Kas me selle filmi nimel välja surimegi?Kunagi olla olnud samanimelised teleseriaalid ning tänane film kasutab sarnast stoorit: kolm inimest, kellest kaks on teadlased, satuvad eelajaloolisse paralleeldimensiooni ning nagu kadunud maailma-tüüpi teostes ikka kombeks, on teadlased esimesed, kes ei taha kuuldagi rabava paiga uurimisest, vaid otsivad kiireimat teed tagasi oma ajastusse; seda eriti pärast kohtumist tiiraste ahvinimeste, kummist sisalikmeeste ning empaatiavõimeliste dinosaurustega. No ja siis nad seal rabelevad ringi, päästavad maailma ja jõuavad veel koju tagasigi. Pikemat seletamist film ei vaja – igaüks, kel vähegi kogemusi taolise ulmega, kujutab seda isegi ette. Igatahes mina ei saa lihtsalt aru: sa oled teadlane, sa satud säärasesse paika ja sa ei mõtle muust kui naispeategelasega mehkeldamisest ja vanasse heasse konservatiivsesse Ameerikasse naasmisest, selle asemel et jääda paigale ja teadust teha? Kurat, oleks minul niisugune võimalus, jätaks mina kogu oma senise elu paugupealt maha. Päh.
Järjekordne teadusele mittehuvipakkuv asi.Jah, "Land of the Lost" on eelkõige komöödia ja pole plaanitudki tõsiseltvõetava seiklusfilmina. Kuid siit algavad probleemid. Milleks on vaja ulmelist keskkonda Ameerika populaarkultuuril põhineva filmi jaoks? Valdav enamus naljadest on kas sellest valdkonnast, või lihtsalt nõmedad. Ma ei tunne ühegi teise filmižanri vastu suuremat tülgastust kui tiinekakomöödiate vastu, ja kahjuks pürgib film just sellesse kategooriasse. Läbivaks elemendiks on tissinaljad, narkonaljad ning sitanaljad. Kõige meeldejäävamalt rõve koht oli see, kus peategelane valab end üle hadrosauruse uriiniga ning joob seda, et oma lõhna varjata. Ma tean, et see idee on varastatud "Jurassic Park III"'st, ent seal ei esitletud protsessi visuaalselt. Isegi minul on olemas hea maitse piir, ja "Land of the Lost" suutis selle paraku ületada. Gore-horrori väärilisi stseene ja perefilme ei tohiks lihtsalt omavahel segada.
Buddha jutluste kõikuv populaarsus.Nagu juba mainitud, põhineb huumor, nagu ka enam-vähem kõik muu, popkultuuril. Tegelased ümisevad poplaule, dinosaurused naudivad poplaule, taevast kukkuvate Hummer-limusiinide raadiod mängivad poplaule ja peakangelase tahhüonimasin mängib mingil põhjusel poplaule. Peategelane viitab M&M'side söömisele ja demonstreerib oma firmajalatseid. Kui see ei ole masu->täpe implikatsioon, siis pole seda miski muu. Kas tõesti saadi nõnda märkimisväärne osa eelarvest kuulsatelt firmadelt, et filmitootjad pidid minema sama libedat rada kui "I, Robot", mis Will Smithi suu läbi botaseid reklaamis? Sic transit gloria mundi...
Isegi motivatsioonipostreid reklaamitakse.Kõigest senimainitust võiks ju kuidagi kõrvale vaadata, sest teoses on dinosaurused ja ilusad, ehkki odavad arvutil valmistatud ulmemaastikud veidrate puude, väätide ja helendavate kristallidega tükkis. Paraku viib kõik aia taha see, et filmitootjad on saanud väga valesti aru ühest kõige lahedamast nišiedukusretseptist: teadlikult halbade filmide tegemisest. "Land of the Lost" on teadlikult halb, selles pole mingit kahtlust. Kahjuks seisneb enamiku taoliste filmide läbikukkumine selles, et halvale süžeele lisatakse mugavuse mõttes ka halb näitleja- ja tehniline töö. Peategelane on teadlasena täiesti küündimatu isegi komöödiakontekstis; meeskõrvalosatäitjal pole absoluutselt mitte mingisugust aimu sellest, mida näitlemine endast kujutab, ning pooltes stseenides on kaameratöö ainsaks ülesandeks naistegelast ilusana näidata (ehkki vähemalt sellega läbi ei kukuta). Lõpptulemuseks on pidev mõttetu action, mis oma ora-perses-tempost hoolimata haigutama ajab (sama probleem, muide, oli ka filmil "Australia", mida ma mõne päeva eest nägin ning mis võinuks ilma niisuguse pinnapealsuseta korralik teos olla).
Valged naised on käibevaluuta igas ajastus ja ühiskonnas.Ühesõnaga, ärge raisake enda ja oma pere aega sellele filmile, kui te just pole nagu mina ja ei tunne tavalisest sügavamat huvi dinosauruste järele ning sisemist tungi tarbida viimast kui ühte neid vaimustavaid loomi sisaldavat teost. Filmis on mõned tõeliselt naljakad kohad, nagu ka mõned tõeliselt seikluslikud stseenid, ent ülejäänu masendav madalalaubalisus ei aita just kaasa meeldivate mälestuste tekitamisele. Ma tahaksin näha teost, kus peategelased oleksid tõsised, lovecraftilikud teadlased ilma romantiliste, või üleüldse maiste mõteteta, ning seikleksid maailmas, mis koosnekski ainult jubedatest soometsadest, kus on palju dinosaurusi. Kõik muu paluks kõrvale jätta. Tendentsi selles suunas kahjuks ei paista.
3/10, aga ainult dinosauruste pärast.
No comments:
Post a Comment