - pidasid "Tähevaringu" tootjad teda plagieerimise jaoks piisavalt unikaalseks. Mina vaatasin seda koos Metsavana, Kole-Jaanuse ja mõnede teiste isikutega oravaparteile katust pakkuva (psst!) firma suurepärases projektorisaalis. Pärast veidra ja omapärase Brasiilia õuduka nautimist oli "Starcrash" kui sõõm värsket... vaakumit. Juba pikka ega polnud midagi nii head/halba ja naljakat näinud. Minu halbfilmide edetabelis saab ta kindlasti hõivama üsna kõrge koha.

Kosmose Gildi navigaator? David Lynch, mida sa vaadanud oled?

Nagu öeldud - "Tähesõdade" koopia, aga mõningate oluliste erinevustega. Puuduvad osad neist elementidest, mis George Lucas'e kuulsa teose kuulsaks tegid, nagu head näitlejad, kompetentsed filmitegijad, eriefektid, elementaarne loogika ja kasvõi minimaalne arusaam astronoomiast. Kõiki neid asju üritatakse kompenseerida bikiinide väel kosmoses töllerdava supertibiga ning... David Hasselhoffi(de)ga. Ma ei tee nalja! Päris David Hasselhoff ilmub välja alles filmi lõpul, enne teda figureerib aga temaga äravahetamiseni sarnane, ehkki inetum, muu näitleja. Me mõtlesimegi kogu aja, et see on vana alkohoolik ise. Pärast selgus muidugi tõde.

Pildil: ulmelise joobega kaasnevad hallutsinatsioonid.

Süžeeks on "Star Wars", mille jaburusenupp skaala peal "implodeeruva aju" peale keeratud. Universumis tegutsevad näiteks amatsoonid, kel on olemas kosmosehävitajad, ent kes oma planeedil ratsutavad hobustel ringi, mõõgad käes. Neil on ka Rhodose kolossi mõõtu robot, kellel on tohutud metalltissid ning võime eikusagilt kangelaste selja taha ilmuda. Kurja krahvi Zarth Arn'i baasi ja kangelaste maandumispaiga vahel on nuiadega relvastatud ahvinimeste hõim – tekib küsimus, kes nüüd keda plagieerib, sest ewokid "Jedi Tagasitulekus" on kahtlaselt sellele sarnane lahendus. Kõigele paneb aga krooni pähe režissööri arusaam füüsikast ja astronoomiast. Me saame teada, et vaakum pole kosmoses liikumisel ja ellujäämisel kuigi oluline suurus. Samuti saame me teada, et aeg on rohelist värvi; seda filmi ühes kõige meeldejäävamas kohas, kui imperaator hüüab: "Battleship, stop the time!" ning kui rohelised... lained vaenlase laeva seiskavad. Minu arvates märksa vägevam jõudemonstratsioon kui planeete õhkav Surmatäht. Ahjaa, ning universumi kõige kohutavamad koletised, keda kõik hirmsasti kardavad, on oma olemuselt roosad hõljuvad mullid.

Liig kirglik vahekord robotiga viis jahutusseadme lämmastikuballooni purunemiseni.

Ma ei hakka kogu seda mentaalset kollapsit edasi kirjeldama – ei taha potentsiaalsete vaatajate avastamisrõõmu rikkuda. Üritan mõelda hoopis sellele, missugune efekt võis filmil 70ndate lõpul olla. Teades, et lääne ühiskondade lastele meeldivad igasugused ülespuhutud jaburdused, ei imestaks ma üldse, kui "Starcrash" omal ajal paljudele peale läks. Mis võiks olla lahedam kui valgusmõõgaga David Hasselhoff, kes silmadest lasereid välja tulistab? Mitte miski peale lendava küborgdinosauruse seljas ratsutava David Hasselhoffi, kellel on shurikene eritav valgusmõõk ning kes põrutab oma silmadest laserrakette välja! Ainus takistus tänapäevasele populaarsusele on ilmselt "Matrix"'i stiilis võitlusstseenide puudumine. Khm, khm, äkki peaks uuslavastuse peale mõtlema? Okei, nali naljaks, "Starcrash"'i taolised filmid saavad/võivad/tohivad tekkida ainult üks kord ajaloos; midagi rohkemat oleks juba liiga palju. Ent see üks kord on kõik, mida heaks õhtuseks õlle-ja-filmi kombinatsiooniks vaja.

Raadiumi käitlemine.

8/10